-
Tjah. Võro Instituut on järelejätmatult löönud Üla-Eesti niinimetatud omakultuuri lokulauda, mille tulemusena vähemalt mingigi osa võro keelt emakeelena kõnelevaid noori on leidnud oma identiteedi. Vanem rahvas vaevalt et võro kirjakeelt valdab või on selle lugemine seitungist üpris vaevaline, sest nemad on harjunud suusõnalise traditsiooniga. Aga võrokeelne laulupidu?
Jaanis Valgu dokist selgub, et võrokeste loomuses on ikka pigem lõkke ümber ja väheses seltsis laulda kui (põhja)eestlaste laulupidu…
-
„tARTuFF” on olnud ka siin vormiliselt üllatavalt täpne, näidatakse, nagu 70 aastat tagasi kombeks, kahte filmi järjest. Võimalik, et oleks vahele ringvaadegi pandud, kui kusagilt neid „tselluloidil” võtta oleks olnud. Ja Pauligi telgist sai tasuta kohvi nagu kasiinos!
Vähemalt see aasta projekt läks peaaegu täiesti korda, tuues kohale üllatavalt palju inimesi (kokku üle 12 000), eriti arvestades, et ilm polnud just Vahemere maade oma ja kenast filmiõhtust…
-
Teleajaloo tähelepanuväärsemate draamasarjade hulka kuuluv „Kroonijuveel” kujunes 24 aastat tagasi samaväärseks kultuurisündmuseks kui enne seda valminud Krzysztof Kieślowski „Dekaloog”, Rainer Werner Fassbinderi „Berliin, Alexanderplatz” ja inglaste endi „Tagasi Bridesheadi”. Mullu viiel DVD-l üllitatud India saaga jõudis eestikeelse kinohuviliseni 1995. aasta sügiskuudel sellal tegutsenud Tipp TV vahendusel. Pärast 2005. aasta digitaalset „iluravi” paranes tublisti Briti väärtsarja pildi- ja helikvaliteet.
Inglise kirjamees Paul Mark Scott (1920-1978) olevat suhtunud minevikku…
-
15. augusti Sirbis kutsub Eesti Filmi Sihtasutuse (EFS) tegevjuht Marge Liiske eesti filmist kirjutajaid üles tegutsema ja hakkama valmistama Eestis tehtud või tehtava filmitöö kajastusi raamatu vormis. Kirjutises „Hakake kohe tegutsema!” pöördutakse artikli „Tumm tünnis. . . .” (vt Sirp 8. VIII) vastusena küll mõnevõrra üllatava konkreetsusega allakirjutanu poole, üllatavana selles mõttes, et küsimus ei saa ju olla ainult ühes või kahes võimalikus filmiraamatu kirjutajas, neid on potentsiaalselt õnneks…
-
-
Kui parimatel aegadel on Palamuse filmipäevadele võistlema saadetud oma poolsada lühifilmi kõigist filmiliikidest, siis tänavu oli osavõtt ootamatult loid. Saadeti ainult 13 konkursitööd, animafilm polnud üldse esindatud (kui mitte arvestada mõningaid elektroonilisi eksperimente, mida näitelinal jälgida sai).
Traditsiooniline lillede asetamine Theodor Lutsu sünnimaja, Palamuse apteegi seina kaunistava plaadi kõrvale avas ürituse. Toimus kaks konkursiseanssi, millele lisaks näidati 2007. aasta Neitsi Maali laureaati, Sulev Keeduse dokumentaalfilmi „Jonathan Austraaliast”…
-
„Kos Saq ollit?” – „Jumala man.”
„Mis Sa sääl näit?” – „Kardinaq olliq pilvi iih ni Jummal oll´ õgah suunah mu ümbre.”
„Mis tä viil ütel?” – „Muud tä es kynõla midägi, kai ynnõ otsa.”
„Kas engleit ka näit?” – „Es. Ti kyik olt engliq, tuud teedüst maq tulli kah teile tuuma. Elägeq engli muudu, arq or´aku inäp rahha ni vällämõtõldut värke. Sys saa ti heng siivaq. Elägeq ligimiisi…
-
Tänavu on uued eesti filmid sattunud kinno ilmuma sügisepoole. Riburada: nüüd „Taarka”, septembris „Mina olin siin”, oktoobris „Detsembrikuumus”. Ja nii edasi.
Eksperimendi osatähtsust ei maksa alahinnata, võib proovida ka nii, et kui palju publikut kokku saadakse, kui kõik uued filmid paari sügisekuu peale esilinastuma sättida. Suisa suvel kodumaise filmiga välja tulla on muidugi lausa kaelakahjustav julgustükk. Või ongi see tegijate-levitajate salajane plaan, järsku ei tahetagi palju vaatajaid…
-
Pean küll tunnistama, et Sirp on minu nädalavahetuste meeldiv kaaslane ning Jaak Lõhmuse kirjutisi on alati huvitav lugeda, ent avalikult nendele reageerimine pole kombeks. Ehk täna siis, kuna nõudmine oli nii valjuhäälne.
Kindlasti oskavad asjaosalised paremini seletada, miks on asjad kujunenud sellised, nagu on: et Teatriliit suudab aastas üllitada 4-5 raamatut, aga kinoliit mitte; et Eesti Filmiajakirjanike Ühing, mille liige on ka Jaak Lõhmus, ei ole…
-
Jaak Lõhmuse kirjutatud ja Märten Vaheri lavastatud „Meie maailma nurk. Lossi dekonstruktsioon nr 3” esitab Kadrioru pargi, lossi ja selle kunstikogude saamisloost ülevaate, millist ei ole varem veel nähtud. Fragmentaarium kasutab ohtralt vanu filme, seda saab Kadrioru lossi näitusekülastusele taustaks mängida. Pealkirja esimene osa on võetud Mati Undi näidendist „Vaimude tund Kadrioru lossis”, „nr 3-le” leiab seletuse 24. juuli Eesti Ekspressi TV-lisast.
Peale rikkaliku ajaloo paistab…
