-
Omajagu õõvastav on praegu lugeda neid kirju, mida vastutavad ametiisikud pidid kirjutama sel puhul, kui mõni välismaa kineast tahtis tulla oma filmidega või töö asjus Tallinnasse või siis juhul, kui Eesti kineast tahtis sõita filmifestivalile, näiteks Inglismaale.
-
1988. aasta kevadel määrati kinoliidu sekretär Jaan Ruus Eesti filmiajaloo töörühma lepinguliste uurimistööde töökomisjoni juhiks. SIRBI ARHIIV
Laenasin pealkirja kaks algussõna Aarne Ahi nukufilmikatsetuselt, mis valmis 1977. aastal, ja täiendasin kahe oma sõnaga. Tänan Aarnet ja – ka vabandust! Liikumine (liikumatuse foonil) on filminduse elujõud – too ammune film on lugu mootori leiutamisest. Mootoritel on ju ka oma elulugu.
-
Režissöör Peeter Brambat ja peaosatäitja Marika Blossfeldt EKFi ühe viimase toodangu „Kuu faas” võttel. ERAKOGU
1931. aastal loodud, aga tegelikult alles 1936. aastal tänu riigi otsustavale moraalsele toele ja märkimisväärsele rahasüstile õieti jalad alla saanud propagandasihtasutus Eesti Kultuurfilm (EKF) lõpetas tegevuse 1940. aastaga. Okupeeriv riik „natsionaliseeris” eestluse arengusse tõhusa jälje jätnud kinopilditööstuse ja rubladega hakkas 1941. aastal arveldama juba Kinokroonika Eesti Stuudio. Sõda paiskas laiali stuudio niihästi EKFilt päritud kui ka…
-
ERF Video SP algkoosseis. Vasakult: Hardi Kerde, Avo Kokmann, Raivo Suviste, Marina Asari, Jüri Jaanus, Rein Karemäe, Hillar Parkja, Jüri Suurevälja, Olav Osolin ja Priit Põldmaa.
1988. aasta 20. aprillil avaldas propagandaleht Kodumaa oma esikülje pöördel Eesti Kinoliidu esimehe Mark Soosaare kirjutise „Filmimehed teelahkmel”. 20 aasta kaugusest vaatevinklist on see üpris huvitav jutt, tänastele filmiüliõpilastele võib-olla mitmeski lõigus arusaamatu, kuid pakub siiski olulist informatsiooni.
-
Eesti dokumentalistika 1988: Mark Soosaar (kaamera varjus) filmimas „Miss Saaremaad” ja Andres Sööt „Draakoni aastat”. JAAK ELLING
Kas lõigata aega või mitte lõigata, see tarkovskilik küsimus seisab igaühe ees, kes vaevab oma pead ja südant montaažiruumis või nüüdsel ajal juba oma koduarvuti taga filmipilti kokku pannes. Kuidas lõigata aja voolamist ekraanil nii, et aeg „õigesti” voolaks. Mille poolest erinevad tegelik ja mängitud aeg?
-
Kirjastamisega pole probleemi, küsimus on: kuidas panna inimesed kirjutama?
On põhjust veel kord naasta teema juurde: missugune on seis eestikeelsete filmiraamatute rindel? Teada on, et uusi omakeelseid filmiraamatuid sama hästi kui polegi (ei ilmu poeletile juba aastaid), samas seisame eesti filmi esimese suure tähtpäeva, 100. sünnipäeva künnisel. Aasta 2012 võiks olla eesti filmi aasta.
-
„Taarka” lugu ei veennud: kogu film tundus kuidagi ühepaksune, miski ei haaranud ega ehmatanud, ekraanil napib traagikat.
Mängufilm ”Taarka” (Exitfilm OÜ, 2008, 94 min), režissöör Ain Mäeots. Osades Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Riina Maidre, Mikko Nousiainen, Tõnu Oja, Kaarel Oja, Helena Merzin, Liina Tennossaar, Peeter Oja jt. Stsenaristid Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Ain Mäeots, Hardi Volmer, Elo Selirand. Operaator-lavastaja Elen Lotman, kunstnik-lavastaja Elo Soode, kostüümikunstnik Eva-Maria Gramakovski, helilooja Andres…
-
Keegi vist ei mäleta enam kõiki, kes on märkinud, et kultuur, see on mälu. Äsja siitpoolt lahkunud Aleksandr Solženitsõn olevat öelnud: „Kes vana asja mäletab, sel silm peast välja, aga kes ei mäleta, sel kaks”.
Mitmel korral olen ehmatades mõelnud, et Eesti filmitegijad ei ole kirjutanud mälestusi. Tänini on minu teada trükis ilmunud ainult kolme filmilooja memuaarid: Theodor Lutsu, Semjon Školnikovi ja Elbert Tuganovi omad. Kui imestate, et kirjutan „ehmatades”, siis…
-
Eesti film. Estonian Film 2000–2006. Koostaja Grete Nootre, projektijuht Eda Koppel. Eesti Filmi Sihtasutus, 2008. 640 lk.
2000. aasta juunis valmis filmograafia „Eesti film. Estonian Film 1991–1999”, mis sisaldab 648 leheküljel Eesti taastatud riigis loodud filmide lühitutvustuse eesti ja inglise keeles koos mõningate rohkem või vähem ülevaatlike kirjutistega ning portsjoni infotabelitega. Kineastid ristisid Kaie-Ene Räägu koostatud köite õige pea mustaks telliseks. Raamat on parajalt paks, musta kaanepaberiga ja mustvalges trükis. Igal…
-
Mõni sõna saab aja jooksul märgi külge ja siis kardetakse seda varsti nagu tuld. Nõnda läks omal ajal sõnaga „sotsiaaldemokraatia”, siis sõnaga „natsionalism” ehk maarahva keeli „rahvuslus”. Nagu paljudes hiljuti juhtunud asjades, on siingi süüdlasi kaks: Stalin ja Hitler ehk nendega koos tegutsenud jõud.
