-
Viiega lõppevat festivali kui väikest vahepidu tähistati festivali ajalugu käsitleva dokumentaalfilmi ja fotonäitustega. Publikut paistis foorumile jätkuvat. Peale Lido saarel paiknevate kinosaalide ja punase vaiba äärsele kiljumistsoonile jagus inimesi ka Veneetsia avalikele kinoseanssidele. Sealsed piletijärjekorrad meenutasid meie viimase PÖFFi aegu (siis oli küll tegemist Vene presidendivalimiste järjekordadega Tallinna valimisjaoskondades).
Hoolimata festivali edust püüab Veneetsia linn festivalide hooaega veelgi tihendada. Veneetsia ja Lido, Veneetsia filmifestivali toimumiskoha vahele jääval…
-
Viimastel aastatel on linastunud mitmeid tähelepanuväärseid ekraaniteoseid, kus on käsitletud Saksamaa lähiajalugu. Usutavasti pole kunagi varem nõnda realistlikult esitatud Kolmanda Reich’i viimaseid päevi Berliinis ja Adolf Hitleri punkris kui Oliver Hirschbiegeli kassafilmis „Allakäik” (2004). Edukad on olnud ka näiteks „Hüvasti, Lenin!”, „Sophie Scholli viimased päevad” ja Ida-Saksas veel paarkümmend tagasi valitsenud nuhkimismentaliteedi analüüs „Teiste elu”, mis tunnistati mäletatavasti aasta parimaks Euroopa filmiks.
Lähinädalatel jõuab Saksamaa kinodesse kaks…
-
Küll oli avamisel hulganisti kõiksugu rahvast: parlamentääre, ärimehi, kultuuritegelasi jne. Ja oli, millest osa saada, lisaks kinosaalidele on seal kolm restorani ning muid söögi- ja joogikohti. Koonerdamist ei olnud, kohe algul pakuti veini ja võileibasid, hiljem tulid šampanjaga ja konjak, pitsa, austrid ja muud hõrgutised.
Nüüd olulisema juurde: tegemist on ennekõike ikkagi kinokeskusega. Tartu Cinamoni ja üldse uut Balti riikide kinoketti tutvustasid Cinamoni nõukogu esimees Peeter Rebane…
-
Kaksikvennad Anthony ja Peter Shafferid sündisid Liverpoolis. Mõlemat teatakse eeskätt dramaturgina. Peter Shafferi „Amadeust” tunneb tänu Milos Formani meisterlikule ekraniseeringule kogu maailm. Ilmselt vähesed on näinud varasemat teatritükki „Päikese kuninglik jaht”, värvikat seikluslugu konkistadoor Francisco Pizarro 1530. aastate Peruu-avantüürist. See jõudis suurele ekraanile 1969. aastal. Peter Shafferi psühholoogilist draamat „Equus” (ladina keeles „hobune”) on teatavasti lavastatud Eestimaalgi. Muuseas, Anthony Hopkins olevat Broadwayl debüüteerinud just selle näidendiga…
-
Soosaar tegi tolle väliseestlastele adresseeritud trükise veergudel põgusa kokkuvõtte NSV Liidu Kinematografistide Liidu alaliitude (Gruusia ja Leedu) poleemikast selle üle, millist teed (üleliiduline) filmitootmine peaks edasi arenema, lisas ülevaate aastatel 1987-88 Eesti filminduses tehtust ning avaldas mõned mõtted lähiaja perspektiivist. Vahest pole ülearune meelde tuletada, et mõni nädal varem, 1. ja 2. aprillil, oli Toompeal aset leidnud loominguliste liitude juhatuste ühispleenum, ja kinoliidu juht oli perestroika…
-
Iseenesest kõlab augusti viimasel nädalavahetusel kinos Sõprus peetud lühifilmide lühifestivali nimetus väga toredasti. Kavast leiab teisigi sõnaveeretusi nagu „assortii seppadelt ja sellidelt”, „tuliuued tudengifilmid ja animaatakk”, mis peegeldavad ennekõike kava koostajate leidlikkust ja rõõmsat meelt, puhtpraktiliselt aga aitavad kirjus koosluses pidepunkti leida. Sest, tõepoolest, see kava toob meelde laulusalmi: siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Vanad tegijad ja taastatud klassika kõrvuti tudengitöödega, animafilm ja lühimängufilm…
-
Film saab pealkirjaks „Oreli sisse minek” ja on riiulil pea viisteist aastat.
Aga praegu, siin Meelakul, laksutavad kohusetundlikult ööbikud, kolme talu koerad ajavad juttu, ilus kaja haugatusi saatmas, talutagune oja vulistab oma kevadisi lugusid. Helilint tänaseni tallel. . . . Jenny Siimon ja Hugo Lepnurm on hommikupoole Rõuge kirikus meile esinenud. Griegi „Luik” hõljub tühjas pühakojas veel kaua pärast viimast oreli ohet, Jenny sõnab tasakesi: „Nutt kipub peale. . . .” Õnneks…
-
Liiga keerulised küsimused lühikese jutu jaoks. Aga aeg on filmis alati kohal, nii kui viis kopikat, nagu ennevanasti öeldi. Tahan pisut meenutada n-ö jooksvate sündmuste kroonikat ehk Tallinnfilmi ringvaateid „Nõukogude Eesti” aastaist, mis tänavusega juubeldades kokku kõlksuvad – 1987–1988, Laulva revolutsiooni eel- ja ajaloo aastaist. Lühifilmikesi, mis püüdsid aega.
Enne pidulikku öölaulupidu küsis minu käest üks tuttav ajaloolane, missugused Eesti filmid näitavad kõige paremini seda aega. Andres…
-
Kinoreklaame sirviv pealiskaudne pilk võiks kinos Sõprus linastuva noorsoofilmi paigutada sotsiaalsesse konteksti – pealkiri „Asendusõpetaja” viitab ju haridussüsteemi toimimisele puhkefaasis, mil ei õpilased ega õpetaja võta kehtivaid reegleid täie tõsidusega. Kohalikule Eesti elanikule seostub asendusõpetaja eelkõige haridussüsteemi patoloogilise alarahastamisega ning oma erialale pühendunud õpetajate puudusega.
Kuigi, jah, vahest oleks liiga naiivne oodata Eesti realiteedi sotsiaalseid peegeldusi taani filmilavastaja Ole Bornedali filmiloomingust? Samas, lähiminevikus, õnnestus just rootsi…
-
„Gagarini lapselaps” ei ole maailma taustsüsteemis kindlasti midagi ülimalt originaalset: inimvaenulikku lastekodusse sattunud 12aastane neegripoiss kohtab nürimeelset täiskasvanute rutiini, rassistlikku tagakiusamist, teeb hulle tempe, mõtleb enda kohta välja muinasjutulise legendi. Reaalsus on ju masendav. Vaheldumisi on naljakaid ja melodramaatilisi situatsioone, ilmub välja uskumatu ja üllatunud vend, kes poisi enda juurde võtab, raskelt areneb lähedus täiskasvanutega, lõpuks jääb õhku rippuma habras lootus. Kamaluga panustatakse mitmesugust kaasaegset vene…
