-
Nüüd teose vastset väljalaset linal nähes pidi küll üsna mitut puhku imestades endalt küsima, kuidas niisugused asjad eesti filmis võimalikuks said, mis jõud siin vaikselt ja valjemini kokku kõlksusid, kuidas suudeti nii head meeskonnatööd teha: täpne ja haarav näitlejamäng, missugune kaader, atmosfäär, ajastu õhk, millest ainult vanemate inimeste meenutuste kaudu ja mõnest raamatust valusaid jutte lugenud olid.
Mõned kolhooside tegemise filmid
Niinimetatud maaelufilme rohkem kui poole sajandi…
-
Mulle teadmata turbulentsi tõttu Toomas Jüriado uskumatult harivaid loodussaateid raadios enam ei kuule nagu kusagil ei näe ka aastatetaguseid filme.
Toomas Jüriado peaks oma saadete valikprogrammi CD-le siirdama, need on seda väärt.
-
Nii Riho Unt kui Rao Heidmets on teada-tuntud tegijad, kelle uudisloomingut uudistades võib tahtmatultki tekkida soove näha seoseid nende varasemate filmidega, et saada aru, kas tegijad on oma uute teostega leidnud uusi teeotsi, suundi või mitte.
Muidugi, eriti Undi puhul tuleb silmas pidada mitte ainult „Lilile” eelnenud loomingu mahtu, vaid ka sisulist kihilisust. Ta on teinud nii painavalt süngeid („Hing sees”) kui ka lärmakalt lõbusaid („Kapsapea”) filme.…
-
Miks lähevad meile hinge antiiktükid „Oidipus“, „Elektra”, „Orestes”, „Philoktetes” ja mis need kõik olid? Kas sõnumi pärast? Kas teema pärast? Muidugi on isa- ja ematapmislugudel, intsestitragöödiatel, poegvendade ja tütarõdede sigitamisel tänaselegi päevale üht-teist öelda (mõeldagu Austria keldriperverdile), kuid olulisem on tegevuse kaudu täpselt kujutatud karakter.
Lähemgi minevikukujutus püsib meile arusaadav ainult tegelaste karakteri tabamise puhul.
Võtame näiteks kolhoseerimise aja. Kui partorg oleks kriipsujuku, lendaks ta koos oma parteiga…
-
Kui Michael Mann lavastas 1995. aastal filmi „Heat” (“Kuumus”), kaasas ta peaosadesse Al Pacino ja Robert De Niro, kaks XX sajandi nimekamat itaalia taustaga ameerika filminäitlejat. Siis räägiti sellest kui sündmusest, mis kirjutatakse suurte tähtedega filmiajalukku – seda enam, et need ikoonilaadsed staarid kohtuvad ses filmis omavahel vaid ühes stseenis. Nüüd, 13 aastat hiljem, kui need samad kaks näitlejat mängivad üksteise kõrval peaaegu kogu filmi, ei…
-
Saksa ohvitser, ilmetu ja julm nagu nõukogude aja filmides, pakub talle pärast väikest järelemõtlemist püstoli ühe kuuliga. Lase oma kapten maha ja sa oled vaba. Mees teebki seda kõvasti tõmmeldes. Jäetakse ellu, aga ta ei pannud tähele, et sakslased mineerisid sadama. Plahvatus ja järgmine kord kohtume mehega juba kusagil mere ääres, kust segamini löödud ja külmas vees ligunenud madruse veavad elule tagasi mungad.
Järgmise, kogu filmi põhiosa…
-
„Detsembrikuumus” annab enam-vähem selge vastuse küsimusele, kui palju maksab ühe vabariigikukutajast mässaja elu. Kümme pirukat oli see hind, mille vastu vahetatud kuul niitis Spetsialisti tänavasillutisele verd ökitama. Muidugi jättis film vaatajale ka võimaluse arvata, et tulistajaks oli suhteliselt äpu, kuid vapper leitnant-arhitekt Tanel Rõuk, kuid pagar Juliuse poeg Joosep (Emil-Joosep Virkus) pidi ju ometi kätte maksma oma tapetud isa eest. Revolver lapseohtu nagamanni käes ja teda…
-
Joel ja Ethan Coeni uusim film „Põletada pärast lugemist” on saanud külma vastuvõtu paljudelt maailmamainega kriitikutelt, kes otsivad sellele kohta vendade loominguteljel. Seekord tundub arukam suure pildi asemel vaadata väikest.
Tõsi, „Põletada pärast lugemist” jääb marginaalseks, võrreldes selliste Coenite filmitippudega nagu „Suur Lebowski” (1998), mis mõjub lausa ajastu portreena, või piinliku täpsusega nüansseeritud „Fargo” (1996). Kuid ka selles filmis on siiski see mingi eht coenlik kvaliteet, mis…
-
„Jalakäija” („Der Fußgänger”, Šveits-Saksamaa-Iisrael 1973, 94 minutit). Režissöör Maximilian Schell, stsenaristid Dagmar Hirtz ja Maximilian Schell, operaatorid Klaus König ja Wolfgang Treu, helilooja Manos Hatzidakis, monteerija Dagmar Hirtz, produtsendid Maximilian Schell, Franz Seitz ja Zev Braun. Osades Gustav Rudolf Sellner (Alfred Giese), Maximilian Schell (Andreas Giese), Peter Hall (Rudolf Hartmann), Peggy Ashcroft leedi Grey), Elisabeth Bergner (Henriette Markowitz) jt.
„Kohtunik ja tema timukas” (“Der Richter und sein…
-
Naftarublad teevad Venemaal imet, väidetavalt ligi kahekümne miljoni dollarilise eelarvega pompoosne mängufilm „Admiral” on ekraanidel. See on režissöör Andrei Kravtšuki kolmas film, eelmised on kahvatu „Jõulumüsteerium” 2000. aastal ja südamlik lastekodulugu „Itaallane” 2005. aastal. „Admiral” on suurejooneline ja lihtsakoeline armastuse lugu, taustaks Venemaa pöördelised XX sajandi alguse aastad. Filmi on värvatud vene näitlejaskonna paremik, suurepärast juhtpaari Habenski-Bojarsakaja võisime näha aasta tagasi filmis „Saatuse iroonia. Lugu läheb…
