
Anna Hints: „Cannes’i kava koostajad leidsid „Sannapäiva“ olevat kaunilt poeetilise ja intiimse, ent huvitava pingega – kõik on peidus selles, mis jääb ütlemata.“

„Elu ja armastuse“ retseptsioonis on Irma peaaegu varjunditult esindanud arhetüüpset headust või „looduslähedast instinktiivsust“ ja Rudolf dekadentsi närbunud urba.

Sander Maran: „Kui mõistsin, et mul läheb piinlikult suur summa õppemaksu peale, sain aru, et selle raha eest võiks siis pigem juba filmi teha.“

„Väljakutsujad“ on labasuseni elegantne, oksendamiseni külluslik, maitsetuseni dekoratiivne, mädanemiseni kehaline, naeruväärsuseni melodramaatiline.

Vaatajate arvu põhjal kipub eesti film ühes muu maailma väärtfilmiga teisejärguliseks jääma. Levi ja reklaami kõrval võiksid ka kohalikud kinod eesti uudisfilme toetada.

Kontrakultuurist läbi kahe HÕFFil linastunud eesti filmi, „Mootorsaed laulsid“ ja „Tulnukas II. Valdise tagasitulek 17 osas“.

Andres Söödi fotonäitusel kerkivad esile pildid, kus piiritul maastikul on imeväiksena tunduvad inimesed või objektid, andes edasi, kuivõrd mastaapne on maailm ja kui väike inimene.

Christopher Nolan väntas tänapäevalgi aktuaalse hoiatusloo, mille üks sihtmärke on tehisintellektiga seonduv. Ekspertide sõnul on ses valdkonnas jõutud Oppenheimeri sündroomini.

Alice Rohrwacher: „Mind ajab kodumaa juures närvi see, et minevikku kas ülistatakse või hävitatakse. Ja mitte kunagi ei käsitleta seda normaalselt, tasakaalukalt.“

Lukas Moodysson: „Rootsi on ainus paik, mida ma mõistan. See ei tähenda, et ma istun kodus ning mõtlen kogu aeg Rootsist ja meie ühiskonnast, vaid see on kuskil kuklas alati olemas.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.