-
Mis mulje jäi siis esimesest vaatamisest? Film on absoluutselt omapärane, ootamatu ja omapärane, ja juba see on saavutus. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Helde suutis. Film on kindlasti tervik. Lausa publitsistliku sõnumiga (raamatute põletamine / kultuuri hävitamine on kuritegu), ent see esitatakse alternatiivses, mõneti isegi sürrealistlikus vormis perekonnasaaga kaudu, tähendab esitatakse kujutades, mitte seletades, nagu kunstile kohane.
Üks asi jäi siiski kripeldama.…
-
Nende mängustiil on minimalistlikult tagasihoidlik, kuigi lood jutustavad kultuurilistest konfliktidest riigivõimu / valitseva kultuuri ja põlisrahva vahel. Tõsiste lugude vahel on ka niisuguseid, kus konflikti valgustatakse kerge huumoriga, näiteks novell „Jumal”, kus ülemus käsib miilitsal Lenini monumendile ohverdavad neenetsid ära ajada. Mõnele võib film tunduda liiga pikaldane, kuid mulle on see ammu hea mulje jätnud: selles pikatoimelisuses on stiili ning see iseloomustab ka hästi tundraelanike eluolu…
-
Eriti ilmneb riikluse tõik meie nüüdisperioodi puhul. Lääneriikide kinematograafia puhul on samuti püütud välja tuua mingeid 1990. aastate tunnusjooni (nt eriefektid), mis eristaksid seda 1980. aastatest, ent see oleks ikkagi ühe ja sama nüüdisperioodi raames (neidsamu eriefekte on kerge vaidlustada, need ei erista 1990ndaid eelnenust piisavalt). Kuidagi pole aga maailma filmis põhjust rääkida sedavõrd kardinaalsetest muutustest, sisuliselt uue lehekülje pööramisest, nagu see juhtus meil 1990. aastatel…
-
Pingsalt üldistusi teha üritavate ettekannete vahel mõjusid erakordselt sümpaatselt Katrin Kissa ja Jaak Kilmi etteasted, nemad ei võtnud endale pretensioonikat koormat kõnelda kõigi eest, vaid rääkisid iseendast ja oma kogemusest, vaatasid filmielu oma vaatepunktist, kaitstes samal ajal universaalselt kunstniku vabadust.
Diskussioonid tõid aga erakordselt hästi välja juhtivate filmiinimeste isikupära: maskid langesid, kogu filmimaastiku ilu ja inetus sai nähtavaks. Ja selle üle oli siiralt hea meel. Minul on…
-
Siiski on täiesti eksitav pidada avaliku huvi väljenduseks ainult kinokülastuste arvu. 2006. aasta kultuuritarbimise uuring näitab, et kinos käib vähemalt korra aastas 53% inimestest, samas kui televiisorist vaatab aastas filmi 98% inimestest. Kui lisada kasvav vaatamine Internetis ja DVDd, siis on selge, et ka eesti filmide tegelik vaadatavus on teatavas osas lihtsalt mõõdetamatu erinevalt näiteks teatrist, kus peaaegu kõik külastused on mõõdetavad. Samast uuringust selgub, et…
-
Jacques Tati lõpetamata jäänud 66-leheküljeline käsikiri (mis on pigem lühikonspekt kavandatud stseenidest kui tegelik stsenaarium) kandis nime „Film Tati No. 4”. Jacques Tati oli selle kirja pannud pärast komöödiat „Minu onu” saatnud edu. Tegemist on nukravõitu südamliku looga tagasihoidlike võimetega mustkunstnikust, kes tuuritab mööda Ida-Euroopa allakäinud muusikasaale ning võtab oma hoole alla vaesunud noore naise. Aastakümneid ootas tippkoomiku filmitegijast tütar Sophie Taticheff (1946–2001), millal avaneb võimalus…
-
Filmi aluseks on ühe noore naise märkmed, kus ta täpselt ja midagi varjamata kirjeldab enda ning paljude kaaslaste elu 1945. aasta mais ja juunis, lõputuid vägistamisi, alandusi, viletsust, nälga, häda purustatud Berliinis. Anonyma, anonüümseks jääda soovinud naise mälestusteraamat ilmus esmakordselt 1954. aastal USAs inglise keeles. See tõlgiti mitmesse Euroopa keelde, aga tagasi emakeelde jõudis alles 1959. aastal, kui saksakeelse raamatu andis välja üks väike Šveitsi kirjastus.…
-
Viimastel nädalatel on ekraanile paisatud vähemalt 13 (!) uut lühimängufilmi ja tegijad ühe erandiga (Toomik) on kõik noored. Eks tibusid loetakse ikka sügisel, kaua munetud (ka väikese raha eest ja suisa ilma eelarveta) kaunikesed tuleb hindajate silme ette tuua. Jäme ots on Balti filmi- ja meediakooli (BFM) rahva käes, aga koos filmitudengitega arenevad ka nende eakaaslaste väikestuudiod, nende tootmisja levikultuur.
Stuudio Nafta organiseeris kino Artise ekraanile kolme…
-
Barbie’ välimusega rikka ärimehe koduperenaisest abikaasa Miina (Mari Abel) lugu viib tagasi eelkõige 1960.–1970. aastate Ameerika Ühendriikidesse, kui just haritud kindlustatud keskklassi oma kodu nelja seina vahele suletud (just seda väljendit kasutab ka Miina, kui ta püüab oma mehele selgeks teha, et temalgi on vaja oma elu, eneseteostust) koduperenaiste enesetappude arv oli üks suuremaid. See hirmutav statistika viis feminismi teise laine võimsa esilekerkimiseni. Samasugune olukord nagu Miina…
-
Muidugi, humanitaarias terminite sisu ja maht liigub ja muutub, pealegi ei ole need üldsegi kohustuslikud, las igaüks ütleb, kuidas tahab. Ent mina olen püüdnud ikka videol ja filmil vahet teha. Olen videot pidanud maaliks või – pehmendan siis väidet – millekski maalisarnaseks. Maailma vist kõige rohkem mõistnud Georg Wilhelm Friedrich Hegel on öelnud draamakunsti lahates, et maal ei kehastu kunagi tegevusena, ent ainult tegevuse tulemusel tekivad…
