$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Klassikalisena näivas „Langemise anatoomias“ rõhutatakse nappide vahenditega, kui palju määrab perspektiiv, kui suhteline on maailm, kui võimatu õigluse mõõka kuhugi langetada.

„Düüni“ tähelepanu pälvinud vaatemängulisusest on huvitavamgi selle alus, Frank Herberti raamatu vastuoludest pungil lugu.

Catherine Breillat: „Minu eesmärk ei olnud muidugi taaslavastus, vaid teema täiuslik kohandamine nii, et uus film oleks sajaprotsendiliselt minu oma.“

Näitusel „Leida Laius. Lõpetamata naeratus“ võinuks mainida ka väljakutseid, millega kutsumust järgiv režissöörist naine pidi Nõukogude ajal silmitsi seisma.

Lühifilmide kogumik „Lühike on uus pikk“ koondab viis väikeste, noorte ja suurte valikutest ja unistustest kõnelevat filmi.

„Biwa järve 8 nägu“ peidab endas südamlikku kohalikku tunnetust, mis on segatud kosmopoliitse mõtteviisiga, et elu võlu peitub kultuuride ja tavade kokkupuutepunktides.

Eksperimentaalsete sugemete ja põnevate filmilooliste vihjetega „Mo Mamma“ annab lõppsõna leppimisele.

Ken Loach: „Rassismi kasvule aitab kaasa see, kui tuntakse end petetu, vaese ja lootusetuna. Nii et kõik taandub lootusele.“

74. Berliini filmifestivali ebaleva programmi varjutasid täielikult poliitilised konfliktid, mis edaspidi võivad festivali käekäigule hävitavalt mõjuda.

Berliini filmifestivali keskkonnateemalistes filmides on välditud hea ja halva võitlust ning ühekülgseid manitsusi ja toodud loodus, loomad ja inimese loodu kokku nii, nagu see elus ongi.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.