-
Film areneb nõnda, et vaatajale jäetakse üsna vabad käed otsustamaks, kas keskealised Mees ja Naine kohtuvad esimest korda või on tegemist lahus elava abielupaariga, kel poeg. Samas tuleb märkida, et sõltuvalt tegelaste taustamääratlusest pöördub ka filmi ideeline rakurss. Kui eeldada, et Mees ja Naine on abielupaar, areneb film draamana, kus vastastikku otsitakse tõelust (suhete originaali). Kui eeldada, et Mees ja Naine kohtuvad esmakordselt, tõuseb filmis esile…
-
Darren Aronofsky uus film „Must luik” viib meid balletitantsijate karmi maailma, mis on täis pühendumust, rasket loomingulist tööd, hingematvat ilu ja halastamatut rivaliteeti. Noor baleriin Nina (Natalie Portman) valitakse järsku „Luikede järve” peaosatäitjaks. Selle otsuse taga on lavastaja (Vincent Cassel) ambitsioon seada Tšaikovski teos senisest sugestiivsemalt lavale ja ka noore tantsijanna fanaatiline töö iseenda ja oma kehaga. Mõnevõrra süngemat valgust toimuvale heidab eelmise priimabaleriini (Winona Ryder)…
-
Režissööri ajastutunnetuse kogemus ja vaist loovad teatud sundimatuse, manipuleerivad dialoogides vilunult rohkete lähimineviku allusioonidega (Armeenia maavärin, sundteenistus armees, bolševistlik teadusmeditsiin jm), analüüsivad inimese ümbrust ja tema silmapiiri, unustamise ja mäletamise suhet, kollektiivset intellekti – see on kogum, mis nõuab paindlikku osavust ja meistrikätt.
Võime vaadelda subjekti väljastpoolt, selle pindmist poolt pealtnägeva pilguga, aga sügavamale liikudes pole aga sugugi lihtne jõuda olemuse süvahoovusteni ja avastada seal pakitsevat rahutust,…
-
Lauri eelmise filmi „Ruudi” peategelaseks oli Ruudi ning tema kohta käib too kirjutamata reegel täpselt. Ruudi on just nõnda palju vallatu, nagu pühadusele lubatud.
Aga kuidas on lood Luciaga, Lauri uue filmi „Surnuaiavahi tütar” peategelasega? Ütleksin veel ette, neid väheseid filme, kus lapsed ei ole stereotüüpsed lapsed, on saatnud kas läbikukkumine või edu, tundub, et vahepealseid hinnanguid poleks nagu antudki. Surnuaiavahi tütar Lucia varastab, valetab, joob viina,…
-
Samas, kui hoolsamalt vaadata, ei olnud mainitud ainevalda piiravad filmid „Berlinale” eeskavas kuidagi ülekaalus, programm ei olnud hoopiski üldse sinnapoole kreenis, vaid ikka kenasti üliprofessionaalsete programmeerijate poolt tasakaalu timmitud. Siit nurgast ja . . . . need teised sõnad.
Kindlasti andis koraani lugenud rahvaste filmikunstile „Berlinale’l” tähelepanu juurde alles kavandatava filmi ideede eest pokri pistetud iraani lavastaja Jafar Panahi suur toetuskampaania ja tema loomingule pühendatud erivalik. See tee tegigi tähelepanelikuks,…
-
Kuutõbine laps Einsteini ja Freudiga
Tont seda teab, kas ja kuidas möödus poisi lapsepõlv, oli ta rohkem Wolfele või Volvtšik, sündis ta agulis või külas, sõi või nälgis, aga temast sai üks eriline mees. Me saame vist kindlad olla, et 1971. aastast peale kandis Wolf Messing Vene NFSV teenelise kunstniku tiitlit ja suri ta igasuguse tõenäosuse vastu aastal 1974. Ta oleks pidanud elus läbitud kadalippu arvestades…
-
Lahendamatus
Uxbal kasvatab üksinda kahte last ja teenib elatist Barcelona allmaailmas. Uxbal vahendab illegaalidest töölisi, maksab altkätt politseile, seob seadust ja seadusetust. Ent Uxbal on vahendaja ka hoopis teistsugusel tasandil, ta suhtleb telepaatia teel surnutega, annab omastele edasi lahkunu teated, aitab lahkunuil teispoolsuses rahu leida. Vastuolud ümbritsevad meest igast küljest ja ühendada tuleb võimatuna näiv. Uxbali kuju on otsekui mitmekordsetel piiridel. Mehe elus ristuvad siin- ja…
-
Pole kahtlust, et Rein Raamat on eesti joonisfilmi ja animatsioonikunsti suur vanamees, teerajaja, nestor, auväärt hallpea ja igasuguse liikumise pildistaja, kes pole teps mitte tänase päevani kaamerat käest kõrvale pannud. Ja mina pean nüüd siin teda ja tema pikal eluteel tehtut oma kobaskelil sõnul üle pildistama.
Tihti on sõna ja pilt kultuuri üks kummalisim vastasseis ja ühendus korraga ning tihtipeale ongi see sõna ja pildi eriline ühesus…
-
Baltlaste filmivõidukesed
Huvitav, et Eestist palju suuremate majandusraskuste kiuste, mis eriti rängalt on tabanud Läti filmindust, on läti filmidel õnnestunud siiski pääseda „Berlinale’le”. Lühike ümarnukufilm „Tõrupoiss” (autor Dace Riduze) on lastefilmide festivali võistluskavas ja turul. Jätkuvalt paneb imestama, miks lätlased saavad juba aastaid oma lasteanimafilme „Berlinale”kavasse, aga Eesti animatootjatel jätkub arrogantsi nii madalalt mitte lennata ja nad pakuvad oma filme ainult justkui kõrgema taseme animafestivalidele.
Lätlastelt on…
-
Seda enam, et filmi sündmused arenevad ju läbi peategelase silmade ja neid saadavad tema kommentaarid. Ja nii – kuna me ju oleme ta mõtted ja tunded omaks võtnud – avastame midagi iseenda kohta. Midagi häirivat. „127 tundi” on peaaegu anekdootlik lugu noormehest, kes läheb matkama, jääb kogemata, õnnetul kombel kaljude vahele kättpidi kinni, kannatab janu ja nälga, joob oma uriini ning lõikab lõpuks taskunoaga endal käe…
