-
Eesti mängufilmid Prantsuse Filmoteegis
Programmi avafilm 23. XI oli Theodor Lutsu “Noored kotkad” (1927), mille esitust 400kohalises Henri Langlois’ saalis saatis rokkansambel Kosmikud. Tervitussõnad ütlesid filmoteegi programmidirektor Jean-Francois Rauger, Eesti Filmi Sihtasutuse tegevjuht Marge Liiske ning äsja Pariisis filmi lõpetanud Ilmar Raag.
23. XI kuni 5. XII väldanud retrospektiiv pakkus vaatamiseks kokku üheksa Eesti mängufilmi. Lisaks Theodor Lutsu debüütfilmile Kaljo Kiisa “Hullumeelsust” (1969) ja “Nipernaadit” (1984), Grigori Kromanovi…
-
Talvik liigub vilunud giidina Eesti lähiajaloo kõige keerukamates katakombides ja suudab need arusaadavaks teha. Näiteks lõik „Ajavagudest”, kus tunnistaja rääkis, kuidas Loksa rahvas päästis 1941. aasta suvel põleva õliga kaetud merest ristleja Karl Marx meremehi, ei jäänud emotsionaalselt kuidagi alla „Pealtnägija” kõige hirmsamatele paljastustele 13aastase tüdrukuga erootilisi kontakte soovinud jälkidest pervertidest. Ometi on sündmuste ajaline vahe 70 aastat. Sama nappide vahenditega suutis saatejuht elustada pikaaegse Viljandi…
-
Teisisõnu, ehkki Johannes Saarepera on eesti rahvale kahtlemata oma, on ühtviisi selge Andres Laasiku töö tänuväärsus, kui ta annab põhjaliku ülevaate Kiisa pikast ja rikkalikust loometööst. Autori poolt ära tehtud taustauuringute maht on muljetavaldav: siin on kommentaare Kiisa kolleegidelt ja kaasaegsetelt, katkeid retsensioonidest, aga üksjagu ka ülesotsitud arhiivimaterjale. Ja, mis pole tähtsusetu, lisaks sellele kõigele autori isiklik nägemus.
Kui raamatut „Ikka hea pärast” iseloomustada, hakkab kohe silma…
-
Lino Brocka ja teised
Möödunud sajandi jooksul Filipiinidel sündinud filmilavastajaist on suutnud mujal Aasias enesele nime teha paar tosinat persooni ja kogu maailmas kümmekond. Usutavasti rahvusvaheliselt tuntuim on 1. jaanuaril 60aastaseks saanud Brian Yuzna, üks modernse fantaasia/ õudusfilmi rajajaid. Ta on USAs hariduse omandanud nn videorevolutsiooni laps, piirangutest vabanenud filmikunsti esindaja, kelle teosed on olnud videolevis mitmeid kordi edukamad kui kinolevis. Ent kõik Yuzna kassahitid on valminud…
-
Hea näitleja suurepärane esitus
Gary Oldman filmi „Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” peaosalisena küll raamatu Smileyle päris ei vasta. Elegantne, kohutavalt korrektne, vaieldamatult kena mees ülikorralikult kogu aeg ülikonnaga. Kui ta prillid ära võtab, siis vilgub tema pilgus pigem terast. Väliselt on ta pigem tardunud ja ühtegi emotsiooni temast naljalt välja ei paista.
„Smiley on tuhm, ta ei käi hästi riides. Ma pidin mängima täiesti ebahuvitavat tegelast, kuid andma…
-
„Jõulud Vigalas” kuulub nende väga heade filmide hulka, mis on teenimatult unustusehõlma vajunud. Nõukogude aja kontekstis, 1980. aastate alguses, mõjus „Jõulud Vigalas” väga irriteerivalt, ametlikult võimu poolt kunstile ette kirjutatud kaanonitega lausa tüli norivalt. Filmi ajalis-ruumiliseks taustsüsteemiks on 1905. aasta revolutsioonisündmused ühes Eesti külakohas, Vigalas. Ofitsiaalse filmipoliitika silmis oli 1905. aasta stiihilise mõisapõletamise ja sellele järgnenud karistusoperatsioonide filmilinal kujutamine tegelikult täiesti „aus” ja aktsepteeritav tegu. Siis…
-
Peeter Brambat, tulite äsja Pariisist, kus käisite võtmas oma dokumentaalfilmi VladimirGeorg Karassev-Orgusaarest. Mis on selle filmi pealkiri ja kuidas peategelast kujutatakse?
Esialgu võib rääkida ainult tööpealkirjast ja see on „Lindprii”. Ei tahaks end pealkirjaga siduda, kuna see võib tekitada programmilise tegevuse, mida peaks järgima hakkama, aga mõtlemise ja tegevuse suunaks on see „Lindprii” päris hea.
Küllap tuleb portreefilm, mille keskmes praegune juubilar? Kuidas tahate teda näidata, kujutada?
Üks on…
-
See pole esimene kord puudutada visuaalse meedia vahendusel seda ajajärku. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tegi Reet Linna sel teemal ETVs terve saatesarja, kusjuures üldse mitte kehva sarja, kus vaatles põhjalikult seda ajastut, neid sündmusi ja inimesi. Peeter Brambati dokumentaalfilm pole ei parem ega halvem, see on minu silmis suhteliselt samal tasemel linateos, lihtsalt esmakordselt dokumentaalfilmi liigis. Siinkohal tuleb filmi autoreid tänada, et nad lõpuks ometi…
-
Zombie’d ja sotsialismi pühad lehmad
35aastane Alejandro Brugués on sündinud Argentinas, kuid tema kujunemisaastad möödusid Kuubas, kus kunagise rahvarevolutsiooni kriitikuisse suhtutakse väidetavasti tänaseni surmtõsiselt. Äsja mängufilmilavastajana debüteerinud mehe satiiriline õuduskomöödia „Juan de los Muertos” (ka „Juan of the Dead”, tõlkepealkiri võiks olla näiteks „Juan – Kuuba zombie’de hävitaja”) on esimene saareriigis vändatud täispikk õudukas (viimase poole sajandi jooksul) ja osutunud üllatavalt menukaks. Peale kahe reaalse peategelase Juani…
-
I
„Lõbumaja” on ühe suletud maailma sisevaatlus: peategelasi selles filmis pole, fookus sulatatakse naiskollektiivi suhetele ja vastastikusele seotusele. Bonello on võtnud ette portreteerida gruppi, üksikud lood koonduvad üheks pastelseks pildiks ning joonistub välja filmi läbiv motiiv, mida peegeldatakse läbi eri tahkude. Tegevuse arenedes liitub lõbumaja kollektiiviga nooruke külaneiu, hetkeks näib, et nüüd on ilmunud peategelane, kellest lähtuvalt ehitatakse üles ka filmi dramaatiline areng, ent midagi sellist ei…
