-
„Venelased välismaal”
7. – 14. novembrini peetakse Moskvas Aleksandr Solženitsõni nimelises kultuurikeskuses (Dom Russkoje Zarubežja) kuuendat korda rahvusvaheline filmifestival „Venelased välismaal” („Russkoje Zarubežja”). Programmis on alati olnud kinofilme igast ilmakaarest ning ka omamaiseid linateoseid aegade jooksul võõrsile kolinud emigrantide saatusest. Tänavune festival on pühendatud Andrei Tarkovski mälestusele: ta oleks 4. aprillil saanud 80aastaseks. VI filmifestivalil linastub viis mängufilmi ja 17 dokumentaalfilmi Suurbritanniast, Tšehhist, Bulgaariast, Eestist, Kreekast, Hiinast…
-
Mahe vastandus
Anne liigub klassikaliselt ühest väljapääsmatust olukorrast teise. Üksindus, masendus ja laste külm ükskõiksus Eesti väikelinnas ajab naise täitma oma noorpõlve unistust ja sõitma Pariisi, kui ootamatu võimalus sülle langeb. Väljapääsmatust olukorrast väljudes võib sattuda uude ja hullemasse väljapääsmatusse olukorda. Nii juhtubki. Eestis ei mõnitanud Annet keegi, Pariisis teeb seda rahvuskaaslane, vanaproua Frida (Jeanne Moreau). Eesti ja Pariis on välistelt oludelt suur vastandus, kuid Raag on…
-
2
Filmiajaloolasena on mindki intrigeerinud nõukogudeaegsete rangelt determineeritud ja ainumõeldavate ajalookontseptsioonide järel tekkinud huvi alternatiivsete, teostumata jäänud ajalookäikude vastu, mis nii kardinaalselt erinevad sellest ainsast, tegelikkuses teostunust. Vabadus fantaseerida, irriteerida ka teistsuguste ajalookäikude võimalikkusega. Mis saanuks siis, kui . . . .? Mida teistsugusem, mida erinevam tegelikkuses aset leidnust, seda põnevam.
Ent tegu polegi tühipalja fantaasiamänguga (oleks tädil rattad all . . . .). Ajaloo teostumise-mitteteostumise paradokse ja nii ajaloo metodoloogia küsimusi on puudutanud…
-
Sauterist kui lavaka lõpetanud persoonist võiks eeldada, et ta kasutab ka dokfilmis oma näitlejavõimeid. Tegelikult mõjub ta aga hoopis oma pretensioonituse ja staatilisusega ning on näitlemisele kehtestanud täieliku nulltolerantsi. Näeme väga minimalistlikku, isegi alandlikku inimest. „Ma tahan ikka midagi öelda,” väidab Vainokivi. „Mida?” küsib Sauter arusaamatult vastu. „Ma olen igasuguseid asju mõelnud. Seinast seina,” tõdeb kirjanik. Jättes mulje, et enam ei mõtle – või kui, siis…
-
Ühiskonna suurema kihistumisega on kirjanikud ühes kunstnike, luuletajate ja filmimeestega paigutunud majanduslikku alamkihti, nad teenivad ajalehtede kommentaarilehekülgedel pööbli halvakspanu seoses, teadagi, missuguse sõnaga. Ja kuigi esmapilgul paistab Vainokivi viimane film õnnestavat palgatööd tegevale inimesele viletsuse apoteoosina, on loomerahva elu väärikus õilistatud ja eristatud võimalusega luua märke ehk kunstiteoseid, mis jäävad maha nende tegevusest. Nende argipäev tõstetakse teostesse ning sellest saab osa ühiskogemusest ja ajaloost. Kirjaniku (ja…
-
Film toetub Carlo Bonini samanimelisele raamatule, kus on kirjas igasugused politseinikelt kuuldud ametialased meenutused. Publitsistika on filmitegijatele alati olnud inspireeriv žanr ning režissöör Stefano Sollima on maalinud usutava ja kaasahaarava pildi oma kodumaa politseinike elust-olust. Võõraviha, neonatsid, segased peresuhted, testosteroon jms on märuliüksuse meeste maailm. Näiteks Cobra kodu seinal on Mussolini plakat ja Cobra on iga kell valmis minema rumeenia looderimmigrantidele nende kohta kätte näitama. Teine…
-
Nägin Heleri Saarikut intervjuud andmas telesaates „Ringvaade”, kus ta ülbelt teatas, et nii väikese raha eest, mis tal filmitegemiseks oli, saadi tulemuseks ikka väga hea film ja et ta ei plaani mingit järgmist filmi, sest Eestis pole mõtet filme teha. Võib ju fantaseerida, mis ja kuidas võiks, aga siin ei ole vaba vaimulennu filmilindile püüdmiseks piisavalt võimalusi ja tema enam niimoodi filmi teha ei taha, nagu…
-
„Räpase ameti” keskmeks on karm ja karastunud palgamõrvar Jackie Cogan (Pitt), kes kõrvaldab õhtust õhtusse pätte ja allilmategelasi New Orleansi pimedatel tänavatel. Tema juhtlauseks on, et tappa tuleb distantsilt, nii et ei pea kokku puutuma surija emotsioonidega. Film ei selgita tema tegevuse motiive ega tausta, isegi tema aktsent ei reeda selgelt tema päritolu. Ainus, mis on ilmne, on see, et ta end kurikaelte keskel koduselt tunneb:…
-
Maine ja argine
Näidatakse üsna pikalt nende elamist (nad ei ela korteris, vaid on üürinud endale maja) , mis on üsna normilähedane ja tavaline: midagi pole puudu ja millegagi see just ei hiilga ega erine ka enamikust Eesti inimeste majapidamistest, on ehk natuke parem kui veel vaesemal rahval ja palju kehvem kui päris rikkal rahval. Peale kodust eluolu ja laste mängimist-sagimist näidatakse neid veel kuskil mänguväljakul batuudil…
-
Esimesed ekraniseeringud said valmis aastal 1929, kui kinolinale jõudsid legendaarse hobusevarga lugu „Jüri Rumm” ja rahvuslik jant „Vigased pruudid”. Mõlemad, tõsi küll tummfilmina, operaatoriks Konstantin Märska. Just tänu Märskale ekraniseeriti Eduard Vilde jutustus „Vigased pruudid”, mis pälvis vaatajate suure poolehoiu. Jüri Rummust plaanis filmi vändata juba Johannes Pääsuke, kuid mõte teostus tänu Märskale. Käsikirja aluseks oli Hans Varesoo rahvaraamat „Jüri Rumm. Algupärane romaan Eestimaalt” (Tallinn 1908),…
