-
Pakalniņa on filmitegija, keda seostatakse XXI sajandi Balti kino uue lainega. Tema filmides vaadeldakse argielusündmusi ja n-ö lihtsaid asju. See lihtsus on aga teistsugune ja selles on palju niisugust, mis jääb vaatajat painama.
Painav lihtsus
Süžee näiline kergus lisab filmidele sügavust ja mitmetahulisust. Pakalniņa filmides on suurt tõsidust ja koomikat ning teistmoodi, eesti vaatajale tõenäoliselt harjumatut irooniat, mida esitatakse riivamisi ja mõistu. Rikkalik sümbolite arsenal tundub olevat üks…
-
Peamine küsimus, mis Curryt näib siinkohal huvitavat, on üsna lakooniline: kas aktivistidel oli õigus nii teha? Ja nii paradoksaalne kui see ka tundub, on sellele justkui lihtsale küsimusele keeruline vastata. Curry toob näite tapamajast, kus hukati metshobused, et „vabanev” metsamaa lageraiega puiduks müüa. Aastaid väldanud protestid ja läbirääkimised jäid tulemuseta, kuni ELF ühel päeval tapamaja lihtsalt maha põletas. Raske on väita, et see tegu oleks mingil…
-
Ja siis, ikka ja jälle uues kehastuses astub Oscar autost tänavale, astub keset suurt linna ja otse ellu. Kohtub teise inimesega, tegelasega, vastaskehastujaga ning koos esitavad ja elavad nad läbi, pehmemalt öeldes, erinevate elude kokkupuuteid, karmimalt öeldes, erinevaid saatusekirjeldusi. Oscarist saab kerjusmutt, kes kardab, et äkki ta ei suregi; surnuaial kondav poolearuline, kes elutseb maa all kanalisatsioonikäikudes (elav surnu?); keskklassi kuuluv, armetu hingeeluga kompleksides isa; surivoodil…
-
Selles filmis on väga palju sümpaatset. „Argos” pole mitte ühtegi löömingustseeni, näidatakse ainult paari mahalaskmist. Et filmis pole ka mitte ühtegi seksistseeni, siis tuleb kinolist tõsiselt hoiatada: „Argos” tõesti ei jookse mingi hambuni relvastatud ameerika superkangelane kuhugi Lähis-Ida maale pahasid nottima ja häid vabastama. Tegemist pole meelelahutusliku filmiga. „Argo” on väga peenetundeliselt tehtud psühholoogiline linateos lähiajaloost, poliitikast, sellest kuidas lihtsad inimesed satuvad ajaloo hammasrataste vahele.
See on…
-
Võõrandunud inimesed
Selles filmis kogu aeg justkui oodatakse midagi. Elatakse ülimas vaesuses, raha ei ole, tööd ei ole ning pole ka õieti tahtmist midagi teha, sest maailm, milles viibitakse, on turvalisem kui too, kus esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja reedel on ainult töö, töö ja ainult töö, nagu selgitab Andžale tema meremehest vanem vend Gvido. Pole siis ka ime, kui Andža, lootus hääles, venna juttu katkestades küsib: „Aga…
-
Taandatud vahendite poolest torkas silma ka „EurAsia” võistlusprogrammi võitnud Eva Neymani film „Torniga maja”. Muusikakasutus oli siin väga kontsentreeritud ja läbimõeldud. Põhilise taustana kasutatud Erik Satie’ pala „Gnossienne nr 3” oli väga hea valik – see aitas oluliselt kaasa filmi omalaadselt unenäolise ja sürreaalse õhkkonna loomisele. Satie’ loo puhul väärib märkimist ka asjaolu, et see oli algupärasest klaveripalast seatud ümber vibrafonile ning seetõttu Satie’ kummalise hõnguga…
-
Peategelane Suštšenja on loomult õilis ja läbini aus inimene. Tema ausus pannakse aga julmalt proovile. Kui vene külamehed kättemaksuks sakslaste rongi rööbastelt välja lasevad, võetakse asjaosalised kinni, Suštšenja nende hulgas, ent erinevalt teistest antakse talle võimalus valida. Suštšenja võib päästa oma elu, ent peab siis hakkama reeturiks, koputajaks. Suštšenja keeldub ja valib surma, ülekuulajal on aga tema jaoks ikkagi varuks teistsugune käik. Suštšenja lastakse vabaks sõnadega:…
-
Tõestijuhtunud sündmustel põhinev ekraanilugu algab 27. aprillil 1940. aastal Norras Grotli küla lähedal peeti väike õhulahing. Saksa pommitaja Heinkel-111 oli kaldunud kursist kõrvale ja tundmatus kohas ära eksinud. Brittide hävituslennuk oli parasjagu sooritamas tavapärast patrull-lendu seni veel okupeerimata territooriumi kohal. Kokkupõrkes kaotasid mõlemad lennukid juhitavuse, Saksa pommitaja tulistati alla. Lumega kaetud järvejääl pidid hädamaandumise tegema ka inglased, sest lennukikütus sai otsa. Katastroofist eluga pääsenud õhusangarid jõuavad…
-
Noortefilmide hulgast valis noortežürii parimaks samuti hollandi filmi, Meral Uslu „Näksibaari” („Snackbar”). Kahjuks pean ütlema, et seda filmi ma vaatama ei jõudnud, aga lühikokkuvõttena olgu öeldud, et peateemadeks on selles filmis Rotterdami kohalikus maroko kommuunis elavad noored ja nende türklasest usaldusisik, onkel Ali, kes viitsib ära kuulata noorte mured, annab nõu ja on karm, kui vaja, kuid sipleb ka ise raskustes: tal on nimelt hasartmängusõltuvus, mis…
-
Kaalutletud, aga skandaalne
Režissöör Ulrich Seidl käib mööda skandaalset pornograafilist rada külmalt, hinnanguid andmata. Tema filmikeel on nagu vana kooli dokumentalistil, kes ainult jälgib, oma filmi on ta ehitanud ta üles nagu maletaja. Seidl ei kiida heaks ega mõista hukka, seda enam ärritas ta oma filmiga naiskriitikuid ja -vaatajaid. Mis see olgu, seksiturism on ju üldteada meeste rida. Kuidas siis järsku avameelne film soliidsetest Viini prouadest, kes…
