
Meil kõigil on ettekujutus Juhan Liivist, nüüd aga on filmis see arusaam nagu pusle koost lahti võetud, et saaksime kild killu haaval Liivi uuesti luua, enese jaoks (taas)avastada.

Režissöör Otar Iosselianit on kõrvutatud Tšehhoviga, mõlemad kujutavad ajastute vahetumist, kultuurituse pealetungi.

Priit Pärn: „„Luna rossa“ on animafilm näitlejatega. Meie soov on säilitada üldistuse aste. Kui tajume tulemust päris inimesena, siis kaotab animatsioon oma üldistusvõime.“

Kui tavaliselt oodatakse spordifilmilt teatavat inspiratiivsust, siis mõjuvad „Anett“ ja „Kelly – kellegi teise unistus“ nii eraldi kui ka üheskoos pigem hoiatusfilmidena.

„Protseduur“ kehtestab naisekeha kui autonoomse pinna, kui maastiku, millel (ja mille all) hakkavad toimuma põhiasjad ja vormuma pealisülesanded.

„Hirmutaja 3“ on terviklikult pakendatud hõrgutis ja varajane jõulukink igale tõsiseltvõetavale õuduka-austajale.

„Varju“ stsenaarium, kus pole süvenetud Juhan Liivi eluloosse, ning režii, kus pole osatud tõlgendada tema luulet, ei küüni Pääru Oja rolliloome tasemele.

Norra draama „Armastusväärne“ mõjub rohkete suhkruvõõbaga kaetud romantiliste lugude keskel kui sõõm värsket õhku.

„Pöörane robot“ on peavooluanimatsiooni tagasi toonud anima algse tähenduse – hingestatuse.

Vanessa Filho: „Paljudel kultuurieliidi esindajatel pole mitte mingit empaatiat, ainult tsitaadid. Ja tsitaate kasutatakse selleks, et ära põhjendada oma käitumine, argumendid ja seisukohad.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.