Mängufilm „Mind on kaks“ (Tallifornia, Eesti 2024, 98 min). Stsenaristid-režissöörid Raul Esko ja Romet Esko, operaator Toomas Tatar, helilooja Kaspar Kosk. Produtsendid Rain Rannu, Tõnu Hiielaid ja Kirill Volkov. Osades Raul Esko, Romet Esko, Amanda Hermiine Künnapas, Märt Pius, Priit Pius jt.
Aastat kaks tagasi võtsid kaksikutest vennad Eskod endale raske ülesande teha koos film, mis toob kaasa revolutsiooni Eesti filmis. See linateos peab olema vaba tendentslikkusest ega tohi näida vananenu, üledramatiseeritu ja üksluisena, ühtlasi peab see andma uue sisu kaksikute kujutamisele ekraanil. Kas seesugust julget ettevõtmist saadab edu või on tegu kõigest liigsest enesekindlusest kantud, aga piiratud eelarve ja vähese kogemusega sooritatud katsega jäljendada Hollywoodi?
„Mind on kaks“ on film filmi tegemisest. Peaeesmärk oli näidata ekraanil identsete kaksikvendade täiskasvanuks saamise lugu ja teha seda senisest tõepärasemalt. Lisaeesmärk oli tuua eesti filmi värskeid tuuli, kasutades metakomöödia vormi, mis kõnetaks paremini kinokülastajate nooremat põlvkonda, kes on väsinud eesti filmides korduma kippuvatest süngetest teemadest: pidevast eluraskustega võitlemisest, pimedusest ja külmusest. Eesti filmide sisu kriitika kõrval on autorid sihikule võtnud ka traditsioonilise kinematograafiaõppe süsteemi, mida kehastab professor Rain (Rain Tolk), kes tõrjub visalt vendade uuenduslikke ideid ning hoiab kramplikult kinni väljakujunenud meetodeist. Teisisõnu: filmist aimub peent kriitikat Balti filmi ja meedia kooli aadressil. Näib, et ainsad võitlused siin on seotud kas filmi rahastamise või narratiivi selge määratlemise ja sõnumi sihitud edastamisega. Muus osas peavad autorid end geeniusteks, kellel on filmitegemisest uudne nägemus, kuid keda maailm ei mõista. Nad ei kõhkle ennast nimetamast isegi „eesti Tarantinodeks“ – küllap omapärane eneseiroonia, aga nagu enamasti ikka, võib ka selles naljas olla peidus tõetera. Enesekindlus ei üllata, kui võtta arvesse kaksikvendi pidevalt saatev tähelepanu ja juba varakult lühifilmide-videotega saavutatud edu. Filmi näitlejaskonnast ei puudu ka sellised staarid nagu nublu, Reket ja Brigitte Susanne Hunt. Eskod pole amatöörid, kes on võtnud ette oma esimese katsetuse filmivallas. Vähemalt üks on kindel: ambitsioone ja enesekindlust demonstreerida vennad ei pelga.
Demonstreerimaks oma oskusi (ühtlasi kontrastina filmidele nagu „Tõde ja õigus“1) on Eskobros pakkinud oma filmi täis märulistseene, tehisaru loodud kujundeid ning dünaamilist graafikat. Kõik need elemendid loovad kaootilise ja energilise atmosfääri. Seda täidavad popkultuur ning vihjed tuntud Hollywoodi filmidele, lisaks kummalistele kõrvaltegelastele nagu Lil Till, kes viib mõtted Ashtrayle sarjas „Eufooria“2 või Shaunile filmis „See on Inglismaa“3. Hollywoodi mõjutusi võib märgata ka vendade valikus kasutada anamorfseid objektiive. Need loodi selleks, et kasutada laiformaadis pildi salvestamisel rohkem filmilinti, mis parandas pildi teravust ja vähendas teralisust. Lisaks tagavad anamorfsed objektiivid pildi ainulaadse esteetika, mida peetakse klassikaliselt filmipäraseks: ovaalne teravussügavus, külgmised valgusvihud, fookuse pehme üleminek ja loomupärane laiekraaniformaat. Sellised objektiivid on olnud meeldejäävalt kasutuses paljudes Hollywoodi filmides nagu „Pulp Fiction“, „La La Land“ või „Meie“4.
Tehakse jõupingutusi muuta Eesti värvikaks, mänguliseks maastikuks, kus kaksikud ületavad näiliselt justkui videomängutegelastena järjest uusi tasemeid. Eskobros rõhutab, et selline film on Eestis harv nähtus – ja neil on õigus. Terava kontrastina paljudele külma ja tumemeelse õhustikuga eesti filmidele leiab selle filmi tegevus aset suvel, mis toob kaasa hea sooja enesetunde. Näib, et Eskobros tegi oma parima toomaks eesti filmi päikesepaistet ja rõõmsat naeru, mis on nende arvates seal seni puudunud. Kaos hakkab aga filmis lõpuks liialt koormama ning teemad ja teostus on jäänud vägagi pinnapealseks. Filmiks on vaja enamat kui lihtsalt lahedaid ja värvikirevaid kaadreid: ilma hästi arendatud tegelaskujude ja kaasahaarava süžeeta film tervikuna ei toimi.
Vennad Eskod on püüdnud demonstreerida, et nad ei kavatse piirduda ainult videote ja lühifilmide loomisega, vaid on valmis liikuma edasi. Seda muutust rõhutab humoorikalt stseen, kus Aafrika reisi jaoks raha otsivad vennad filmivad muusikavideot Lil Tillist: üks hoiab käes kõlarit, teine teeb kaameraga järske, ebatäpseid liigutusi. Kontrast kulissitaguse võtte ja lihvitud lõpptoote vahel toob esile järeltootmise maagia, millega toorvõttest on saanud kaasahaarav audiovisuaalne elamus. Humoorikas vahepala rõhutab, et täispika kinofilmi loomise väljakutse kõrval ei piisa lihtlabaste muusikavideote tegemisest vendadele enam eneseteostuseks. Soov pista rinda selliste keerukate teemadega peegeldab ka vendade isikuomaduste inspireerivamaid aspekte: järjekindlust, ambitsioonikust, uudishimu õppida tundma veel avastamata audiovisuaalseid ääremaid. Oma mugavustsoonist väljumine on julge samm, mis väärib tunnustust ja aplausi. Sellele vaatamata selgub, et videotest mängufilmideni on neil minna veel pikk tee, sest „Mind on kaks“ kaldub pigem esimese kui teise poole.
Portreteerimaks ekraanil senisest autentsemalt kaksikute elu (ehk ka eelarvepiirangu mõjul) on vennad Eskod otsustanud ise oma filmis peaosa mängida. Kuigi on tuntud kaksikutest näitlejaid nagu Olsenid Hollywoodis või Piusid Eestis, on näiteid kuulsaks saanud kaksikutest filminäitlejatest siiski vähe. Enamgi veel: film osutab täiesti õigustatult asjaolule, et identsete kaksikute täiskasvanuks saamise lood on filmimaailmas äärmiselt haruldased. Pigem on kaksikud sageli taandatud teisejärgulistesse rollidesse, mis jätab vähe võimalusi uurida lähemalt nendega seonduvaid narratiive. Enda määramisega peaosasse soovis Eskobros jääda truuks oma visioonile. Nii aga on kahjuks ka selge, et vennad Eskod saavad oluliselt paremini hakkama kaamera taga kui selle ees. Vendade monotoonne esitus ja aegluubis liikumine võib sobida joogaklassi, aga mitte kinolinale, saati veel komöödiasse. Dialoogi kulg on kohati tuim, vähendades selgelt humoristliku eesmärgiga kirjutatud stseenide mõju. Kõigele vaatamata tuleb vendi siiski pühendumuse eest tunnustada: täispika mängufilmi stsenaariumi kirjutamine, režissööritöö ja peaosade esitamine pole sugugi kerge ülesanne. Näitlemisoskus ei tarvitse siiski tulla vendadele kätte sama sujuvalt kui kaamera taga lugude jutustamise kunst.
Veel üks aspekt, kus „Mind on kaks“ lati alt läbi jookseb, on asjaolu, et naistegelaste positiivne roll filmis piirdub vendade emaga (Mirtel Pohla) ning Brigitte Susanne Hundiga, kes sütitas vendades lapsepõlves armastuse filmi vastu. Ainus naistegelane, kes saab filmis märkimisväärselt ekraaniaega, on Rauli armastatu Camilla (Amanda Hermiine Künnapas). Sel tegelaskujul puudub aga sügavus ning tema roll süžees on vendade vahele kiil lüüa. Ehkki see, kuidas Camilla käivitab vendade emantsipeerumine ja identiteedi ning isiksuse otsimine iseiseivalt, üksteisest eraldi, annab peategelastele vähemalt mingigi dimensiooni. Sellest hoolimata on film kindlalt juurdunud vendade nooruslikus ja varjamatult maskuliinses perspektiivis, jättes kasutamata võimaluse lisada narratiivile nüansse.
Identsete kaksikute elukogemuse kujutamise tõttu on aga filmil „Mind on kaks“ veidi potentsiaali. Vaatajas äratavad sümpaatiat nii kaksikutest peategelased ise kui ka nende ebatavaline areng, mille käigus neil tuleb tulla toime oma isiksuseks kujunemise väljakutsega. Vendi on küll kaks, aga ometi näib, nagu jagaksid nad ühte ja sama hinge. Siiski pole filmis neid teemasid lähemalt uuritud. Küllap seetõttu, et mitte minna ülemäära tõsiseks või dramaatiliseks, seda on Eskobros ju meelega püüdnud vältida. Kuigi filmis on subjektiivseid ja ainulaadseid momente, on film teostatud sel moel, et teemade täies mahus realiseerumine on takistatud ja need jäävad vaatajale mõnevõrra kaugeks. Ilmselt oleks võinud leida ka parema tasakaalu. Igatahes on selge, et Eskobros on leidnud teema, mis väärib uurimist.
„Mind on kaks“ meenutab filmina pigem eksperimenti. Kuigi see annab tunnistust vendade Eskode loomingulisest sädemest ja ambitsioonist, ei jää ka kahtlust, et poleks arenguruumi. Julgus, millega noored filmitegijad on esitanud väljakutse eesti kinematograafias väljakujunenud tavadele ja panustavad selle mitmekesistamisele, väärib kiitust. Isegi kui sellised eksperimendid on veel täiusest kaugel, võidab nendest lõpuks filmimaastik – see saab rikkamaks. Tähtis on ka teekond, mitte ainult lõppeesmärk.
1 „Tõde ja õigus“, Tanel Toom, 2018.
2 „Euphoria“, Sam Levinson, 2019–…
3 „This is England“, Shane Meadows, 2006.
4 „Pulp Fiction“, Quentin Tarantino, 1994; „La La Land“, Damien Chazelle, 2016; „Us“, Jordan Peele, 2019.
