-
Nüüd, kus „Berlinale” seljataga, on ka minu nähtud filmidega seotud emotsioonid justkui šampanja, kokaiin ja viinerid – külluslikust kunstist kuni hingematva banaalsuseni –, aga eks ühel festivalil saagi näha igasuguseid filme.
Berliinlased on kinoskäija rahvas: piletijärjekorda tuli filmisõber juba varakult kas magamiskoti või kokkuvolditava pingikesega kohale. Võib küll arvata, et päris suur osa festivalifilmidest jõuab ka Saksamaa filmilevisse, kas ja kuidas midagi ka Eesti ekraanidele, see on…
-
Suurt rahvusvahelist filmifestivali aga internetti ümber ei koli. Vastupidi, tänavune „Berlinale” oli 300 000 vaatajaga osavõtu poolest isegi kõigi aegade elavaim.
Meedias varjutas filmifestivali samal nädalal alanud taliolümpia. Kultuuril on kehakultuuriga võrreldes ikka olnud raske tähelepanu pärast võistelda, olgu Saksas või mujal. „Berlinale” on aga, kas või meie PÖFFikesega võrreldes, läbi aastate silma paistnud sellega, et festival kui kultuurisündmus on väga mõjuvalt ja nähtavalt integreeritud suurlinna ellu…
-
Väljaspool Prantsusmaad tuntakse sealse filmi uuest lainest eelkõige kahte nime: Jean-Luc Godard ja François Truffaut. Teised lainel surfanud pole pooltki nii tuntud ja vaadatud, ehkki praegu, poolsada aastat hiljem, ei pruugi nad vähem tähelepanuväärsed paista, pigem vastupidi.
Näiteks tundub mulle, et Godard’ist ja Truffaut’st kümnendi jagu vanema, ühes nendega viiekümnendail ajakirjas Cahiers du cinéma kriitikuna tegutsenud, kuid filmiloojana kolleegidest kümme aastat hiljem läbi löönud Éric Rohmeri looming…
-
Dokumentalistide kõnepruugis esineb üsna tihti sõnapaar „lähedale saama”. Kas sa said lähedale? Ta ei lasknud lähedale. Kas inimene lubab dokumentalistil olla kaameraga tunnistajaks muutusehetkedele oma elus? Kahe eelmisel nädalal esilinastunud dokumentaalfilmi varal saab mõtiskleda veel ühe küsimuse üle: kui oluline on, et filmi autor pääseb lähedale iseendale?
Heinz Valku teab iga eestlane. Tema fraas „ükskord me võidame niikuinii” on kodeeritud meie kollektiivsesse alateadvusse kui taasiseseisvumise meeleolude sümbol.…
-
Mis sai edasi?
Proovisin üleliidulisse filmiinstituuti sisse saada, et stsenaristiks õppida, aga pärast esimest eksamit võtsin paberid välja tulemust ära ootamata. Nagu öeldakse: sinu keelepiirid on sinu maailma piirid. Lõpetasin Tartu ülikooli ajakirjaniku diplomiga. Ja nii nagu elus ikka, kohtasin tänaval täiesti juhuslikult Peedu Ojamaad, kellega olin Õhtulehes koos töötanud ja kes oli Tallinnfilmis kroonikaosakonna peatoimetaja. Ta küsis, kas ma ei tahaks tulla ringvaate toimetajaks. Sa ei…
-
Mis teeb filmist hea filmi? Jaan Ruus on öelnud, et hea kunst, hea film sünnib, kui isiksuse ja ühiskonna konflikt on lahendatud ootamatult, vormikindlalt ja isikupäraselt1. Nõus, prooviksin vaid veidi täpsustada. Esiteks tundub mulle, et peale sotsiaalsete konfliktide võiksid teemadena arvesse tulla ka muud inimlikud probleemid, olgu need siis individuaalsed, universaalsed või metafüüsilised. Ja teiseks – et samu teemasid käsitlevad ka muud kunstid, näiteks kirjandus, siis…
-
Alustaks filmi juurde jõudmisest. Kas oli tegemist äkilise äratundmise või juhuste reaga?
Ilmselt esimene fikseeritud mõte – vaat kui huvitav oleks saada operaatoriks – tuli siis, kui õppisin Tartu raudteetehnikumis. Hakkasin juba lõpetama ja tekkisid küsimused, mida edasi teha, sest raudtee mind eriti ei ahvatlenud.
Siis juhtuski, et aastal 1954 läksin kultuuriministeeriumisse ja püüdsin teada saada, kuidas saaks Moskvasse kinoinstituuti õppima minna. Ma olin kuulnud, et väljapoole…
-
Režissöör Lars von Trier kompab taas filmitööstuse normatiive, paljastades nii tehniliste kui narratiivsete lahendustega nende topeltmoraali. „Nümfomaan I” ajas oma avameelsusega nõutult muhelema, kuid selle järg on naljast kaugel. „Nümfomaan II” liigub alateadvuse pimedates nurkades. Filmi peatükid ei kaldu inimlikkust raamivatest normidest pelgalt kõrvale, lugu kulgeb harjumuspärase asemel instinktiivse realismi vormis. Seetõttu suunavad ekraniseeritud tegelaskujude loomusunnilised talitused esimese hooga vaataja pilgu kohmetusest põrandale.
„Nümfomaani” teise osa meelevaldne…
-
Saja aasta eest sõnastas Gustav Suits eestlase unistuse saada eurooplaseks. Vormiliselt on see unistus täitunud: oleme koputanud Euroopa liidu uksele ja meile on avatud. Juba enne liitumist hakkasime otsima uut unistust, uut ideed, uut eesmärki, aga pole siiani leidnud, ja võib-olla ei leiagi, sest eks see otsing olegi rohkem retooriline. Meil – see tähendab kaalukal osal ühiskonnast, sealhulgas selle otsustajaist – on juba iidamast-aadamast unistus, mis…
-
1.
Transnistria, ametliku nimega Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik (Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika, PMR) sündis 2. septembril 1990. aastal. Formaalselt seda riiki aga ei eksisteeri sel lihtsal põhjusel, et rahvusvaheliselt ei ole keegi Transnistria iseseisvust tunnustanud ja etteruttavalt öeldes: ilmselt ka niipea tunnustama ei kipu.
Kitsas maasiil Dnestri idakaldal, mis teiselt poolt vastu Ukraina piiri käib, võtab enda alla 4163 ruutkilomeetrit, 2004. aasta rahvaloenduse andmeil oli seal 506 000 elanikku.…
