-
Karlovy Vary 4. – 12. VII
Karlovy Varys on mõneti tõeline hipifestival. Esiteks on seal (nagu Tšehhis üldse) mõistlikult odav. Suvefestivalide fiilingu tekitavad üheeurosed õlled (ka välikohvikutes) ning suures osas muusikafestivalide valikut meenutav toit, mis nõuab kohati külma närvi, aga teenib samas oma eesmärki. Hinnapoliitika annab ettekujutuse ka keskmisest festivalikülastajast: publik tundub olevat noor, aktiivne ja filmihuviline. Seljakottidega noorte seltskonnad skvotivad kinotreppide järjekorras, et minna vaatama mõnd…
-
Tutvusta veidi, millest konverentsimõte alguse sai, samuti esinejaid ja tulevikuplaane.
Filmimuuseumi juhataja Maria Mang: 2013. aasta 26. oktoobril peeti Maarjamäe lossis seminar „Film kui ajalooallikas. Maa- ja linnaelu Eestis ja Soomes 1950. ja 1960. aastatel”. Konverentsil ilmnes, kui vähe me tegelikult teame sellest, kuidas on Eestit kujutatud meie põhjanaabri mängufilmides. Sealt koorus mõte tutvuda naabrite filmivaramu materjalidega Eesti kohta, nendega, kus Eestist juttu, mis Eestiga seotud . . . .…
-
Teie filmide tegelased on alati pärit vaesemast töölisklassist ja teemaks sotsiaalsed probleemid. Mis paelub teid vaesuse piirimail elavate inimeste ja nende igapäevamurede juures? Miks alati need teemad?
Luc Dardenne: Me ise ei ole sellest sotsiaalsest klassist pärit, aga oleme üles kasvanud tööstuslinnas Liège’is ja terve elu on meid ümbritsenud nii-öelda töörahvas. Töölisklass suhtleb aktiivselt ja selliste inimestega tihedalt lävides oleme kuulnud väga palju ühel või teisel moel…
-
Ivan Pavljutskov, eestivene režissöör: Mul oli tegelikult tükk aega küsimus: mis keeles üldse filme teha? Ma olen kasvanud Eestis ja tunnen, et olengi eestlane, kuid mingi keelebarjäär on ikkagi. Pean tunnistama, et raske on teha filmi keeles, mis ei ole sinu emakeel – ei mõista kõiki keelenüansse. Seetõttu ei tea ma päris lõpuni, kas minu filmides tulevad eestlased välja realistlikud või on nad kujundlikud ja naeruväärsed.…
-
Mürgitatud koerad, kägistatud hobused, surmavalt haavatud jänesed, läbilõigatud kõriga kitsed, Cannes’is nägi seda kõike. Eriti need vaesed kitsed, valearusaama ohvrid – nende lõhkikistud kannatustest peaks saama suurepärase avakaadri, mis märgistab filmi silmapilk kunstiväärtuslikuna. Ei ole nii. Kunsti ja edevuse nimel viiakse läbi liiga palju kõrilõikamisohverdusi, ilma et filmid ise midagi väärt oleksid.
Bertrand Bonello meelest võis näiteks olla üsna kummaline, et suurem osa rahvast tahtis temaga…
-
See ütlus meenub mulle aeg-ajalt seoses Eesti režissööridega, kes filmitegijatena näevadki oma „armastatut” korra aastas mingi lühikese perioodi jooksul, kui filmi tehakse. Kuidas aga siis seda armastamise kunsti mitte ära unustada? Tuleb leida asendustegevus, milleks audiovisuaalses sektoris tundub enamasti olevat reklaam. Filmitegijad rakendavad end jaburate turundussõnumite orjavankri ette, pettes end illusiooniga, et tegemist on millegi enama kui prostitutsiooniga, et see kõik on kuidagipidi „äge”. Reklaam on…
-
Millised tähtsamad tegevusjärgud toote välja rohkem kui 50 tegevusaastast?
Esimese etapi iseloomustus on eelmises lõigus. 1980. teisel poolel oli Kinomaja loomeliitude kultuurinõukogu peamine kokkusaamise koht. Väikese paatosega võib öelda, et meie konverentsiruumis idanes iseseisvus. 1990. aastatel põhjustasid kinosaalis näidatavad filmid Uuel tänaval pikki järjekordi. Sel teemal oskaks huvitavamalt rääkida Rein Karemäe, kes oli üks meie kinoliidu ülesehitajaid.
Kui vaadata kinoliidu tegevust kolmest aspektist – siseriiklik (kultuuripoliitika kujundaja), väljapoole…
-
Millised tähtsamad tegevusjärgud toote välja rohkem kui 50 tegevusaastast?
Niipalju kui ma liidu ajalugu tunnen, on kõik perioodid põnevad, isegi 1970. ja 2000. aastate stagnatsiooniaeg. Neis kõigis on ka oma kokkukõlad nii-öelda suure filmindusega. Liidu tähendus on Eesti iseseisvuse taastamise järel muutunud sama drastiliselt, nagu on viimase veerandsajandiga muutunud kogu Eesti filmindus, alates esimeste erastuudiote tekkest. Liidu tähtsus ja tähendus on jätkuvalt olemas seni, kuni liitlased pole…
-
Televisioonitoimetaja Aare Tiisvälja lahkumisteade jõuab minuni televiisoriekraanil jooksvalt tekstilindilt. Taustaks on „Aktuaalne kaamera” ja muud päevasõnumid. „Kas säärast lõplikku teadet just niimoodi peaks toimetama?” torisen omaette ja jään mõtlema. Oleme Aarega ühe aasta poisid, eestiaegsed, piisavalt pikalt koos sekeldanud telemajas. Ega ma teda ju õigupoolest teadnudki enne Vladimir Karassev-Orgusaare „Lindpriide” (1970) epopöad ja toimetajaametist hakkan midagi taipama just nendel põnevatel aastatel. Aare määratakse „Lindpriide” toimetajaks päevadel,…
-
Mis tunne oli esimest korda filmi teha? Sa oled ju enne olnud tegev pigem teatris.
See oli natuke nagu jääst läbimurdmine. Kõige keerulisem oli järeltöötlusperiood ja filmi rahastamine. Alustasin selle projektiga 2008. aastal, kui majanduskrahh oli just kätte jõudnud. Pangad olid pankrotis ja mina pidin hakkama raha koguma, Euroopa fondid ei tahtnud mind uustulnukana toetada ja oli tõeline väljakutse panna inimesed minusse uskuma. Lõpuks tekkis mingi grupirahastus.…
