-
Need peatused romaani kulgemises on peaaegu koomilised episoodid, millega vihjatakse lugude ja nende jutustamise justkui pühalikule tähendusele. Kõik tahavad kuulata lugu! Aga mis on lugu? Võiks öelda, et elu kui pidev teadvuse vool – ühest hetkest teise libisemine ja aistingute ning ettekujutuste siksakitamine – ei moodusta mingit lugu ega narratiivi. Elu pole mingi lugu, vaid ainult tulv, püsimatus ja käestlibisemine. Muidugi on olemas mõtteline võimalus sellest…
-
Ilmselt olen ma siis juba läbinud ühe korraliku reinkarnatsiooni, selle elu õppetunnid kätte saanud, ning asunud veretavail palgeil iharalt uute kallale. Isegi kui selleks õppetunniks pole filmikaamera taga seismine ja võtteplatsil inimestega mölisemine või lõuendile hea-parema paiskamine, elukunstniku positsiooni ma küll loovutada ei kavatse. Kvintessents jääb ikka samaks. Nullväli hakkab endiselt võbelema. Paarsada aastat tagasi tõmbas Bach mind samamoodi käima nagu praegu teeb seda Gigi D’Agostino,…
-
Kas te käite filmiga reisimas kaasas ja kuulate saali reaktsiooni? Kui tähtis on tagasiside?
Priit Pärn: Oluline on täissaali reaktsioon. Kui keegi tuleb niisama juurde ja ütleb midagi, siis see on nagu nii ja naa. Tähtis on just, kuidas hingab täissaal. Kui kümme inimest vaatab saalis filmi, siis ei teki seda kahinat või hingamist õige koha peal isegi siis, kui nad väga profid on. Ma arvan, et…
-
Pidin kirjutama isamaalistest filmidest ja enne kui faili avasin, jäin mõtlema, et isamaalisus on kuidagi raskepärane, see justkui sobib rohkem kirjandusse kui pilti. Armastus isamaa vastu ei saa kunagi olla naljakas, isamaaline komöödiafilm võib õige patrioodi südamele mõjuda lausa teotusena. Näitena võiks siin tuua Ken Saani produtseeritud filmi „Soome marssal” („Suomen Marsalkka”, Gilbert Lukalia, 2012). Polegi palju vaja, et terve rahva viha enda peale tõmmata: tuleb…
-
Mis on muinasjuttude mõte? See sõltub sellest, millist „Punamütsikest” lapsepõlves ette loeti. Enamik meist teab vendade Grimmide klassikalist versiooni: selles loos on Punamütsike nii nunnu ja hunt on nii kuri. Vapper jahimees lõikab seal hundi kõhu lõhki, vanaema ja tüdruk ronivad maost välja, kivid pannakse asemele ja hunt visatakse kaevu. Lõpuks on kõik õnnelikud ja söövad pannkooki. Loo mõte võiks olla, et mehised jahimehed kaitsevad tüdrukuid…
-
Kuivõrd peate seda aspekti oluliseks, kuivõrd palju olete seda kogenud ja kuidas seda saavutada?
Veiko Õunpuu: Minu kõige esimene filmiga seotud amet oli olla „Minu Leninite” (Hardi Volmer, 1997) võtetel autojuht. Seal mängis tuntud vene näitleja Viktor Suhhorukov Leninit. Ühes stseenis oli nii, et kui klapp käis, kukkus mees lõugama, nagu oleks märatsushoog peale tulnud ja kogu võttegrupp suutis vaevu naeru tagasi hoida. Pärast filmis vaatasin, et…
-
Kas midagi on selle kahe aasta jooksul üllatanud, olgu siis mõne konkreetse projekti osas või üldisemalt?
Korduvate projektitoetajate hulk. Meil on üle 16 000 toetaja ja enamik neist on andnud hoogu rohkem kui ühele projektile. On ka inimesi, kes on toetanud üle 70 projekti. Huvitavaid projekte on olnud hulgem. Üllatavalt palju on olnud laevaehitusega seotud projekte.
Kes on tüüpiline annetaja? Kas võib öelda, et tänu Hooandjale on Eesti…
-
Kui kaua ja millal olid sa Nukufilmi produtsent?
1992. aastani toodeti Eestis filme Moskva rahaga. Meie riigi iseseisvuse taastamisega lõppes diktaat ja raha idast. Tallinnfilm kui filmide tootja lagunes, nukufilmigrupp oli selle allüksus. Küpseteks autoriteks olid selleks ajaks saanud Elbert Tuganovi ja Heino Parsi kõrval noored kunstnikud Riho Unt, Hardi Volmer, Rao Heidmets, Kalju Kivi, Mati Kütt ja teised, kelle loomingut toetas ja teostas professionaalne filmigrupp. Tegijate…
-
Kõik seitse debüütfilmi näivad ajavat üksteisest sama erinevat rida. Filmikunst on küll kaks korda noorem kui ameerika kirjandus, ent temagi on jõudnud läbi käia pika ja käänulise tee. Peaaegu kõik programmi valitud autorid said oma esikteostega küll umbes kolmekümneselt maha, kuid vanim neist kuulub ilmasõdade-vahelisse nn suurde põlvkonda, noorimad y-generatsiooni. Nende sugupõlvede maailmad jäävad üksteist sama kaugele kui Burroughs ja Brown.
Päris ületamatu kaugus see pole,…
-
Kuldne Palmioks – „Talve uni” („Kis uykusu”), Nuri Bilge Ceylan. Türgi režissöör Nuri Bilge Ceylan, kes on tuntud oma aeglase leegiga narratiivide, kõledate maastike ja žanrifilmi elementide poolest, oleks Palmioksa väärinud kas või juba melanhoolse romansi „Kliimad” („Iklimler”, 2006) või hämmastava politseiprotseduuride kirjelduse „Üks kord Anatoolias” („Bir zamanlar Anadolu’da”, 2011) eest. Nüüd lõpuks tõi talle festivali peaauhinna „Talve uni”: muljetavaldavate karakteritega tšehhovlik meditatsioon abielukriisist habemiku uriseja…
