-
„Miles Davis” on teataval määral müütiline suurus, sõltumata sellest, kas tema trompeti hääl sinu kõrvus kajab või mitte.
Hasso Krull
Hüvasti ja tere taas, nagu ikka.
Roger Zelazny
1.
Jim Jarmusch on alati oma filmides asju jälginud “teise” vaatepunktist. Talle meeldib end asetatada erinevuste ja vastuolude kohtumispaika, piiride vahele, andes nõnda mõista, et tegelikult on siin ilmas kogu see krempel omavahel väikestviisi seotud. Me ise olemegi tegelikult see “teine” ning see…
-
„Maidan” ei ole selline dokfilm, mis hõlmab intervjuusid rääkivate peadega ja arhiivimaterjale. Selle asemel et heita valgust protestide tagamaadele, mis algasid pärast venemeelse presidendi Viktor Janukovõtši kohalt lahkumist, kui ta keeldus alla kirjutamast koostöölepingule Euroopa Liiduga, võetakse siin filmis üles revolutsiooni elektriliselt laetud rütm: kombatavad meeleolumuutused siis, kui inimeste ühisest energiast saab aktiivne ja jõuline vastuhakk, ja siis, kui riik sellele vastab. Poleks paremat inimest sellise…
-
Austria kirjanik Robert Musil tutvustab „Omadusteta mehes”1 kangelast Ulrichit, kes teeb kolm katset saada silmapaistvaks inimeseks. Kõigepealt sõjaväes, seejärel inseneri asjalikul tööpõllul, viimaks aga teaduses, täpsemalt matemaatikas. Ilma et oleks põhjust rääkida otsesest ebaedust, deformeerub või hajub iga eesmärk protsessi käigus vältimatult ning Ulrich leiabki end „omadusteta” faasis, motivatsioonikõrbes ja püsitõe vaakumis. Loomulikult pole probleem tema isikus, vaid maailma ehituses, või veelgi enam – märgisüsteemide võrgustikus,…
-
Eesti elutruu dokumentaalse telefilmi lõi 1960ndatel aastatel trio, kus töötasid koos režissöör Virve Koppel, operaator Mati Põldre ja reporter Rein Karemäe („Reportaaž telefoniraamatu järgi” (1966), „Meestele” (1967), „Mina ise” (1969) jpt.
Lõpetanud Tallinna pedagoogilise instituudi füüsika erialal (1957), läks ta juba praktiseerinud suhtlemisandeka Eesti Raadio reporterina (1958–1961) kujundama alles vormuvat Eesti Televisiooni (1961–1976). Sealt valiti ta Eesti Kinoliidu vastutavaks sekretäriks (1976–1986), kelle korraldada oli liidu tegevus ja…
-
Niisiis postmodernne skepsis ning umbusk nõndanimetatud suurte narratiivide ja igaveste tõdede vastu. Kui meie praegune peaminister Taavi Rõivas seob säärase narratiivi eituse kummaliselt paulusliku lootusega, siis ameerika filmiloojad Coenid on juba kolmkümmend aastat ammutanud narratiivi ahervaremel kuhjuvast absurdipudemete lasust irooniat, traagikat ja koomikat – enamasti kõiki kolme korraga ja säärasel viisil, et kogumulje nende filmidest jääb viidete ja allikate ohtrusest olenemata ootamatu, leidlik ja veenev. Vennaksed…
-
Sedasi näevad maailma tavaliselt inimesed, kes kogevad elu ennekõike võimu- või täpsemini, domineerimissuhetena. Iseenesest pole sellises mõnevõrra lapsikus maailmakuvandis ju mitte midagi uut ega märkimisväärset, kuid Ferrara puhul ongi huvitavad need hetked, kus ta näib ise löövat korraks kahtlema selle suhtumise legitiimsuses: siis, kui ta otsib oma nägemusele hetkeks mingeid alternatiive. Kahtlemata mängib siin suurt rolli tema katoliiklik taust. Ma mõtlen katoliiklikke kultuurikoode laiemalt: ka näiteks…
-
Valdav tunne pärast seanssi oli rõõm kaunist kunstist. Mõlemad filmid on tehtud pühendumisega, mistõttu tulemus on värvikas ja kindlalt vormistatud nagu muster Muhu seelikul. Filmidest tungib läbi soov näidata Muhu kõige kaunimat külge ja vaataja silme ees avaneb killuke Muhumaa elust, mida näib iseloomustavat pidev tants ja trall.
Samanimelisel muinasjutul põhineval 13minutilisel animafilmil „Tantsitaja” on suisa neli režissööri: Triin Sarapik-Kivi, Piret Sigus, Marili Sokk ja Malle Valli.…
-
Need peatused romaani kulgemises on peaaegu koomilised episoodid, millega vihjatakse lugude ja nende jutustamise justkui pühalikule tähendusele. Kõik tahavad kuulata lugu! Aga mis on lugu? Võiks öelda, et elu kui pidev teadvuse vool – ühest hetkest teise libisemine ja aistingute ning ettekujutuste siksakitamine – ei moodusta mingit lugu ega narratiivi. Elu pole mingi lugu, vaid ainult tulv, püsimatus ja käestlibisemine. Muidugi on olemas mõtteline võimalus sellest…
-
Ilmselt olen ma siis juba läbinud ühe korraliku reinkarnatsiooni, selle elu õppetunnid kätte saanud, ning asunud veretavail palgeil iharalt uute kallale. Isegi kui selleks õppetunniks pole filmikaamera taga seismine ja võtteplatsil inimestega mölisemine või lõuendile hea-parema paiskamine, elukunstniku positsiooni ma küll loovutada ei kavatse. Kvintessents jääb ikka samaks. Nullväli hakkab endiselt võbelema. Paarsada aastat tagasi tõmbas Bach mind samamoodi käima nagu praegu teeb seda Gigi D’Agostino,…
-
Kas te käite filmiga reisimas kaasas ja kuulate saali reaktsiooni? Kui tähtis on tagasiside?
Priit Pärn: Oluline on täissaali reaktsioon. Kui keegi tuleb niisama juurde ja ütleb midagi, siis see on nagu nii ja naa. Tähtis on just, kuidas hingab täissaal. Kui kümme inimest vaatab saalis filmi, siis ei teki seda kahinat või hingamist õige koha peal isegi siis, kui nad väga profid on. Ma arvan, et…
