-
Arhitektuurilugu tunneb palju rühmitusi. Isepäisusele vaatamata on loojatel kombeks end aeg-ajalt ühise nime alla seada. Vahel selleks, et kattuvad mõtted maailmale koos kuuldavaks teha või nähtavaks vormida, mõne grupi loob aga ühine aeg, milles elatakse. Viini Eksiilide tekkimisele pani aluse ühine ruum – Viini linn, rakenduskunsti ülikool.* Rühmitusel Viini Eksiilid puudub sisemine hierarhia, vastupidi – eesmärk on joonistada välja igaühe eripära. Nad ei manifesteeri. Küll aga…
-
Milline on näituse kontseptsioon? Kuidas haakuvad omavahel eksperimentaalne nüüdisarhitektuur ja barokne Kadrioru loss?
Näituse pealkiri osutab flirdile, mis tähendab, et näitusel olevad objektid ei astu otseselt dialoogi. Näiteks on Kadrioru kunstimuuseumis näituseruum pealkirjaga „Rahva elu”, kus on seintel maalid lihtsa inimese tegemistest. Selles ruumis esitletakse François Roche objekti sotsiaalsest utoopiast, mida võib sisuliselt pidada samuti osaks rahva elust. Ajaloolistel maalidel kujutatu ei loo aga otsest dialoogi Roche…
-
Millise eesmärgi te kuus aastat tagasi endale seadsite? Ilmselt oli teil soov ühiskonnas silma paista, disainerite elu kergemaks teha?
Eesti disain oli tol ajal nähtamatu. Sellest küll räägiti, aga keegi polnud seda näinud. Mõningate suurtootjate saalides võis näha ehk tööstusdisaini, aga originaaldisain oli peidus. Meie mõte oli näidata, mis on aasta jooksul tehtud. Teine eesmärk oli tuua kokku oma eriala inimesed, saada omavahel tuttavaks, aga tutvuda ka…
-
Olla nähtav
Ilmselgelt ei saa nii emotsionaalseid reaktsioone põhjendada pelgalt piinlik puhtusearmastus või erinevad arusaamad esteetikast. Tänavakunst – grafiti, täägimine (koha märgistamine signatuuriga – toim), seinasodimine, nimetus oleneb nimetajast samavõrd kui konkreetsest juhtumist – tekitab häirituse, mille intensiivsus viitab tõenäosusele, et selles peegeldub midagi tänasele päevale eriti olemuslikku. Ilmselt võibki tänavakunsti pidada kunstivormiks või -žanriks, mis on kõige selgemalt ja otsekohesemalt nüüdisaja, see tähendab tänapäevase linna, nägu.
Kui…
-
Groundlab on rahvusvaheline projekteerimisbüroo, mille kontorid asuvad Londonis ja Pekingis ning mis loodi Plasma Studio juurde spetsiaalselt maastiku-urbanistika projektide elluviimiseks. Peale Eva Castro kuuluvad selle asutajate hulka Holger Kehne, Alfredo Ramirez, Eduardo Rico ja Sarah Majid. Mitmed Groundlabi partnerid õpetavad ühtlasi Londoni Arhitektuuriühingu arhitektuurikoolis. Büroo annab tööd arhitektidele, linnaplaneerijatele, inseneridele ja maastikuarhitektidele, eesmärk on tuua kokku kõik ekspertteadmised, mida on vaja uut laadi urbanistlike projektide elluviimiseks.…
-
Aktiivset rannariba ühe väikelinna mõistes on Kuressaares vähe. Kui kunagi tekitas minus elevust ühe eakama inimese tunnistus, et ta pole kunagi käinud pealinnas, siis hoopis kummastavamana mõjub täna tõsiasi, et on põliseid kuressaarlasi, kes pole viimasel kümnendil lossipargi taha mere äärde sattunud. Pealinna pole inimesel asja olnud, see on mõistetav, kuid – elada merelinnas mereta? Kui 2008. aasta sügisel hakati pragmaatiliselt arutama Kuressaare staadioni kolimist oma…
-
Noblessneri sadama kohaidentiteedi loovad mälestised, mis on ühelt poolt mastaapsed (valukoda), teiselt poolt jällegi nähtamatud (slipp oma raudteerelssidega). Mõlemad on väärtuslikud ning vajavad eksponeerimist.
Ent siin on ka hulgaliselt hilisematest perioodidest pärit väheväärtuslikku tööstusarhitektuuri, mida pole mõtet säilitada. Planeeringu eesmärk on luua elukondlik keskkond, viia siit välja tootmine ja avada rannaala promenaad linnakodanikele.
Konkursi võidutööga planeeritakse alale kvartaliplokid ja punktmajad. Punktmajad on paigutatud kaldatsooni, nende ümber tekib rohkem…
-
Kuhu veekeskus on plaanitud?
Koht veekeskusele sai pakutud linnapoolsesse lahesoppi. Mõte tuli puhtalt loodusest enesest, sest meri täidab seda muulitagust nurka pidevalt liiva ja sodiga. Kaldajoone korrigeerimine suunaks aga rannahoovuse siit mööda ja sodi siia enam ei koguneks. Ka meregeoloogid leidsid, et see on väga hea mõte. Veekeskuse saab galerii abil hotelliga ühendada, nii et inimesed ei pea õuest läbi minema. Selline lahendus tõmbaks hotelli käima, tooks…
-
Väljak võiks rääkida nii mõndagi sellest, mis siinkandis kakskümmend aastat tagasi juhtus: soomusjõudude saabumisest Tallinna lähistele, Jeltsini üleskutsest sõjaväelastele, Rahvarinde miitingust Vabaduse väljakul, 69st poolthäälest, mis anti Eesti Vabariigi ülemnõukogus otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt või järgmise päeva ärevatest sündmustest Teletorni juures. Teemasid jätkub. Millest räägivad renoveeritud kohvik kõlakoda, lillepeenrad, graniitsillutis või purskkaev? Viitavad need kuidagi 20. augusti sündmustele, räägib see sel päeval äärmusest äärmusesse lõõmanud…
-
Üks põhiküsimusi oli, kas see väljak ka „hakkab tööle”. Arhitektid kasutavad sellist kaunis rumalat ingliskeele mõjulist väljendit – „hakkab tööle”. Mis tema ikka tööle hakkab, oluline on, kas inimesed hakkavad seda kasutama, kas see on õigesti paigas, kas me oleme saanud asjast õigesti aru, kas suudame luua sellise keskkonna, mis on inimestele vastuvõetav. Mulle tundub, et see on vist tõesti nõnda läinud.
