-
Kollektsioon „Veneer MG” ongi sündinud sellesama mööblikollektsiooni „Mill” baasil, mis pärjati muuseas 1996. aastal Eesti Sisearhitektide Liidu esemepreemiaga. Mööbel vihjab autori ühele lemmikstiilile, kuuekümnendatest inspireeritud neopopile, mis loomise ajal, läinud sajandi lõpus, oli ülimoodne – nagu ka praegu, mil möllab retropalavik.
„Millile” on mööbliseerias „Veneer MG” tehtud juurde mahukad riidekapid ja kummutid. Täiesti uus aga on esikumööbel ja ümmargune dekoratiivne riiul. Kõik kapid ja mahutid on saanud…
-
Miljööaladest, nii omavalitsuste kui ka omanike kohustustest kõnelesin ise. Seekord olid kõne all peamiselt üksikelamutega alad nagu Nõmme ning üld- ja detailplaneeringute täpsusastmed.
Arhitekt Raivo Mändmaa tõstis päevakorda juba poolakate restaureerimistavadest alanud, aga nüüd üha süveneva tendentsi väärikate hoonete kiskumisest n-ö aluspesu väele. Oma eheda materjali eksponeerimise vaimustuses jõuame sageli selleni, et paljastatakse konstruktsioonid, mis on kas olnud viimistletud või mille viimistlus on jäänud mingil põhjusel lõpetamata.…
-
Mõeldes funktsionalismile kui mitmekesisele ilmingule Eesti arhitektuuris, on võimalik valida kultuuriliste ning ajaliste mõõtkavade vahel. Kui uskuda, et arhitektuuriajalugu ei tehta mitte hooneid ehitades, vaid neist hiljem kirjutades (või kirjutamata jättes), võime käsitleda Tallinna kooli arhitektide ja eriti Leonhard Lapini 1970.-1980. aastate kirjutisi XX sajandi arhitektuurist ühe põhjusena, miks oleme funktsionalismi enda jaoks tänasel päeval nii „suureks” mõelnud. Ehkki mõnele võib tunduda see Tallinna kooli kultuurilise…
-
Siinne minu konverentsil esitatud ettekande kokkuvõte tõukub küsimusest: millist linnaruumi enne Teist maailmasõda Pärnus ehitada taheti ja kellele see oli suunatud? Kas kuulus Pärnu funk oli teadlik turistilõks?
Ka arhitektuuriuuringutes on juurdunud vasakpoolsete sotsiaalteadlaste ruumikäsitlus: ruum pole absoluutne, tühi mahuti, vaid otseselt seotud ruumis toimivate ühiskondlike protsessidega, igapäevase tegevusega, mis meie keskkonda „toodab”. Meie eluruum on osa meie identiteedist. Siit ka arusaam elukeskkonna poliitilisusest: on ju ruumi…
-
Apollo poodide kujundus oli veel mõned aastad tagasi üsna mittemidagiütlev. Paar aastat tagasi sisearhitektide Urmo ja Tüüne-Kristin Vaikla projekti järgi valminud raamatupood Solarise keskuses pani aga aluse kogu poeketi suuremale imagomuutusele. Siinkohal mõned mõtted Apollo raamatupoodide autoritelt.
Urmo Vaikla: Raamat elab praegu üle suuri muutusi: juba on olemas audioraamatud ja e-lugerid, raamatut saab lugeda ka interneti vahendusel. Küsimus on: kaua klassikaline raamat üldse vastu peab? Neid inimesi,…
-
Laiem lugu
Känguvate linnade (shrinking cities) fenomen seisneb linnasüdamike sisulises (mitte territoriaalses) kokkukuivamises. Asjaajamine on juba mõnda aega liikunud logistiliselt paremini ligipääsetavatesse kohtadesse äärelinnades ning südamikud on hõredaks jäänud. Uueks väljakutseks on niisiis keskuste taastihendamine, kuid eesmärgid, tingimused ja võimalused selleks on teistsugused kui varem. Laiutavate tööstuste, laoplatside ja raudteeharude asemel ootame me südalinnalt nüüd nii sisulist kui vormilist tihedust, nutikust ja atraktiivsust.
Kalarannalaadsete tühimike olemasolu ja nägu…
-
Nii mõnigi ühing püüab alguses positiivne olla, hiljem aga tuleb elu oma keerdkäikude ja ebaõiglusega ning paratamatult peab võitlusse minema. Millised eesmärgid on Linnalabor endale seadnud?
T. P.: Eesmärgid on aja jooksul muutunud, eks teiste vabaühenduste tegevus ole neid samuti määratleda aidanud. Praegu on kolm suuremat suunda: urbanistika arendamine, kaasava linnaplaneerimise edendamine Eestis ning meie linnade arengu suunamine teadlikumaks ning teadmistepõhisemaks.
R. V.: Meil on algusest peale olnud…
-
Mart Port, Lasnamäe planeeringu üks autoritest, kiitis ühel arhitektide liidu suveüritusel paneellinna keskkonda umbes nii: „Siin on korterites palju valgust, mitte nagu vanalinnas, kus eluruumid on pimedad, majad on parasjagu kaugel üksteisest, mitte ei istu üksteise kukil nagu tänastes uusasumites, kodunt saad bussi või trammiga linna, ei pea autot omama, kauplused on ka kuskil läheduses, ei jää nälga, kui autorehv on katki . . . .” Kõik on õige,…
-
Kasutamata potentsiaal
Annelinnas on kohapeal olemas vähemalt tuhatkond töövõimelist aktiivset eakat inimest, kelle energia võiks panustada ühiselu heaks, lisaks on ligi üheksa tuhat annelinlast, kes on valmis vähemalt kord aastas vabatahtlikult meeldivama elukeskkonna nimel jõu ühendama. Rääkimata lastest ja teismelistest, kes ju samuti hakkajad abilised kergematel ja lõbusamatel ettevõtmistel. Iga vabatahtlik kulutas aastatel 2009–2010 keskmiselt teiste aitamisele 21 tundi kuus,1 mis teeb kokku 252 000 töötundi aastas.…
-
Rohkem kodanikualgatust!
Toomas Paaveri juhitud kivilinnafoorumitel on eesmärgiks võetud „süvendada kodanikuaktiivsust ning kodanike koostööd arhitektidega”. See on üsna keeruline ülesanne, arvestades seda, et valitud teema – nõukogudeaegsed paneelelamurajoonid – ei ole just kõige soodsam pinnas kodanikualgatuse tekkeks. Rohujuuretasandil kodanikualgatus on seni sündinud pigem õunapuuaedadega eramupiirkondades kui anonüümsete kortermajade vahel. Miks see on nii, oskavad ehk sotsioloogid paremini põhjendada, arhitektidena analüüsisime aga koha ruumilist identiteeti, mis on üks…
