-
Arvutikoti lugu
Arvutikott sündis juhuslikult. Toomas Thetloff tellis Stella Soomlaisilt arvutikoti. Kott pidi tulema Thetloffi soovil mitme uudse lahendusega ja koti leiutajanatuuriga tellijast kujunes arvutikoti üks autor. Koos Soomlaisiga hakati tegema selle prototüüpi. Tükk aega käis ideede pingpong: üks viskas mõtte õhku, teine täiendas seda ja paiskas tagasi. Lõppes see täisnahast koti valmimisega Apple’i sülearvutile. Kott koosneb kahest osast: üks on arvuti ning teine laadija ja hiire…
-
Avalikkuses, nii erialaringkondades kui ka laiemalt, siunatakse staararhitekte, kes tellimuste saamiseks mõnikord liigselt flirdivad korporatiivkapitalistide või küsitava režiimiga riikidega, neid süüdistatakse formalismis ja kosmilise maksumusega ehitiste loomises. Samal ajal imetletakse nende loodud julgeid vorme ja innovaatilisi tehnilisi lahendusi: kui saaks, siis ehitaks endalegi mõne staararhitekti majakese õue peale, kas või väikese. Ka needsamad sümpaatsed ja ontlikud taanlased, keda Bjarke Ingels ise ehedal kujul esindab, ei saa…
-
Kõnealune näitus ei ole aga tehtud kriitilise alatooniga, äbarikke põlluehitisi siin ei näe. Räägitakse hoopis buumi positiivsest poolest, sel ajal sündinud heast arhitektuurist. See on liidu esindusnäitus ja näidatakse pigem Eesti imet – seda väikest, aga tublit maad, kes pürgib viie maailma jõukama riigi sekka. Esitatud majade pahupool, millele viitab näituse kataloogis Inga Raukas, jääb kauni fassaadi varju. Väljapanekule toona valitud hoonete seas on parima arhitektuuriga…
-
Igal aastal on konverents pühendatud ühele teemale, tänavu oli see „Määramatuse konstrueerimine” („Constructing for Uncertainty”), millega jätkati seeriat, millele pandi alus juba neli aastat tagasi: 2010. aastal vaadeldi fabrikatsioonimeetodeid, 2011. aastal uurisid osavõtjad reaalmaailma andmete digitaalsesse disaini integreerimise võimalusi, eelmisel aastal süüviti ehitatud maailma materjalide dünaamilistesse omadustesse ning sel aastal oli eesmärk väljendada olulisi faktoreid ja informatsiooni, mis jäävad traditsioonilistes CAD-süsteemides representeerimata. Kuigi 3D-mudelites saab kujutada…
-
Näituse sisuline ülesehitus ei ole mõneti üllatuslikult – arvestades, et tegu on ju ikkagi arhitektuurimuuseumi näitusega – ei kronoloogiline ega tüpoloogiapõhine, vaid tööstusharude kaupa struktureeritud, nihutades seeläbi fookuse arhitektuurilt pigem tööstusajaloole. Ühelt poolt on päris huvitav näha, mida kõike Eestis läbi aegade on toodetud – allveelaevadest püksinööpideni –, teisalt viib aga mõtted keerlema, mil määral saab piltidel kujutatut üldse arhitektuuriks nimetada. Uhkelt sätitud juugendliku joonega detailirikaste…
-
Mis on „normaalne”?
Weiss naerab, et NAO pakub võimalusi sõnamänguks: Nuclear Architecture Office (tlk Tuuma-arhitektuuri Büroo), Nobody’s Architecture Office (Eikellegi Arhitektuuribüroo), Not an Architecture Office (Mitte-arhitektuuri Büroo) jne. „NAO on oma olemuselt vaba loominguline kooslus, kus inimesed tihti vahetuvad. Sageli tulevad kiirete projektide puhul appi mu endised tudengid . . . . või ka naabrid [!!!], kaasosanikku mul praegu pole,” kirjeldab oma töötegemist Weiss.
NAO algus on iseäralik. New Yorgis end…
-
Arhitektuurivõistlusega võidab aga eelkõige ühiskond, linn, küla või mõni maakoht, kuhu kerkib ainulaadne ehitis. Varbuse maanteemuuseum ei olnud enne Salto arhitektide projekteeritud välialade avamist laiemale üldsusele kuigi tuntud. Rakverest ei räägitud enne Kosmose projekteeritud keskväljaku valmimist samuti kuigi tihti. Arhitektuurivõistluste kaudu on kõige targem otsida kohale uut identiteeti ja lisaväärtust. Nii mõnigi linnajuhtkond on selle ära tabanud ja näiteks Tartus on kogu kesklinna ala kuulutatud ehitusmäärusega…
-
Dialoog kodanikega
Kodanike kaasamine protsessi on loomulik samm, mille eesmärk on saada vastukaja ja arvamusi linnarahvalt leidmaks alternatiivi palju kritiseeritud „kastidele”. Mõte hea, kuid teostus nagu ikka, juhuslik ja eksitav. Pärast žürii esimest kooskäimist pandi tööd üles vana kaubamaja vitriinidesse ja maketifotod (igast tööst üks pilt) Tartu Postimehe külgedele. Enamasti klikiti oma lemmiku poolt, toetudes pelgalt ühele linnuvaatele maketifotost ja nägemata tervikideed vitriinidel. Enim klikke sai töö…
-
Disain ironiseerib
Konkursilt ei puudunud ka Eesti disaini enfant terrible’id – ulaka stiili esindajad, kes oma huumorist kantud vaimuka kujundusega tõid igaühe suule muige. Huligaani eripreemia läkski disaini eksperimentaatoritele Tarmo Luisule ja Martin Pütsepale tööde eest „Ragulka TURBO 2000” ja „Alukad à la Raudmehe”. Mõlemad tööd koos oma erksa ja vaimuka looga (mõnus iroonia mehe arvel) tekitasid elevust ja diskussiooni. Mõlema asja puhul on tegu varasema toote…
-
Carl-Dag Lige: Koolhaasi ajaloo teema on väga kompleksne, trikiga. Tema ajalookäsitlus on instrumentaalne: tegelikult ei ole ta ajaloost huvitatud selle fundamentaalses mõttes, vaid tahab kasutada seda tulevikku vaatamisel. Eriti põnev on siin rahvuslikkuse aspekt. Koolhaasi ei huvita poliitiline rahvuslikkus, vaid mitmekesisuse ja rikkuse kadumine – saja aasta jooksul on rahvuslik arhitektuur vaesestunud. Kui pealiskaudsel lugemisel võib seda tõlgendada kui konservatiivset ülesandepüstitust, siis tegelikult on asi selles,…
