Kui ma olin jõngermann, seisis meie elutoas tammest raamatukapp, vääramatu oma salapäras nagu Moosese käsulauad – see polnud mõni lihtne talukapp, vaid Eesti Vabariigi algusaja advokaadi väärikas klaasuste ja puitnikerdustega iludus. Jõulude ajal, kui tuba oli hämar ja kuusel põlesid küünlad, peegeldus nende valgus tagasi kapiakendelt, mille taga seisid reas ühesugused mustad raamatud, ja kapi otsast vaatas vastu surimaski järgi tehtud mehepea. Selles oli põnevat ja huvitavat salapära, mis hakkas hajuma ajapikku, kui sain teada, et need on tsaariaegsed venekeelsed seadustekogud, mille vahel kolmeköiteline XVIII sajandi ladinakeelne „Rooma õigus“ ja isegi eestikeelne Jüri Uluotsa „Eestimaa õiguse ajalugu“. Vene aja seadusi läks vaja ka veel Eesti Vabariigi esimeses pooles, Rooma õigusele oli üles ehitatud kogu Euroopa seadussüsteem ja Uluotsa konspektid tõid selgust Eesti õigusloomesse.

See raamatukogu oli kuulunud advokaadile ja vabadussõjalaste liidrile Artur Sirgule, minu tädimehele. Aga kapitäis seaduseraamatuid on üks asi ning poliitiline võimuvõitlus midagi muud. Kui vabadussõjalased olid uue põhiseaduse ümber käinud kempluses peale jäänud ning lootsid veidi enam kui kuu pärast toimuma pidanud riigivanema valimistel võitu, kus Konstantin Pätsil erilist võimalust ei olnud, siis tegi Päts märtsis riigipöörde, lõpetas vabadussõjalaste tegevuse ja pani nende juhtivad tegelased trellide taha. Paraku kukkusid kõik süüdistused kolinal kokku ning Päts pidi oma näo säilitamiseks septembris dekreediga kehtestama uue paragrahvi 112, et mehed selle alusel sündsalt vabastada. Kuid tema eesmärk oli saavutatud – vabadussõjalased olid riigivanema ja riigikogu valimistelt kõrvaldatud. See aga mõjutas neid minema ebaseaduslikku teed.

Kas Päts tegutses riigi huvides või võimuihast? Vastuse sellele on andnud ta ise. Nimelt kirjutab Pätsi käsundus­ohvitser Elmar Tambek oma mälestustes, et kui Ždanovi piits juba vuhises, tunnistanud Päts talle: vabadussõjalased ei ole mustad lambad, vaid ausamaid eestlasi, keda mina tunnen. Nad pole kunagi tahtnud reeta oma isamaad.

Enne kohtuprotsessi oli Sirk põgenenud vanglast ja temast sai jälitatav lindprii ning algas Kolgata tee Euroopas, kus ainult kaks riiki, mille seas ei olnud ei Saksamaad ega Itaaliat, olid valmis talle poliitilist varjupaika pakkuma. Kuidas tema elu Luksemburgis lõppes, jääb oletuslikuks.

See kõik toimus muidugi enne mind ja kui Sirk oli läinud, hoidis ema stoilise rahuga Sirgu raamatud seal raamatu­kapis klaasi taga terve Nõukogude aja alles ja ütles, et küll ükskord Sirgust jälle rääkida tohib. Tuli välja, et ema usk oli tugevam kui Nõukogude riik, mis põrmu varises, sest kuigi mina seda tollal ei uskunud, sai see ometigi teoks ja pärast ema surma kinkisin selle kogu Sakala korporatsioonile, mille liige Sirk kunagi oli olnud, arvates, et ühe ajaloolise mehe terviklik raamatukogu, mis tumeda aja oli üle elanud, võiks ju huvitav olla. Korp riisus koore ja jättis alles „Rooma õiguse“, eks hea seegi.

Aga raamatukapp ei saa ju tühjaks jääda ning hakkas tasapisi jälle täituma ajalooga. Klaasi taha kogunesid nõukogudeaegsed Eesti entsüklopeediad, mille kallal oli palju inimesi interneti­eelsel ajastul ohtralt vaeva näinud ja mis mulle räägivad huvitavaid asju, aga minu lastele enam mitte. 1970. aastal ilmunud ENEs on 103 lehekülge pühendatud Eesti Nõukogude Sotsialistlikule Vabariigile ja Eesti Vabariik hõlmab sellest kuni kaks (!) lehekülge. Vabadussõja teemal on kõige tähtsam Punaarmee pealetung Eesti „vabastamisel“, mille Eesti rahvavägi nurjas. Eraldi peatükk on suurejoonelisest sotsialistlikust revolutsioonist ja jääb vaid kurvalt muiata, kui püüdlikult meie ajaloolased instituutides ja ülikoolide parteiajaloo kateedrites üksteise võidu seda teemat arendasid ning tudengite aju loputasid.

1987. aasta EEs kätkeb ENSV 176 ja Eesti Vabariik jälle kaks lehekülge. Aga aeg läheb edasi ja 1995. aasta 8. köites ei ole enam sotsialistliku revolutsiooni märksõna ning 10. köites on Vabadus­sõjale, millele 1987. aastal oli pühendatud kolm rida ja nimetatud seda kodusõjaks ja välismaiseks sõjaliseks interventsiooniks, tervelt kolm lehekülge. Nagu öeldakse: tempora mutantur et nos mutamur in illis.

Tõlkijana olen sealt aeg-ajalt leidnud ajastule omaseid mõisteid, kuid muidu seisavad need sügavas rahus nii nagu vanad seadusekogudki. Siis on seal kapis mitu vanavanemate piiblit, mille lugemist takistab vana kirjaviis. Ning juurde on tulnud kaardikogusid küll vanemast Põhjalast ja uuemast Euroopast, kuhu minu põlvkond saab nüüd vabalt reisida, ilma et vaja läheks küllakutset nagu omal ajal Saaremaale.

Ja huvitavaid kunstiraamatuid, mida ostan kunstnike kohta, kelle näitusi olen Euroopas näinud, nagu arrogantne Dalí või hämarapärane Caravaggio, kelle sünge elu avaldub ka tema piltides. Elamust on pakkunud Itaalia renessansiaja arhitekti Andrea Palladio looming, tema villade ja paleedega olime esmalt Põhja-Itaalias kokku puutunud. Siia otsa on tore uurida Johann Christoph Brotze jooniseid vana hea Liivimaa ehitistest ja eluolust.

Kapipõhja mahuvad ajalugu täiendama ka vanad perekonnaalbumid, kus on jäädvustatud raamatukapi kõrval seisnud lahtitõmmatava laua ümber poole sajandi vältel kogunenud peoseltskonnad. Need inimesed on nüüdseks surnud, aga kui ma neid pilte vaatan, elustuvad nad minu jaoks uuesti. Viiekümnendail aastail, kui nad olid noored ning sõda ja Stalini surm jäänud seljataha, olid nende näod rõõmsad, lauldi palju ning sünnipäevapidu võis kesta mitu päeva. Kuuekümnendate aastate piltidel on inimesed muutunud tõsisemaks, laulmine on lõppenud ning räägitakse Armeenia raadio ja Brežnevi anekdoote. (Armeenia raadiolt küsitakse, mis on kõige sõltumatum riik. Vastus: Mongoolia, sest sellest ei sõltu mitte kui midagi.)

Seitsmekümnendatel on inimesed veelgi tuimema näoga, peale on tulnud uus põlvkond, kelle mõttes mõlgub karjäär, mõni on isegi parteisse astunud ja õppinud tutvuste kaudu sahkerdades asju muretsema. Aga toas levib hea kohvi lõhn tänu Eesti ja Soome vahel käima pandud laevale, millega juba sõjaeelsest ajast pärit ülelahesõber on toonud head Soome kohvi.

Vaat mida võib jutustada üks vana raamatukapp, mis ootab järeltulevatelt põlvedelt tühjendamist ja täitmist.