„Väeosadest on tulnud signaale, et imelikud droonid lendavad. Kui mina oleks kaitseväe juhataja, oleks ma käskinud need alla lasta. Selleks ei ole palju vaja, vaid korralikke snaiperpüsse. Siis näeks kohe, kes nad on ja kust nad pärit on.“ Nii ütles kunagine kaitseväe juhataja Ants Laaneots riigikogu liikmena Delfile 2016. aasta kevadel, kui Eesti ühiskonda tabas esmakordselt drooniärevus. Mõni päev hiljem ilmus ka suur ülevaade pealkirjaga „Eesti ärevus Vene droonide ees kahvatub Ukraina sõja reaalsuse kõrval. Luurelennule järgneb pommisadu, segajad lämmatavad elektroonika, varsti on lahinguvalmis ka Vene tapjadroonid.“ Õudne!

Praegusega võrreldes oli toona rahu majas, Eesti lääneliitlastele ei olnud veel äratuskelli kingitud, sõda Donbassis vindus vaikselt ja poolemahuliselt ning Eesti riigikaitse rahakott oli kõhnuke nagu kabelist ära karanud. Kaitse­tööstusklastrist, mille ettenägelikud juba loonud olid, ei olnud keegi midagi kuulnud. Nüüdseks on see iga koolilapse sõnavaras. Kümnendi eest külvatud seeme on hästi vilja kandnud.

Droonihirm, drooniärevus ja drooni­paanika on argikülalised iga pere söögi­lauas, õhtustes uudistes ja ajalehtede hommikustes juhtkirjades. Välja on kujunenud drooniekspertide ja -poliitikute kiht, kes aitavad klastril ja kaitseväel süvendada ühiskonnas arusaama, et kes pea kuklas ja selge pilk horisondil ringi ei käi, on potentsiaalne kodumaa reetur. Lootusega segatud hirmust on sündinud vaimustus, mis hakkab vägisi meenutama käitumuslikku sõltuvushäiret, pandeemilist droonisõltuvust. Jaa, üha pingestuvas rahvusvahelises olukorras ei ole ühiskonnal ju muud teed kui aina tihedamalt koonduda klastri ja droonipropagandistide kui riigikaitse revolutsioonilise avangardi ümber. Valitsuse ülesanne on aga välja töötada riiklik immuniseerimiskava, mis pööraks igaühe õiget pidi drooniuskseks, teeks südamed ja mõtted sama kindlaks kui selle aasta alguses leiutatud Balti droonimüür, mis küll veel paberil ja rahakatteta.

Mõne päeva eest vahendas ERR uudist, et kaitseressursside ameti juhtimisel on prooviprojektina ja valikainena üldhariduskooli kümnendates klassides käivitunud droonitehnoloogia õpe. See on järjekordne väike hiiliv samm üldhariduskooli ja noorsoo kasvatuse ning sedakaudu kaugemas tulevikus kogu ühiskonnakorralduse militariseerimisel. See on putinlik taktika, mida asjatundjad hiljutiste droonijuhtumite kontekstis on ohtralt kritiseerinud. Iga pisieskalatsioon on piisavalt väike, et mitte põhjustada jõulist vastust, aga kehtestab nn uue normaalsuse ja seega püsikulu vastaspoolele.

Kuid miks jääda ühiskonna vaimse vastupanu trennis poolele teele? Gümnaasiumis on tulevast riigikaitsjat juba pisut hilja töötlema hakata. Kasvatus algab lasteaiast ja selles on ka loomeinimestel-kultuuritöötajatel oma patriootiline panus anda. Iga elusolev looja peab oma teosed kriitiliselt, läbi patriotismi prisma üle vaatama ning need ajastu vaimuga kooskõlla viima. Loomulikult käib see ka vanema kraami kohta, mis autorikaitse alt vaba.

Juba järgmisel Arvo Pärdi sünnipäeval ja laulupeol peaksid mudilaskoorid laulma:

Käin juba lasteaias,

ei karda drooni ma.

Ta on küll veremaias,

kuid verd ta mult ei saa.

Või siis:

Mu koduke on tilluke,

kuid seda ründab droonike.

Hoilii, hoilaa …

Tal luban pisut lennata

ja siis ta alla tulistan.

Hoilii, hoilaa …

Nagu Ukraina sõjakogemus kinnitab, on droonikaitse ja kaitsedroonide kõrvale tingimata vaja ka ründedroone. Oleks uhke ja rahvusvahelist uudisekünnist kindlasti ületav pilt, kui vaenlase tagalasse sõjalisi, legaalseid sihtmärke hävitama siirduvat Eesti ründedroonide parve saadaksid tööle mundrites lastekoorid lauluga

Teele, teele, droonikesed, üle metsa, maa [—]

Ikka, ikka ida poole, kus Moskoovia.

Ärge tulge tagasi te kevadisel aal,

plahvatage seal, kus vaja, tooge surma ka,

kõlagu te häälekajast peakatedraal.

Tehnohiid Amazon käivitas juba mõne aasta eest Prime Airi nime all postipakkide kojukandeteenuse drooniga. On ainult aja küsimus, mil samasugune tehnika jõuab ka vaenlase kasutusse. Mis pakke toob, võib ka pakke viia ning ajalooteadlikule ja sündmuste kordumises veendunud eestlasele meenub ses kontekstis esimese asjana mõistagi küüditamine, mis järgneb üsna kohe okupatsioonile. Droonimüür peab olema kindel, kuid valmistugem hullemaks, eestlastel on põhiseaduslik kohustus üle elada ka musta stsenaariumi kulg. Nagu minevikust teada, ei olnud eestlased massküüditamiseks sugugi valmis ning teele kaasa haarati tarbetut elupäästva asemel. Olgem nüüd paremini valmis hetkeks, mil küüdidroonide miljon meile peale langeb ja lööb küüned sisse nagu merikotkas lõhele. Laulgem jõuluõhtul kuuse all, kuni ka une pealt tuleb:

Sa võta nüüd kott ja ole hea,

sellega rutt, sest teadma sa pead,

küüdidroon on meie poole teel.

Sa võta kaasa Singer ja soojad kindad ka,

siis võid sa jääda hinge ning koju pääseda.

Ka teaduse tööpõllul jätkub tegevust. Terava kõrvaga ornitoloogidel on viimane aeg droonistik süstematiseerida, linnuriigi osana korralikult kirjeldada, iga liigi eripärane laul salvestada ning hakata korraldama droonilauluhommikuid nende lennu- ja pesitsuspaikades. Küll siis jõuavad ka rahvasuhu targad ütlemised nagu „varane droon leiab ikka tera“ ja „Shahed pole laululind“.

Kõik loomeinimesed ei ole oma või võõra võimuga kohanemis- ja koostöövõimelised. Aga paljud on ja need lasku nüüd aga fantaasial lennata, kui tunnevad endas jaksu eesti vaimuilma militariseerimisse panustada. See toob võigi leivale, kui tead, et kivi, mille all on peidus kogu raha, nimeks on kaitse­ministeerium. Kui hiljem juhtumisi mõni hakkabki kollaborandiks sõimama, siis on kõigest pisut piinlik. Aga saadud autoritasu ära ei võeta.

Siiski, kuni pole hilja, kuulakem ka dissidente. Neid võib olla arvult vähe, kuid neil on enamasti õigus, sest nemad, erinevalt vaimustunud hulkadest, näevad praegu läbi droonipalaviku udu. Kui kodumaised ei kõlba, leiab mõne ka välismaalt. Esmaspäeval vahendas Postimees Saksamaa relvatööstuse lipulaeva Rheinmetalli juhi Armin Pappergeri lakoonilise seisukoha: „Ma usun, et drooniäri võib olla suur mull.“ Nii ongi. Ja ülikallis mull, mille kohalikule lõhkemiseni suureks puhumisele saab Eestis veel pidurit tõmmata. Ma ei soovi kuidagi pisendada droonide tähtsust Ukraina rindel ja töös vaenlase tagalas, aga lõpuks jääb mänguasi ikka mänguasjaks. Ja droon, olgu viie meetri või viie sentimeetri pikkune, on järgmise sõja alguseks taas mänguasi.

Pappergeri sõnu piltlikustades: kui üks vabrik toodab sepavasaraid ja teine plastmassist legoklotse, on kõik rahulikus kooseksistentsis hästi, kuni vasar on sepa ja klotsid laste käes. Kui aga peaks tõusma tüli, mida lahendatakse jõuga, on selge, et vasar purustab mänguklotsi­müüri, klotsid ei tee aga vasarale kriimugi.

Hiljutise palavuse ajal jätsin korra kassi lihakausi liiga kauaks lahtiselt ripakile ja peagi oli see kaetud väikeste valgete munakobaratega. „Porikärbes, raisk!“ oleksin varem vihaga mõelnud. Nüüd aga mõtlesin heldimusega: „Näe kui tore, klastri mikrodroon on paljunemas käinud!“ ja üle kogu keha valgus turvatunne, et olen kaitstud ja hoitud.