Mu arm, kas meeles veel on sul see lõõskav suvi?

Mu arm, kas meeles veel on sul

see selge, särav päev, kui paelus meie huvi

üks raibe maantee käänakul?*

Eks see oli augustis teada, et sügiseses kultuurielus sugeneb ilusate asjade vahele paksu pahandust. Ikka raha pärast, sest rahajagamine on ainus, mida võib mingilgi määral nimetada kultuuripoliitiliseks tegevuseks. Läinud sügisel pahameelitseti näitlejate juhtimisel, tänavu on protest laiema põhjaga ja avaldub täpselt kultuuriministeeriumi tööplaani järgi. Iga helge uudis mingist programmist või taotlusvoorust raha jaotamise kohta pöördub kohe kurjakuulutavaks, sest ligipääs neile rahastusallikatele kahaneb väikeste sammudega ja hiilimisi ning kasvab ilmajäänute, üle kaljuserva lükatute hulk. Nii nad siis hüüavad, kuni jaksavad, ja nagu erateatrite rahastamisotsuse teatavakstegemise järel äsja juhtus, ei kehti enam ka suunis, et kes raha sai, olgu tänutundes vait. Ei, saajad on ilmajäänutega solidaarsed, kuigi tulemus sellest ei muutu. Sest ega ju kultuuriminister ometi saa sinna midagi parata, et komisjonid langetavad otsuseid ja tema kohus on neile allkirjad maalida.

Veel kehtiva kombe kohaselt peetakse kutselist kunstitegemist majandustegevuseks, mis annab kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust ja umbes samavõrra tööhõivest. Ohverdatav köömes? Või leidub seal sees midagi, mida annab kas liberaliseerida, optimeerida, vabastada bürokraatlikest kammitsatest ja rahalises mõttes kasvama panna? Vist mitte, ei tule lihtsalt jutuks. Olukorda ilmestab hästi detail valitsust aitama kutsutud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja veebilehelt, mida haldab riigikantselei. Praeguseks on nõukojale laekunud üle 700 ettepaneku, mis on kõik kenasti tabelisse pandud ja igale vastutav minister määratud. „Ctrl+F“ abil märksõna „kultuur“ otsides on vastuseks ümmargune null. Veel hullem, vastutajate rippmenüüs on reas kõik ministrid peale ühe – kultuuriministri. Kas ta lihtsalt unustati või annab riigikantselei sel viisil teada, et kultuuri­ministrist ei sõltu mitte midagi ning talle ei saagi mingit vastutust määrata? Siin on ka vastus rahata jäänud Temufi teatri juhi Peep Maasiku Sakala lehe kaudu kultuuriministrile esitatud küsimusele, et „mis tööd sa seal üldse teed ja kas on ikka õige ametikoht?“ Ei mingit ja vale koht, jah.

Kultuuriministeeriumi elukaugest teabevoost aga selgub, et töö muudkui käib. Näiteks andis ministeerium teada, et minister käis Strasbourgis maailma demokraatia foorumil, kus ütles kogunenud hulkadele, et „kultuur ei ole demokraatiat ilustav kaunistus, vaid selle alus – see kasvatab empaatiat ja kriitilist mõtlemist“. Veel suurema töövõidu tõi minister koju ligi nädalaselt reisilt New Yorki, kus ta Carnegie kontserdimajas korraga Eestit ja Arvo Pärti esindades suurlinna „eliitide eliidile“ vahetult tõendas Eesti kultuuripoliitika kõikvõimsust. Lähetuskulu oli tühised seitse tuhat eurot, mis võib suure rahana tunduda ainult mõnele väiketeatrile. Ega minagi selle kallal niisama näriks, aga välismaal lõbutsemas käimine on õigustatud vaid siis, kui kodus on kõik korras. Aga ei ole ju! Korralagedus on jõudnud niikaugele, et isegi lapsed märkavad. Kas ministril või valitsusel on mingi mõistlik vastus muusika- ja balletikooli õpilas­esinduse karjatusele: „Kui Eesti riik ei suuda tagada elamisväärseid tingimusi neile, kes loovad ja hoiavad meie kultuuri, siis kuidas saame meie, noored, uskuda, et meil on siin tulevik?“ Uskuge ja kannatage, kohe hakkab teiegi õnn majanduskasvu küüru tagant paistma, ei ole rahuldav vastus.

Lahendust ei ole vaja sugugi kaugelt otsida. Kuigi riigikogu riigikaitsekomisjoni raport riigi valmisolekust julgeolekuohtude vastu on kuulutatud skandaalseks ja aia taha läinud esimeseks vasikaks, on asjaolu, et üks alaline komisjon riigikogu üheteistkümnest võtab oma tööd tõsiselt, progressi märk, järgimist vääriv eeskuju. Näiteks Euroopa Parlamendi liikmetele on mingil teemal raportööriks saamine ning raporti koostamine juba aastakümneid ülimalt ihaldusväärne, selle nimel käib tihe võistlus, sest esiteks on tegu huvitava sisulise tööga ning lisaks annab see suure koguse poliitilist nähtavust ja mõjuvõimu. On vaid puhas laiskus ja parteiline tahtejõuetus, et selline uurimis- ja aruandlusvorm ei ole riigikogus juurdunud. Kuid nüüd tegid vanad erusõjaväelased otsa lahti ja valijatel on igati õigus nõuda kõigilt teistelt alalistelt komisjonidelt järeletegemist.

Riigikogu kultuurikomisjon ei ole teatavasti juba aastaid tööga üle koormatud. Praegugi on komisjoni töölaual vaid näpuotsatäis eelnõusid, mille menetlemisega töönädalaid ausalt ära ei täida. Seega jääb vaid üle imestada, miks kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna ja aseesimees Tõnis Lukas ei ole võimalusest kinni haaranud ning alustanud väljaselgitamist, kuidas on nii läinud ja kes vastutab, et hoolimata kõlavate ja deklaratiivsete strateegiadokumentide olemasolust on sisuga täidetud kultuuri­poliitika ammu kuskile kadunud ning kultuuriministeeriumi valitsemisala majanduslik olukord kaks kümnendit järjepidevalt halvenenud (suhteliselt). Kultuurikomisjonis on ju ka kunagine minister Signe Kivi, kes peaks mäletama sajandivahetuse helgeid aegu, mil kultuuri rahastamine läks tõusujoones ning langetati suuri kultuuripoliitilisi otsuseid. Usun, et head tahet komisjoni igakülgselt aidata leidub valdkonnas küllaga, tarvitseb vaid saada signaal, et tuntakse huvi ja võetakse endale seatud ülesannet tõsiselt. Kui praegu pihta hakata, võiks aruande kevadeks valmis saada või siis hiljemalt enne seda, kui valitsuses hakatakse järgmist riigieelarvet ja eelarvestrateegiat kokku panema.

Kui aruanne sünnib, ei pruugi selle järeldused meeldida kaugeltki kõigile. Võib-olla saabki kinnitust, et see, mis oli varem, ei ole enam jõukohane. Või et parimalt arenguteelt on eksitud meelega ja kultuurisüsteemi sees on omad mustad kolonelid, kes poliitilise võimu headele kavatsustele pidevalt vastu töötavad ning vankrit kraavi veavad. Aga rahva valitud saadikud ei tohi heituda, kui tuvastavad, et kultuuris on empaatiat väheseks jäänud ja sellest jäänud tühjal kohal vohab kriitiline mõtlemine. Tehtagu tööd ja toodagu tulemus! Mida varem alustada, seda vähem peab nina kinni hoidma, et lõhnameel kahjustada ei saaks, sest maanteekäänakul jätkub lagunemisprotsess, sõltumata aastaajast ja temperatuurist. Ja mine tea, ehk kujuneb Eesti reaalsusse midagi sellist, millest minister välismaal rääkis: „Kultuuripoliitika peamine ülesanne on kaitsta loomevabadust, kaasata inimesi ja siduda ühiskondlik mälu tänapäevase aruteluga. Selline kultuuripoliitika tugevdab kogu ühiskonda.“

Vastasel korral – ja punktipaneku päev jõuab kätte niikuinii 2027. aasta märtsis – juhtub nii nagu (põhjendamatult) äsja Theatrumiga, et kultuuriavalikkus on sunnitud riigikogu kultuurikomisjonile ja kultuuriministrile andma hinnangu „puudub ambitsioon suhestuda ümbritseva ühiskonnaga“ ja selle seltskonna leivalt maha arvama.

Jah, põrmuks sinagi saad,        ilu kuninganna!

Kui kinni vaotatud on laud,

ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,

vaid keset haudu on su haud.

* Charles Baudelaire’i „Raibe“ August Sanga tõlkes