Augusti algus tõi kümnepäevase vahega kaks uudist. Esiteks on esitatud MTÜ Slava Ukraini asutajaliikmele Johanna-Maria Lehtmele süüdistus usalduse kuritarvitamises ja omastamises, s.t MTÜ-le tehtud annetuste ümberkantimises. Teiseks mõisteti abiraha omastamises süüdi Henri Laupmaa, kes oli omastanud umbes 213 000 eurot Ukraina droonikampaania käigus annetustena kogutust. Sellest on ta väidetavalt tagasi maksnud 180 000, mis on ka sihtotstarbeliselt kasutusse läinud.

Seega said mõlemad Ukrainaga seotud Eesti rahalised petujuhtumid justkui mingi arengu või lahenduse, aga see on ainult statistika. Tehtud mainekahju kohtus ei menetleta, selle ulatust pole võimalik mõõta ega rahalisse väärtusse panna. Teisalt pole kahju olemasolu tõestamiseks vajagi kohtu sekkumist, sest see on vastuvaidlematu ja ilmselge – Slava Ukraini ja toeta.me juhtumid on raskesti haavanud Ukraina toetamise missiooni, heausklike kampaaniakorraldajate mainet, isegi kogu demokraatlikku väärtusruumi. Ja kõige tipuks ka kogu annetamiskultuuri.

Miks peaks üldse annetama? Sellele küsimusele tuleb taas hakata vastust otsima. Süveneva majandussurve ja heategevuse mureneva maine foonil on ilmselgelt alati lihtsam mitte annetada. Igaühel on omalgi muresid küll. Seda enam et meedias tuleb heausksetelt kogutud raha väärkasutamise teateid lausa ridamisi (kaudselt, aga tublisti aitas sellesama negatiivse fooni laienemisele kaasa ka tervisekassa suvepäevade juhtum).

Ometi tuleb ujuda just vastuvoolu ja mitte lasta künismil end maha murda. Öeldakse, et rahaga õnne ei osta. See ei pea alati paika. Psühholoogid on tõestanud, et annetus, nagu ka muu heategevus või hea tegu põhjustab n-ö aitamiskaifi (ingl helper’s high) – parandades meie enesetunnet ja tuju, paisates organismi endorfiini ja vähendades stressihormoonide taset, mis omakorda toetab südame­tegevust ja vereringet. Eestis süvenevad noorte hulgas vaimsed häired, millele püütakse vastu astuda tavameditsiini vahenditega. Sellesse, et koolidesse tuleks sisse viia mediteerimispraktikad, mille mõju ärevuse summutajana on äärmiselt efektiivne, mul ATH ja nutisõltuvuse ajastul suuremat usku pole. Tundub liiga suure ja loomuvastase pingutusena.

Aga kuidas oleks annetamisega? Tihtipeale kinnitavad abivajajad, et abiks on ükskõik kui väike summa, aga eestlase tagasihoidlikkusest või siis uhkusest ei hakata väikest annetust tegema. Ometi oleks juba sellestki kasu mõlemale – annetajale ja annetuse saajale –, sest sümboolne abistamise akt on toimunud ja õnnehormoonidele käsk antud. Kui raha ei ole, annetage oma aega ja energiat omakasupüüdmatul eesmärgil, efekt on sama.

Ärme luba paaril sulil röövida endalt võimalust osta tükikest õnne. Olgem kindlamad ja täpsemad oma veendumuses, kuhu raha läheb. Julgustan kõiki lahkuma oma mugavus­tsoonist ja tegema väike annetus vabal valikul, just nimelt seepärast, et raha pole, elu on ebaõiglane ja mingid lurjused püüavad olukorda enda kasuks pöörata. Oleme sellest üle. Lähen nüüd vähiravifondi Kingitud Elu veebisaidile ja annetan selle heaks, et Eesti kõndiv kultuuripärand, režissöör Peeter Simm saaks vähist jagu ja ka edaspidi meile filme teha.