Kahepalgelised ameeriklased tegid jälle sohki. Kui Venemaa alustas 2022. aastal Ukrainas suurpealetungi, avaldas USA mitu kuud iga päev luureteavet Venemaa kavatsuste, vägede suuruse, paiknemise ja liigutamise kohta, nii et kogu maailm sai sündmuste arengut jälgida nagu tõsielusarja. Nüüd aga olid lääne luurajad Venemaa suhtes ebaausalt vait kui sukad ja tegid näo, et ei tea Süüria diktaatori kukutamise ettevalmistamisest mitte midagi. Nii pidi kogu maailm üllatusest ahhetama, kui Süürias ühtäkki juhtuma hakkas, sest „mitte keegi ei osanud oodata“, nagu võib resümeerida analüütikute kommentaaride põhjal. Isegi muidu kõiketeadvad avalike allikate luureteabe OSINT-spetsialistid vaatasid ilmselt mujale.

Väga ebausutav on see üllatusejutt, sest ega Levandi Vabastusorganisatsiooni võitlejad alles päev enne rünnakut massiliselt Türgi relvapoodides ostlemas ei käinud, relvastatud riigipööret kavandati Türgi teadmisel ja juhtimisel ikka kuid. Ja kui teadis Türgi, teadis ka USA. Ainsana oli õndsas teadmatuses Venemaa, nagu Moskva reaktsioonist näha. Alguses öeldi, et avantüüri on korraldanud Ukraina, seejärel meenus kremlis, et ukrainlased on ju kõigest USA ajupestud sulased. Lõpuks võttis Venemaa aga kukutatud diktaatori Moskva poliitpaariate pansionaadi järjekordseks üürnikuks ning hakkas Süüria uuele võimule hilinenult koostööd pakkuma. Aga pakkuda ei ole õigupoolest midagi peale sõjakurjategija Assadi, otsas on nii raha kui ka relvad. Olgu Assadi kukutajad kui tahes kättemaksuhimulised, üks mees baaside pikaajalise nuhtluse (diktaatori kuritegude kaasosalised) vastu vahetada on ikka väga vähe. Venemaa siseriiklikes propagandatorudes selgitatakse viimastel päevadel, et Venemaa sõjaline kohalolek piirkonnas olevat korraga Türgi, Saudi-Araabia ja Lähis-Ida väiksemate riikide „ühine huvi“ ning kõik tulevad peagi seda Moskvalt paluma, nende seas ka Süüria uued juhid. Enesepettuse meistriklass.

Võimuvahetus Süürias on Venemaa viimaste aastate suurim strateegiline lüüasaamine ja loomulikult alandus, hoop nii au, minapildi kui ka ambitsioonide pihta. Vähe sellest, Süüria sündmused vallandasid ahelreaktsiooni, Venemaa positsioonide murenemise mitte ainult Lähis-Idas, vaid ka Aafrikas ning sedakaudu kogu globaalses lõunas. See omakorda annab Ukrainale võimaluse leida uusi liitlasi ja õiglase rahu toetajaid seni neutraalseks või ükskõikseks jäänud riikide seast üle ÜRO.

Lääne diplomaatidel, sealhulgas Kaja Kallasel ELi välispoliitika juhina, on nüüd käed-jalad tööd täis. Esimese asjana ja enne hiinlasi peab Euroopa koos USAga võtma üle Venemaaga sõlmitud Tartusi mereväebaasi ja Hmeimimi lennuvälja rendilepingu. Mitte et sinna Vene laga sisse oleks võimalik oma vägesid paigutada, väikestest valve- ja koristusmeeskondadest piisab. Tähtis on kindlustada, et Venemaa regiooni enam kunagi tagasi pöörduda ei saaks.

Kui see tehtud, järgneb lõbusam ja vaatemängulisem osa. Teatavasti on Venemaa sõjalaevad praeguseks Tartusi baasist ulgumerele lahkunud. Aga kuhu neil minna? Need, mille kodusadamad Mustal merel, peaksid Türgi lahkel loal – ja kui kütust jätkub – läbi Bosporuse ja Dardanellide Krimmi või Novorossiiskisse siirduma, kuid seal on Ukraina tõhusad meredroonid juba ootel. Seega jääks see laevade viimaseks surmasõiduks. Põhja ja Balti laevastiku koosseisus laevade teekond kujuneb aga hoopis pikemaks.

Ainus veel kuigivõrd sõbralik sadam Vahemeres, kust ehk kütust ja toitu juurde saaks, asub Liibüas Tobrukis seni Venemaa toetatud Haftari klanni kontrolli all. Niikuinii pidevalt kodusõja veerel kõlkuv Liibüa on küll olnud lõunapoolse Euroopa välispoliitiline prioriteet nii nafta kui ka rändemure tõttu, kuid Venemaa sõjaline kohalolek on seni takistanud edu saavutamast. Nüüd on Venemaa varustustee katki ja seega ka Euroopa tõhusa surve avaldamine Liibüale hoopis uute võimalustega. Süüriast ega Liibüast ei saa kiiresti (kui üldse) stabiilset ja demokraatlikku riiki teha, kuid praegu on ostupäevad ning iga diktaator ja huntajuht mõistab, et tasub olla tugevama poolel ja kaupa teha rikkaima pakkujaga.

Kui Tartusist lahkunud laevade pääs Tobruki sadamasse diplomaatilisel teel blokeerida, juhtub tõenäoliselt nii nagu kunagi Potjomkini peal, kus madrustele aina roiskunumat suppi serveeriti. Loodetavasti leidub igal laeval ka mõni sõjablogijast Eisenstein, kes hoiab kogu maailma üldsust madruste tujumuutustega kursis. Igal juhul peab hoolitsema sellegi eest, et kui mõni laev ka Taani väinadeni välja venitab, siis Lääne­merele ta ei pääseks. Öelgu Kopenhaageni merekonventsioon mida tahes, kui üks riik on agressoriks ja sõjas olevaks kuulutatud, siis ei saa ükski tema sõjalaev sooritada ühtki „rahumeelset läbisõitu“, mida saaks sallida. Kõigele lisaks veel „NATO järvest“, nagu Läänemerd nüüd hellitavalt kutsutakse. Mingu aga Severo­morskisse.

Nii on Tartusist lahkunud laevad sama hea lakmuspaber Venemaa mereväe tervise kohta, nagu seda on Mustal merel seni ukrainlaste uputatud alusedki. Mõnus veretu kiusamine ja alandamine. Tänavu suvel otsustas Putin taas­asutada „keiserliku“ merekolleegiumi ja määras selle juhatajaks Leningradi-päevade luuresemu Nikolai Patruševi (73aastane) oma kurjade vanameeste osakonnast. Patrušev on jõudnud pidada rea meeliülendavaid kõnesid, kus lubab viia Venemaa sõjalaevastiku uude arengu­etappi ning teha sellest peagi maailmamere, sealhulgas selle arktilise osa ainuvalitseja. Kaugele maha pidavat sellest jääma USA väidetavalt lagunev ja roostes laevastik, mida ootavat ees samasugune hääbumine, nagu kunagi juhtus kuulsa Inglismaa kuningliku laevastikuga. Raha võimsa laevaehitusprogrammi tarbeks on juba eraldatud ning küllap suur osa sellest juba ka ära varastatud. Vähemasti ei saa ehitamata jäävad laevad ka kunagi traagiliselt uppuda.

Eestil Lähis-Idas huvisid peaaegu ei ole, välja arvatud see, et Venemaal seal, nagu igas maailmanurgas, halvasti läheks. Seetõttu saame sündmuste kulgu lihtsate pealtvaatajatena jälgida. Siiski, kuigi Süüria põgenike lainest jõudis Eestisse vaid paar piiska, oli probleem üle Euroopa suur ja nn rändekriis aastatel 2015-2016 andis paremäärmuslikele (ja Venemaa mahitatuna Vene-sõbralikele) jõududele tuult tiibadesse nii mõneski Euroopa riigis. Praeguseks on need riigid (näiteks Austria, Saksamaa, Ühendkuningriik) juba hakanud võimupöördele Süürias reageerima, peatanud asüülitaotluste menetlemise ning kavandavad põgenike kodumaale saatmist kohe, kui Süürias „situatsioon selgineb“.

Pikemas vaates käib sama osa Aafrika riikide kohta: kui vesi ja padrunid saavad otsa, lakkavad seal Venemaa sõjalised operatsioonid, mis on seni toetanud vägivaldseid diktaatoreid ning sünnitanud põgenike vooge. Näiteks „tänulikud keskaafriklased“, kes alles nädalapäevad tagasi avasid pealinnas Banguis monumendi „vabastajatele“ Prigožinile ja Utkinile, võivad selle taas maha võtta, mõistes, et olgu see prantslane, mis ta on, tibla on alati hullem. See annaks aluse ka Aafrika päritolu pagulaste Euroopast koduteele suunamiseks.

Eesti valitsus peab seda protsessi hoolega jälgima, õppima ja vajadusel juriidilisi lahendusi kopeerima. Selleks, et olla valmis ajaks, mil tekib võimalus Eestit ulatuslikult puudutavat Ukraina põgenike probleemi samal viisil lahendama asuda. See aeg ei pruugi teab kui kaugel olla. Oleks kena, kui kõik varakult läbi mõeldaks ning ka asjaosalistele ära seletataks, mitte ei hakataks käigu pealt improviseerima ja kiirkorras õiguslikult puudulikke reegleid leiutama, kui kellad löövad.