Lühianimatsioon on hullude, mässajate, unistajate ja entusiastide žanr, mis asetseb kuskil filmikunsti, kujutava kunsti ja videokunsti piirimail, täiesti suveräänsel alal. Siia ei ulatu maailma suurstuudiote käsi ja mängureeglid on hoopis teised. Tarbekunstile, milleks võiks liigitada enamiku Hollywoodi toodangust, siin kohta ei ole.

Eesti on autorianimatsiooni maailmas suurem kui Euroopa Liit päris maailmas. Priit Pärn on animailma Arvo Pärt. Nukufilm ja Eesti Joonisfilm on olnud kasvulavaks tõenäoliselt tugevaimale animafilmi loojate koolkonnale kogu planeedil. Üks tugev animariik vajab head animafestivali. Korralik festival vajab kogemisväärset programmi. Programmi kokkupanemiseks tuleb anima­ilmas tunda kõiki neid hulle ja mässajaid, kes on oma hinge animakuradile müünud. Õnneks jagub meil neid, keda tuntakse, ja kes ka ise tunnevad kõiki.

Priit Tenderi kokku pandud programm ei ole juhuslik. Kõik linastused on peensuseni häälestatud. Erinevad alamžanrid saavad piisava kajastuse, jagub nii (allapoole vööd) nalja kui ka tundlikku lüürikat. Festivalile kandideeris üle 500 filmi, võistlusprogrammi jõudis neist 52, peaaegu sama palju eriprogrammidesse. Seda on just parasjagu, et saada nelja päeva jooksul ilma mõistust kaotamata ülevaade maailma autorianimatsiooni hetkeseisust.

Animafilmi ei piira füüsiline maailm oma võimalustega. Seda, mida sisuloojad nüüd tehisaru abil ahhetades toodavad, tegid ka keskpärased animaatorid juba siis, kui arvuti käis veel perfokaartidega. Korralik animafestival on seega nagu Ramones Londoni Roundhouse’is: raputab sind läbi, rokib täiega ja sisaldab korralikus koguses punki.

Roki ja pungiga algas ka festivali filmiprogramm. Artise väikeses saalis toimus Kaspar Jancise vanemate joonisfilmide retrospektiiv koos tõeliselt vahetu autorikohtumisega – ekraani ja tooliridade vahele kokku pakitud ansambel Pidur (frontman loomulikult Kaspar Jancis) täitis pausid filmide vahel Jancise (filmi)muusikaga. Taaskohtumine Jancise filmidega kinnitas suurepäraselt Eesti animatsiooni tugevust: kerge muigega jutustatud terviklike inimlike lugude igal vaatamisel avanevad aina uusi kihistusi lisavad pisidetailid. Väljaspool võistlusprogrammi sai näha ka Jancise uusimat filmi „Koer“ (2025), millele lubatakse samaväärseid järgi, mis kõik on klassikalised seksilood.

Korraldajad olid Eesti animafilmid nii võistlus- kui ka eriprogrammis koondanud eraldi linastustele. Suurepärane võimalus neile, kes ei jaksa kogu festivalil pakutavat ära vaadata, kuid tahavad kodumaiste loojate tegevusega kursis olla. Kahtlustan, et teiseks varjatud põhjuseks võis olla Eesti filmide tase, mis oli selgelt festivali keskmisest üle. Selle tunnistuseks oli ka rahvusvahelise žürii antud kolm eripreemiat meie tegijatele.

Anu-Laura Tuttelberg sai eripreemia õrna ja poeetilise filmi „Linnud läinud“ (2024) eest: portselanist antropomorfsed loomad langevad seal Eesti talve meelevalda. Karmi looduse ja kaunite portselannukkude vastasseisu ilmestab Maarja Nuudi minimalistlik helirida. Film on juba pälvinud tähelepanu festivalidel väljaspool Eestit ja Leipzigi dokumentaalfilmide festivali peaauhind Kuldne Tuvi lühianimafilmi kategoorias avas portselanlindudele tee kandideerima filmimaailma ihaldusväärseimale au­tasule Oscarile.

Eripreemia pälvis Martinus Klemeti parima Eesti joonisfilmitraditsiooni vaimus jutustatud kompaktne, kuid eluline ja puändiga lugu „Yummy“ tänapäeva paarisuhetest … koeratoidu kaudu.

Evridiki Papaiakovou pälvis eripreemia 35 mm filmilindile kraabitud tudengifilmiga „Moonid“ (2024) tütre mälestustest oma emast religioossete rituaalide kaudu. Papaiakovou kodumaa on Küpros, aga ta õpib EKA animatsiooni osakonnas. EKA on filmi tootja ja seega on tegu Eesti filmiga.

Festivali peapreemia läks Eesti, Armeenia, Belgia ja Prantsusmaa koostöös valminud tudengifilmile „Lumi saadab meid“ (2025). EKA tudeng Natalia Mirzojan on vahendanud Venemaalt sõja tõttu põgenevate noorte loo, kasutades suurepäraselt ära riidest nukkude võimalused. Tehniliselt on kogu film nauditav. Sõda on seevastu kohutav, ka neile, kes sellega vaid kaudselt kokku puutuvad. Sõjapõgeniku hinges toimuva on autor suutnud ekraanil vahetult saali tuua. See, kuidas üks riik inimesi muserdab, tõi mulle selgelt silme ette juba enamasti ununenud kafkaliku Nõukogude Liidu. Loodetavasti kujundab filmis kirjeldatud Venemaa äraspidine elu ka lääne kinopubliku arusaama sellest riigist. Parima lühifilmi auhind Sarajevost ja Cannes’i programmi „La Cinef“ 3. koha preemia annavad võimaluse kandideerida ka Oscarile.

Sõjalugusid tuleb kindlasti rääkida. Dokumentalistika saab vahetult edasi anda sõjaga kaasnevaid õudusi, animaloojatel on võimalus rääkida sõjast ka teisel tasandil. Ukraina režissööri Anastassia Falilejeva „Ma surin Irpinis“¹ on isiklik lugu sellest, kuidas ta Kiievist sõja eest põgenedes Irpinisse sattus, ja näitab piinliku täpsusega, mis toimub sõjale jalgu jäänud inimeste hinges, andes lihtsate vahenditega edasi, kuidas jäädakse sõja hammasrataste vahele. Sõduri vaatevinklist kajastas sõda armeenlase Zahhar Demirtšjani film „Maosupp“². Rao Heidmetsa „Idüll“ (2025) on allegooriline lugu sellest, et sõda jõuab kohale ka siis, kui kardinad ette tõmmata.

Samuti aja märgina sai näha mitut poeetiliselt lahendatud filmi kodustest sõdadest, kus naised murravad välja ahistaja haardest, olgu selleks siis perekond või elukaaslane („Külm supp“, „Magus nagu sidrun“³).

Õnneks ei täida meie maailma vaid sõjad. Ja nii linastus ka terve rida hoopis muudel teemadel filme, alates maffialugudest („Koer“, „Kõik või mitte midagi“⁴) kuni selleni, mis juhtub siis, kui mees kogemata naistesauna läheb („Ükš meeš läkš kogemata naište šauna“⁵). Kõige selle vahele seisundit, seksi ja ühiskonna­kriitikat.

Kuna lühianimatsioon on žanr, millel enamasti puudub kommertsväärtus, on paljud tööd valminud tudengi­filmina, mille eelarve on peamiselt olnud autori higi, veri ja pisarad. See tähendab, et kandva loo puudumisel tuleb mõnel juhul vaadata ekraanil virvendavaid värvilaike, mis sujuvalt ühest teiseks moonduvad. Vahelduseks hea, aga paneb veelgi enam hindama meie oma kodumaist animatsiooni. Tänu traditsioonidega stuudiote olemasolule on Eestis keskkond, kus riiklik rahastus toetab ka autorifilme nii, et autoril on aega ja vahendeid film nauditavaks teoseks vormida. See on kindlasti üks meie animaloojate tippvormi aluseid.

Kui „Animistile“ midagi ette heita, siis vaid seda, et festivali korraldatakse üle aasta. Selleks et päriselt rahvusvaheliselt jalad alla saada, on vaja iga-aastast festivali. Sama lugu on publikuga: kui PÖFF toimuks üle aasta, ei oleks ta praeguses seisus ei mõjult ega vaataja­arvult. Arusaadav, et ressursse napib ja keeruline on igal aastal raha kokku saada. Festivali direktorile Mari Kivile soovin jõudu vajalike summade kokkuajamisel nii, et jääb aega ka oma filme teha. Kivi parima Eesti autorianima­traditsiooni laadis nukufilm „Ajasööja“ (2025) oli üks festivali avafilme, mida soovitan animagurmaanidel kindlasti vaadata.

Kes tahab oma meeli puhastada ja ergutada, võiks mõelda ayahuasca-tripi asemel animatsioonitripile. Kahjuks peab järgmist võimalust, nii nagu head asja ikka, kaks aastat ootama …