Enn Tegova on arhetüüpne tartlane, ühtlasi nii igavese tudengi kui õppejõu elav kehastus, postmodernistlik raudne modernist. Tema näitus lastekunstikooli galeriis rõhutas Tartu ajutisust vägagi. See näitus muutus ise pidevalt. Tegova muudkui tõstis lõuendeid ümber, lasi õpilastel maalida pilte juurde, lisas igasuguseid absurdihõngulisi detaile. Maalidel on ähmaselt linna-, eriti iidseid elemente ja kunagi siin elanud, nüüdseks põrmuks saanud igavesi kuulsusi. Ühel maalil kujutatud liivakünka otsas troonivat keskaegset Dorpatit pole muidugi ammu. Ilmakuulus suur Peeter I, Ceasari ja Aleksandri masti mees, laskis selle täielikult hävitada, ruineeris linna, andes põhjust esimeseks pikemaks eestikeelseks ilukirjandusteoseks, Käsu Hansu nutolauluks „Oh! ma waene Tardo Liin”. Oli põhjust nutta: oli saabunud igavese ajutisuse ajastu, ei-tea-kelle-needus. Tegovagi mäletab igasuguseid Tartu aegu. Seda tunnistab ka suureks maalitud klassipilt, 1950ndate lapsed kehvalt riides, tilluke Enn kusagil vasakul äärel.
Tegovast üle kolmekümne aasta nooremate Kadri Toome ja Margus Loki kunst on vormilt palju konservatiivsem. Nende meedium on ristkülikukujuline seinale riputatud maal, mida nad Y-galeriis täiendamas ning ümber tegemas ei käinud. Aga teema on neil äärmiselt ajutine. Nimelt on suhteliselt viimasel ajal ilmunud Tartu kesklinna videoreklaamiekraanid, mis paiskavad linna võimsaid hiiglaslikke ja karjuvaid, kuid äärmiselt tühiseid sõnumeid koos illustratsiooniga. Kadri Toom on neid pildistanud ja fotod lõuendile kandnud, ähmaselt, kummaliselt, moonde ja müraga. Tegelikult olematu, virtuaalne ning kunstiliselt väärtusetu pilt on saanud klassikaliselt püsivaks kunstiteoseks! Vaimupimedus valguseks!
Samamoodi on virtuaalsed monstrumlinnad jäädvustanud Margus Lokk. Kuidas see oligi, suuga teeb suure linna, käega ehk maaligi? Lõpetuseks võiks virtuaallinnade juurest tullagi materiaalsemate inimeste ehk arhitektide juurde. Raul Kivi oli 1940. aastal juba täismees. Ta üritas korduvalt Tartut oma näo järgi ümber teha, ehitada see normaalseks põliseks kohaks, mille algust ei mäletaks keegi: Stalini käsul massiivsete paleede sirgeteks ridadeks, Hruštšovi nõudel lihtsateks risttahukateks, Brežnevi ajal ülifunktsionaalseks keskkonnaks hajameelsetele professoritele. Aga Tartu ei allunud kunagi, valis alati odavama, kuid koledama ja ebamõistlikuma kuju, valis suure ja igavese Ajutisuse. Raul Kivi tippteosteks jäid Narva maantee ühiselamud, ajutise olemise langematu kaksiktorn.
