Uue kammeransambli loomine on nagu abiellumine. Kui on armastus ja eesmärk jätkata tegevust koos kaugema, aga suurema eesmärgi nimel, siis tuleb see akt sooritada. Ansamblit looma kannustab armastus esitatava muusika vastu ja edasise dikteerib elulaad. Grant Thortonsi uurimisrühm (USA) on rohkem kui 90 riigi abielulahutusi analüüsides saanud tulemuse, et olenemata riigist lahutatakse kõige rohkem 12. abieluaastal. Ühe teise uurimuse kohaselt on õnneliku abielu eeldus, kui mees on naisest 12 aastat vanem. Tosin on üsnagi kummituslik number, mille antipood on veel kuraditosin, kuid üldiselt antakse 12-le positiivne tähendus kõigis eluvaldkondades.
6. septembril andis Tartu ülikooli aulas tunnistajate juuresolekul oma esimese täiskontserdi klassikaline klaveritrio koosseisus Uku Toots (snd 2006), Valle-Rasmus Roots (snd 1994) ja Sten Lassmann (snd 1982). Nimed on antud partituuri järjekorras: viiul, tšello ja klaver. Tähelepanelik lugeja ehk märkas, et kolme kolleegi sünniaastate vahe on 12 aastat. Ludwig van Beethoveni tohutust loomepärandist võib leida klaveritriole just nimelt 12 teost, millest eelnimetatud koosseis oli valinud kontserdi avateoseks trio D-duur op. 70 nr 1, millele arvatavasti Beethoveni õpilane ja Liszti õpetaja Carl Czerny (1791–1857) andis pealkirjaks „Der Geist“ ehk „Kummitus“, sest teose II osa „Largo assai ed espressivo“ pidi õudust tekitama.
Erinevalt kõigist teistest klassikalistest ansamblitest koosneb klaveritrio kolmest iseseisvast ja väljakujunenud interpreedist. Leiab palju näiteid, kus kolm tippinterpreeti on kokku istunud, et koos head muusikat mängida. Mõned neist koosseisudest on ajalugu teinud ka pikemat aega kui 12 aastat. See ei ole kerge, sest seesuguses koosseisus ei ole liidrit ja see võib esile kutsuda ka konflikte. Kolme ereda isiksuse panustamine esitatavasse peaks ju loogiliselt summeeruma tulemuses, ent lihtne see tööprotsess ei ole, eriti algstaadiumis.
Hea uudis on see, et kolme tunnustatud interpreedi koosviibimine laval toob üldjuhul ka saali kolmekordse publiku. Eriti hea on, kui see kõik juhtub sellises paigas nagu Tartu ülikooli aula, kus kuulajaid võtab vastu valge kontsertklaver Steinway & Sons. Imelise aura ja akustikaga saal on paari sajandiga näinud ja kuulnud vapustavaid kontserte ning samaväärset publikut. Igatahes on see vähemalt Eesti muusikakultuuris parim koht, kust alustada kolmest tähelendu. Selles saalis on ju Clara ja Robert Schumanni jäljed 1844. aastast ning räägitakse, et seal olla ka Liszti kummitust nähtud. Ka umbes 120 aastat hiljem on selles saalis musitseerinud sellised kuulsused kui Viini muusikaakadeemia professor Isidora Schwarzberg, Viini Straussi orkestri peadirigent Peter Guth, Maastrichti muusikaakadeemia professor Boriss Belkin (muide, Janine Jansen on üks ta õpilastest) – nii et muusikalist aurat ei pea ses muusikute pühas paigas otsima, vaid jätkuvalt looma.
Uku Toots sai viimasel Eesti keelpillimängijate konkursil II preemia ja jätkab õpinguid Šveitsis Baseli muusikaakadeemias professorite Barbara Dolli ja Adelina Opreani juhendamisel. Doktorid Sten Lassmann ja Valle-Rasmus Roots on aastaid partneritena laval olnud ega vaja tutvustamist. Trio tööpõld on hõlmamatu, kuid pühendatakse end valdkonna tuumrepertuaarile ja muidugi sisukale eesti klassikale. Muide, vähemalt kõik need eesti heliloojad, kes on õppinud aegade algusest kuni 1980ndateni, on kirjutanud klaveritrio, sest see žanr oli nende õppekavas esimene kohustuslik suurvorm.
Kontsert algas juba jutuks olnud Ludwig van Beethoveni trioga D-duur op. 70 nr 1 „Kummitus“. Päris probleemne teos, eriti kõlaliselt ja eriti esimene osa: peaaegu kõigis minu kuuldud esitustes domineerib liigselt klaver. Tunnistan, et sama probleem oli Tallinna Trio esituses. Ka Toots-Roots-Lassmann ei lahendanud seda TÜ aulas positiivselt. Aula akustika soosib ja õilistab keelpille, kuni pianist ei rakenda kogu kõlajõudu, aga Beethoveni „Kummitus“ lausa provotseerib seda. Mina oleksin soovitanud alustada Elleri lüürikaga, et võita kontserdil kohanemisaega – tühja aula akustika erineb publikut täis saali omast märkimisväärselt. Teose II osa „Largo assai ed espressivo“ on nüüd just see, mis Czerny meelest õudne pidi olema. Soovitan tähelepanu pöörata terminile „assai“, siis äkki õnnestub ka tänapäeval tekitada õudusfilmi meeleolu. Hea oli see, et mida edasi, seda enam esitatav tasakaalustus, hakkas kostma põnevaid ja nauditavalt leidlikke nüansse ning agoogilisi finesse. Juhtus see ikka märksa varem, kui „Kummituse“ lõpp kätte jõudis.
Eller ilmselt tajus, et triorepertuaar vajab tungivalt lühiteoseid, sest üks soliidne klaveritrio enne poolt tundi kindlasti ei lõpe ja tikutulega ei pea otsima ka 50minutilisi. Tema kaks 1915. aastal Peterburis sündinud „Lüürilist pala“ (ette kantud 1916. aasta veebruaris) on suurepärased lühivormid, mille meister Eller ju oli – igatahes tubli kaunistus igas triokavas. Teiseks annab ta viiulimängijana ka keelpillidele võimalusi klaveri kahurväge mahendada ja pastelsemaks värvida. Helikeelelt on palad palju romantilisemad kui näiteks samal ajal loodud seitse prelüüdi klaverile (I vihik). Trio oli tol ajal ja aastaid hiljemgi ju standardne kohvikuansambel – võib-olla sellest ka lihtne kõlapilt. „Lüürilised palad“ on hästi soodsad puhkehetked suurte ja massiivsete triode vahel ja sobivad eriti hästi lisapaladeks. Seda Toots-Roots-Lassmann ka demonstreerisid.
Kui jutuks tulevad Brahmsi triod, siis soovitakse esimesena ikka esitada triot nr 3 c-moll. Neid tuleb mängida kõiki, sest tegelikult on Brahmsi triod kõige väärtuslikum, mis kunagi sellele koosseisule loodud. Usun, et sellise vastuse annab enamik muusikutest, kes triomänguga tegeleb. Miks? Sest need on sümfoonilised teosed, kus ükski instrument ei ole teisest olulisem ja kõigil on solistiroll. See kehtib ka metsasarvetrio, klarnetitrio ja ka trio A-duur kohta, mille autorsuses kõvasti kaheldakse, kuid mis on suurepärane muusika. Ka trio nr 1 esimest versiooni peaks esitama, mis sest, et see kestab 45 minutit teise ja mängitava versiooni 32 asemel. Peale A-duuri mängis Tallinna Trio kõiki, kuid kõige enam istus meile hoopis nr 2 C-duur.
Triol Toots-Roots-Lassmann oli Brahmsi trio nr 3 c-moll op. 101 kõige homogeensemalt tajutud ja filigraansemalt esitatud. Siin ei olnud lõhnagi klaveri prevaleerimisest, mis on selle muusika puhul lihtne tekkima – esitus oli algusest lõpuni puhas nauding. Oli tunda, et see teos sobib kõigile kolmele ideaalselt. Seepärast soovitan mõelda kogu Brahmsi tsükli esitamisele, selleks on triol tõsiseltvõetavad eeldused. Rohke publik nõudis lisa ja saigi Elleri f-moll pala.
Üks, ei ütleks, et pisiasi tekitas kõhklusi ja kahtlusi, kuid mitte otsustavaid ega jäädavaid. Teatavasti kuulutas Eesti Pillifond möödunud aastal välja Giuseppe (ka Joseph) Gagliano viiuli (1775–1780) ja Joseph Arthur Vigneroni poogna (1890) kasutusõiguse konkursi ja selle võitis noor talent Uku Toots. Loomulikult käib selle õigusega kaasas ka kohustus sel viiulil mängida. Tartu kontserdil ta seda ei teinud ja see toob kaasa võidetud õiguse tühistamise. Eesti Pillifond ei anna investorite ostetud kalleid pille kellelegi koju vaatamiseks-näitamiseks. Uku mängis kontserdil Pillifondi poolt Cremonasse õppima saadetud talendika meistri-selli Johannes Palmi valmistatud viiulil. Tuleb arvestada noore andeka viiuldaja otsusega vahetada Gagliano Palmi vastu ja tõsi ju on, et pill tegi päris kopsakat häält – see on arvestatav eesti meistri viiul anno 2026. Mängija ja tema pilli suhe on täiesti võrreldav abieluga: tuleb ette, et iseloomud või mõned muud asjaolud ei sobi. Teatavasti rippus ka David Oistrahhi isiklik stradivaarius kodus seinal, aga mängis ta Guarneri del Gesù pilliga, ja nii paljudki teised ei ole ühe või teise superinstrumendiga kontakti leidnud. Otsustajaks jääb alati see, kes pilli kasutab, nii et ei ole mingit põhjust Ukut milleski süüdistada, kui välja arvata asjaolu, et pilli ja poogna tagastamine on jäänud venima – aga järjekord on fondi ukse taga.
Trio Toots-Roots-Lassmann on eesti kammermuusikas paljutõotav kombinatsioon ja loodan, et nende iseloomud sobivad – muusika hüvanguks.
