Eesti muusikamaailm on kaotanud eheda ja isepäise looja – lahkunud on Avo Tamme. Avalikkus tunneb teda eelkõige laulude „Mustamäe valss“, „Aeg annab kõik“, „Me pole enam väikesed“ ja „Kui me lapsed on kord suured“ autorina. Need kodutundest ja rahvapärasest soojusest kantud viisid on kõlama jäänud üle aastakümnete. Ent levilaulud oli vaid Tamme erakordselt avara loomingulise maailma üks tahk. Selle keskmes seisis džäss, vaba musitseerimise kunst, mis sobis iseõppijast ja isemõtlejast Tamme loomusega iseäranis hästi ning oli tema enda sõnul ta „suurim ja igavene armastus“.
Džässi juurde jõudis Tamme omal käel: saksofoni võttis ta esimest korda kätte 21aastaselt ning esimese oktavi do asukoha näitas pillil kätte orkestrit juhatanud Uno Loop. „Ülejäänud noodid otsi ise üles,“ kõlas õpetaja napp juhis. Tamme otsiski: kuulates, katsetades ja mängides. Kutselise muusikuna alustas ta 1964. aastal restorani Gloria ansamblis, hiljem mängis mitmes koosseisus ja juhtis 17 aastat restorani Kungla orkestrit. Eesti džässilukku kirjutas ta end ka 1971. aastal, kui korraldas „džässivaiksel“ ajal Kirovi-nimelise kalurikolhoosi klubis õhtu „Džäss ja vaba musitseerimine“, tuues kokku suure osa tollastest Tallinna džässmuusikutest.
Ühe pilli ega tegevusala juurde Tamme pidama ei jäänud. Saksofonide kõrval mängis ta flööte, löök- ja klahvpille, parmupilli ning torupilli, kujunedes üheks omanäolisemaks multiinstrumentalistiks Eesti džässis. Tema pillilooming ulatub tuhandetesse paladesse ning sageli ammutas ta ainest eesti rahvamuusikast ja Hiiumaast. Ent ka multiinstrumentalisti määratlus jääb Tamme puhul kitsaks. Ta tegutses fotograafi, skulptori, ajakirjaniku, luuletaja ja jutukirjanikuna ning tuli koguni viiel korral Eesti meistriks veesuusatamises. Pärast Hiiumaale elama asumist õpetas ta Käina kaunite kunstide koolis saksofoni ja torupilli, musitseeris õpilaste ja oma poegadega. Kohalikust puust tegi ta Hiiu pasunaid, millele andis nimeks „omnus“. Kõigis neis ettevõtmistes avaldus seesama uudishimu, mängulisus ja isetegemise vaim, mis kannab ka tema muusikat.
Tamme isemõtlemine ei piirdunud muusikaga, vaid ulatus kogu tema ellusuhtumisse. Oma maailmavaate koondas ta mõistesse „omniline“, mille keskmes on vägivallatus, usaldus, lihtsus, arukus, mängulisus ja armastus. „Olen isemõtleja. Püüan olla selline, nagu olen, elada sellist elu, nagu mulle meeldib,“ on ta öelnud. Kõigi tema valikute mõõdupuuks oli üks lihtne küsimus: kas ma meeldin seda tehes iseendale? „Künnan oma vagu“, ütleb ühe tema pala pealkiri. Just nii – isepäiselt, mänguliselt ja vankumatult oma sisemist kompassi järgides – saatis Avo Tamme mööda oma elu.
Heli Reimann
