Ansambel U: avas oma 23. kontserdihooaja äärmiselt õnnestunud ja emotsionaalselt kaasahaarava kontserdiga „Eesti/Biofoonia“. USA helisalvestaja ja ökoloogi Bernie Krause kasutusele võetud termin „biofoonia“ märgib eluslooduse tekitatud helide kogumit keskkonnas või ökosüsteemis. Mahukas kontsert kätkes nii muusikalist kui ka sõnalist poolt. Esiettekandele tulid ansambli tellitud teosed: Toivo Tulevi „Seven Mating Calls for Six Musicians“ ehk „Seitse paaritushüüdu kuuele mängijale“ ja Riho Esko Maimetsa „Dimension“. Tutvustati juba viis aastat Eestis tegutsenud ja Vox Clamantise ridades laulnud ning Liisa Hõbepapli kammer­ooperis „Põrmuline“ edukalt soleerinud Ryan Adamsi (USA) heliloomingut. Ettekandele toodi tema „Sentimental Densities“ klaverile, tšellole ja flöödile (2024), samuti Liina Sumera 2025. aastal loodud „Pahoehoe/‘A‘ā“ ansamblile ja elektroonikale.

Märkimisväärseks võib pidada, et kohal olid teoste autorid, kes oma teoseid elavalt tutvustasid (vaid Toivo Tulevi teksti luges ette Tarmo Johannes). Kontserdi pealkirja teist poolt avas eesti üks juhtivaid biosemiootikuid Kalevi Kull kütkestava sõnamängulise mõttearendusega. Ansambli U: viimastel kontsertidel on külalislektorid hoidnud verbaalse poole kenasti tasakaalus küllusliku muusikaga ning jätnud oma etteastetega hingamisruumi mahukate teoste vahele. Hämmeldusin ja üllatusin taas, millise süvenemise, tundlikkuse ja viimistlusastmega esitab ansambel niivõrd eriilmelist muusikalist materjali. Sel kontserdil kuuldu vajab kindlasti süüvimist ja põhjalikku kajastamist, kuid siinkohal olen pannud kirja vestluse Liina Sumeraga, kontserdil uues versioonis ettekandele tulnud teose „Pahoehoe/‘A‘ā“ autoriga.

Eelmisel korral, kui tegid 2024. aastal ansambliga U: koostööd, tuli esiettekandele „Pororoca“. Toona olid ansambli resideeriv helilooja ja valgustasid teose saamislugu.* Sellisel moel sai alguse sinu otsene kontakt ansambliga, küll tšellisti Levi-Danel Mägila kaudu. Ansambel U: tellis uue teose „Pāhoehoe/‘A‘ā“. U: kontserdil „Eesti/Biofoonia“ rääkisid samuti teose taustast. Huvitav, et sind inspireerivad troopiliste maade loodusnähtused. Kontserdil jäi mulje, et tajud neid siiski nagu põhjamaalane. Aga miks troopika? Kas soovid teosesse sisse tuua kontrasti?

Ma arvan jah, et asi on kontrastis. Kuna maailmas on nii uskumatuid loomaliike, paiku ja taimi, et vahel tekib tunne, nagu need ei saakski päriselt olemas olla. Ometi nad eksisteerivad ja on ääretult põnevad. Muidugi oleks tore kunagi ka ise mõnda neist näha ja kogeda. Kas just vulkaanipurset – võib-olla mitte. Kuigi jah, kui see oleks täiesti ohutu, siis miks mitte ka seda. 

Mulle tundub, et mõlemad teosed – „Pororoca“ ja „Pāhoehoe/‘A‘ā“ väljendavad hästi dünaamilist keskkonda.„Pāhoehoe/‘A‘ā“ kirjeldab erinevaid protsesse ja teatavat kulminatsiooni. Soovisin selles teoses edasi anda ühe pika protsessi kulgemise lugu, teha seda detailide ja eri teks­tuuride kaudu. Mind inspireeris mõte jutustada protsessist, mis küll kestab ja muutub pidevalt, kuid mille tulemus on pöördumatu. Samal ajal ei tahtnud ma seda lugu väga üheselt piiritleda. Teoses on palju erinevaid kihte ja kujundeid ning see räägib laiemalt seisunditest ja sellest, kuidas miski võib ühe protsessi jooksul täiesti teiseks saada.

Üks inspiratsiooniallikas oli laava. Teoses on esindatud kahte tüüpi laava. Üks on pāhoehoe, mille jahtumisel tekib selle pinnale siidjas ja sile kiht. See võib jätta mulje, et protsess on lõppenud, kuigi kuum laava voolab selle kihi all edasi. See kujund inspireeris mind väga: pealispind võib paista rahulik ja muutumatu, kuigi selle all toimub samal ajal midagi hoopis muud.

‘A‘ā, teist tüüpi laava puhul tekivad jahtumisel klombid, mis veerevad ja kukuvad ning tekitavad seejuures väga huvitava, peaaegu õhukesi jääkilde meenutava heli. Ka see andis mulle palju mõtteainet. Mulle meeldib selle juures just kontrast: midagi võib olla korraga jõuline, terav ja ilus. Leidsin ka huvitava asjaolu, et teatud tingimustel võib siidjas laavapind muutuda teravaks ja valusaks, kuid vastupidine protsess ei ole võimalik. See mõte jäi mulle väga tugevalt meelde. Selles on minu meelest midagi väga olulist muutumise ja pöördumatuse kohta: mingis suunas saab liikuda, aga tagasi algusse enam ei saa. Kui hakkasin teost kirjutama, võtsin lähtepunktiks kolm väga laia ja suurt märksõna: „ilu“, „valu“ ja „vägi“. Hakkasin mõtlema, mida need sõnad minu jaoks tähendavad ja kuidas neid muusikas edasi anda, milliseid emotsioone need endas kannavad ja millisel kujul võiksid need teoses avalduda. Hakkasingi neid märksõnu tasapisi lahti muukima ning vaatama, kuhu need mu muusikaliselt viivad.

Teost kuulates hakkavad kõrva tempereeritud instrumendid. Palun räägi bassklarneti ja flöödi kasutamisest.

Teos jagunebki mõtteliselt kaheks osaks: esimene esindab siidisemat ja teine teravamat poolt. Teises pooles olen kasutanud prepareeritud bass­klarnetit, et anda edasi teravust ja karedust, võib-olla ka ähvardavat ohtu. Flöödiga on lood üsna samamoodi. Flöödi sisse on asetatud laste mängu­asjast välja lõigatud pisike ese, mis mahub väga täpselt flöödi toru sisse, nii et ta ei kuku sealt läbi ega jää kinni. See vidin muudab kardinaalselt flöödi tooni, justkui oleks tegemist elektroonilise instrumendiga. Mul on noodis selle koha peale kirjutatud „korrumpeerunud flöödi soolo“. Seal lähevad muusika mõttes asjad ülekäte ja tekivad mingisugused jõud, mille vastu ei saa. Asjad lähevad palju valusamaks ja teravamaks, ohtlikumaks. Pole teada, mis saama hakkab, kuhu see kõik välja viib.

Mäletan, et „Pororoca“ kirjutamise teekonnal oli sul tükk tegemist teose loomisega ühele instrumendile ja elektroonikale. Nüüd pidid kirjutama partituuri kuuele mängijale ja lisaks elektroonilise materjali, mis on sul, nagu ma aru saan, varem kujundatud taust – tegu ei olnud live-elektroonikaga.

Ansambli soov oli, et teost oleks võimalikult lihtne taasesitada, seetõttu jäi live-elektroonika välja. Elektroonilise poole kirjutamisel läheb esiteks aega selle välja­joonimise ja vormimisega. Tavaliselt alustan elektroonilisest partiist, nagu ka „Pororoca“ puhul. Mulle tundub, et niipidi kirjutades on lõpptulemus pärast koos akustiliste instrumentidega palju orgaanilisem. Ma saan juba veenduda, et need kõlad ja helid, mida ma loon ja välja töötan, haakuvad pärast instrumentidega. Vastupidi on mul palju keerulisem leida sobivad helid ja panna need haakuma, et tekiks ilus sulam. Muidugi ei tee ma elektroonilist partiid alguses lõplikult valmis. Kui elektroonikast on mingi osa valmis, hakkan lisama akustilisi partiisid, siis saan veel elektroonikat lisada ja sättida. 

Minu mõte oli, et kõik muusikud mängivad enamuse teose ajast ja on justkui osakesed selles kulgevas protsessis, kus igaühel on pidev ja kandev roll. Teose teises pooles kõlab ainus soolo nn korrumpeerunud flöödil. Klaveripartii tõusvad ja laskuvad klastrite massid tremoleerivad peaaegu terve teose vältel. Löökpillidest oli mul kindel soov kasutada merekarpidest tuulekella, selle kõla sarnaneb vägagi ‘a‘ā’ omaga. Tavaliselt tähendab elektroonikale ja akustilistele instrumentidele kirjutamine topelt ajakulu, sest kirjutan sisuliselt kahte teost. Selle teose kirjutamiseks võtsin korralikult aega: alustasin eelmise aasta kevadel, esiettekanne oli 13. detsembril 2025 Mustpeade majas festivalil „Üle heli“. Mul on vaja muusika loomiseks aega, kuna kasutan eksperimentaalset kompositsioonimeetodit. Kiirustades ei jõua ma õige orgaanikani elektroonika ja akustiliste instrumentide vahel. Värskelt pärast teose valmimist jään n-ö pimedaks, sest olen nii kaua teosega koos olnud, et enam ei oska mõningaid asju hinnata ja kuulata. Settimiseks on vaja aega, alles siis märkan detaile, millega edasi tegeleda. Hea on, kui on võimalus panna teos korraks kõrvale, aga üldiselt kipub kirjutamisprotsess ikka intensiivseks minema, mistõttu ei pruugigi settimisaega jääda. Kui võimalik, siis teen alati enne uut ettekannet mõningaid muudatusi, minu meelest on see teose valmimisprotsessi loomulik osa.

Millega praegu tegeled?

Praegu loon muusikat õudukast lühi­animatsioonile. Mul on käsil juba mitmes koostöö animafilmide autori Mattias Mälguga. Tema filmid on väga omanäolised ja muusikaliselt inspireerivad, sest Mattiasel on väga lai ja mitme­külgne muusikamaitse. Ta kuulab paljusid žanre, millest ma seni teadlik ei olnud, ning tänu tema muusikavalikule ja soovitustele olen ka ise avastanud palju uut ja huvitavat. Mulle meeldib, et tema huvi muusika vastu peegeldub ka loomingus ja annab tema filmidele omamoodi erilise tunnetuse. Film peaks esilinastuma 2027. aastal.

* Mirje Mändla, Balti ja Eesti muusika päevad 2024. – TMK 2024, juuli-august. https://www.temuki.ee/2024/08/balti-ja-eesti-muusika-paevad-2024/