Eneken Laanes ja Joonas Hellerma kirjutavad õigusega, et digitaalne kultuuripärand vajab senisest suuremat tähelepanu.¹ Nende kriitika DIGARi kasutajamugavuse suhtes on põhjendatud: praegune süsteem on pensioni auga välja teeninud ja just sellepärast ehitataksegi uut. Küsimus ei peaks siiski olema ainult rakenduste piisavas mugavuses ja kaasaegsuses, mõelda tuleks ka sellele, mida digitaalse kultuuripärandi kättesaadavus laiemalt tähendab. Ainult failide olemasolust ei piisa, et digipärand oleks kõigile kättesaadav ja (taas)kasutatav.

Digiteerimine võib esmapilgul tunduda lihtsa kontseptsioonina – füüsiline objekt muudetakse digitaalseks failiks. Tegelikult on see kõigest esimene samm. Digitaalne objekt vajab kirjeldust, konteksti ja seoseid, otsingut, mis aitaks selleni jõuda, tehnilisi võimalusi, mis lubaksid sellega midagi peale hakata, kasutajaid, kes sellest huvituksid. Ajaleht ei ole digikeskkonnas üksnes kogum füüsiliste lehekülgede kujutisi, vaid ka tekst, millest saab otsida ja moodustada andmestikke, mida saab omakorda võrrelda suuremate korpustega ja asetada uude konteksti. Seetõttu ei tähenda digipärandi kättesaadavus pelgalt seda, et fail on olemas ja seda saab veebis avada.

Füüsilise kultuuripärandi puhul tähendab kättesaadavus sageli võimalust artefaktile ligi pääseda. Digikeskkonnas tuleb juurde aga uus dimensioon: milliseid tegevusi või funktsioone saab objektile veel rakendada. Digipärandi puhul on lihtne sattuda ootuse lõksu. Ühelt poolt oodatakse, et kogu aines oleks leitav ning mugavalt ja kiirelt kasutatav. Teiselt poolt on pärand oma olemuselt ebaühtlane: kõiki teoseid ei saa samal moel veebis lehitseda, neil pole ka ühesugune kvaliteet ega metaandmestik. Mitte ükski kasutajaliides ei lahenda olukorda, et kõik Eesti mäluasutustes olevad kogud jõuaksid digisse – näiteks esimesest eestikeelsest raamatust on järel vaid kirje rahvusbibliograafia andmebaasis. Seega tuleks kahtluse alla seada ootus, et digipärandi arendamise ainus eesmärk peaks olema kogu pärandi veebi riputamine. Riik on seadnud eesmärgiks 2029. aastaks digiteerida 55% Eesti mäluasutuste kogudes olevast pärandist.² Võib-olla peaks aga praegusest enam tähelepanu pöörama sellele, et digipärand oleks samuti võimalikult hästi leitav, mõistetav ja (taas)-kasutatav? Milleks investeerida digiteerimiskavadesse, kui enamik faile seisab ikkagi kusagil jahutatud serveriruumis? Digipärandi kättesaadavus ei sõltu pelgalt tehnilistest võimalustest, vaid ka kultuuripoliitilistest valikutest.

Just sellest nihkest lähtub ka uue DIGARi mõte ja visioon teha rohkemat kui praeguse keskkonna kosmeetiline uuendus. Kui Laanes ja Hellerma peavad digipärandi puhul oluliseks peamiselt tehnilist juurdepääsu, siis mina lisaksin siia veel ühe aspekti. Nimelt ei peaks DIGAR olema ainult veebileht, kust pdf-faili alla laadida või vaaturis lehekülgi lapata, vaid võiks pakkuda kasutajale võimalust digipärandit uutel viisidel avastada. Digitaalses kultuuriruumis ei ole kasutaja üksnes tarbija, ta saab ka ise pärandit rikastada ja taasluua, näiteks märgendades digiobjekte või analüüsides sõnade esinemissagedust. Nii ärkaks kultuuripärand päriselt ellu.

Uus, senisest ligipääsetavam ja rikkalikum DIGAR on samm sellise digitaalse kultuuriruumi poole. Arendusmeeskond on koos kasutajatega leidnud viise, kuidas digipärandit kaasaegsemalt esitleda. On väga julgustav, et DIGARi kasutajaskond on aktiivne ja soovib kaasa rääkida, aga kõiki häid mõtteid ühe hooga ellu viia on võimatu – arendusideid on juba mitme aasta jagu.

Midagi võiks siiski ka lähiajal kasutajateni jõuda. Suurim muudatus, millega ka DIGARi arendusmeeskond alles harjub, on kolme keskkonna – digar.ee, dea.digar.ee ja veebiarhiiv.digar.ee – ühendamine. (Pole vaja muretseda, vanad püsilingid suunavad uute juurde!) Materjali ühte keskkonda liigutamine eeldab aga otsiharjumuste muutumist. Kolme täiesti erineva andmemudeli sidumine üheks tervikuks on keeruline ettevõtmine ning valmib mitmes jaos, seejuures võtavad disainerid ja analüütikud nii enne kui ka pärast uue DIGARi avalikustamist arvesse kasutajate tagasisidet ning arvestavad võimalusega, et mõni lahendus tuleb hiljem ümber teha.

Eriilmelise ainese mugavamat kasutamist toetavad näiteks uued vaaturid, samuti saab raamatuid lasta ette lugeda Neurokõne Küllil ja Peetril (perioodikale lisandub Neurokõne järgmises etapis). Ära ei kao DEAst tuttav võimalus artiklitele teemasid lisada. Uues DIGARis on selgemalt välja toodud, kuidas ja millistel tingimustel teoseid taaskasutada saab. Teemalehtede vahendusel saab lisada ainesele konteksti, olgu selleks mäluasutuste ühisprojektide tutvustused või Eesti õiguspärandi koondamine. Ka masin võib olla DIGARi kasutaja – edaspidi on lihtsam teadustöö eesmärgil tehtav suuremamahulisem andme- ja tekstitöötlus. Üksikteose sidumisel andmepõhise kontekstiga on abiks DIGARi ja digilabori vahel liikumise järkjärguline lihtsustamine, mis toob tööriistad ainesele lähemale. Muidugi ei kao ära võimalus tulla portaali lihtsalt lugema.

Kahjuks ei kao veel ka autoriseeritud töökoht. Nii kaua, kui õigusruum ühes ühiskondlike (ja rahaliste) kokkulepetega digitaalsele piisavalt kiirelt järele ei jõua, tuleb toimetada praegustes piirides. Seetõttu luuakse renoveeritud rahvus­raamatukokku füüsiline digi­labor, kus uurijad saavad DIGARi ainest suuremates mahtudes andmeteaduslikult töödelda. Kuigi see lahendus ei rahulda kõikide kasutajate vajadusi, võimaldab see siiski digikogu rohkem avada.

Hellerma ja Laanese artiklis kõlas üleskutse olla ambitsioonikam. Kirjutan sellele alla! Kuid ambitsiooni ei tasu hinnata vaid digiteeritud lehe­külgede arvu või uute funktsioonide järgi. Kui kultuuripärandi digitaliseerimise esimeses etapis päästeti objekt füüsilise kandja piirangutest, siis teises muutus oluliseks digikoopia leitavus. Järgmise sammuna võiks hakata lahendama küsimust, kuidas tuua digipärand vaaturist välja ja laiendada selle (taas)-kasutuse võimalusi. Kahtlemata pole võimalik neid ootusi ühe lahenduse või kõiki vajadusi katva kasutajaliidesega ellu viia, aga uus DIGAR on katse seda küsimust praktiliselt läbi mõelda. Eesmärk pole ühe IT-arendusega valmis saada ideaalne kultuuripärandi portaal, vaid luua alus jätkuarendusteks ning mõtiskleda ka selle üle, milline võiks olla digitaalne kultuuriruum, kus meie kultuuripärand elab. Selleks on muidugi vaja stabiilset ja jätkusuutlikku rahastust, millele ka Laanes ja Hellerma tabavalt viitasid.

Greete Veesalu on Tallinna Ülikooli doktorant ja Eesti Rahvusraamatukogu kultuuripärandi digikuraator.