Võidakse küll kurta, et raamatuid loetakse vähem ja lugejate hulk kahaneb, aga kirjandusfestivale tuleb Eestis üha juurde – teadaolevalt on neid praegu juba üle paarikümne. Näiteks krimikirjanduse austajad on valmis sõitma Eesti kagunurka Rõugesse ja seal esinejate kuulamise eest rahagi maksma. Kes nii pikka retke ette võtta ei saa, leiab midagi kindlasti kodukandist: oma festival on Hiiumaal, Saaremaal, Pilistveres, Pärnus ja mujal. Kui sinu kodukandis festivali veel ei olegi, siis ära muretse, rändava loomuga festival „Jälg“ on varsti kohal.
Sirbi küsimustele vastavad värskete festivalide eestvedajad, jäljehoidjad Agnes Nurgamaa ja Hanna-Stiina Talviste ning krimifestivali korraldaja Kati Orav.
Üks „Jälg“ käib mööda Eestimaad
Festival „Jälg“ on õige noor – tänavu toimus see esimest korda. Kust sai alguse idee korraldada mööda Eestit rändav kirjandusfestival? Millise tühimiku see siinsel kultuurimaastikul täidab?
Agnes Nurgamaa: „Jälg“ sai alguse koolitööst idanenud ideest, mis arenes tänu entusiasmi jagavale semule. Koos tiimiga lihvisime oma kontseptsiooni selliseks, nagu ta tänavu festivalil välja tuli.
Laiem mõte on teha festivali, millega tähistada piirkondlikku kirjandust ja kirjanikke ning anda huvilistele võimaluse rännata mööda Eesti väikelinnu ja -külasid. Tühimikku nagu polekski olnud – eesti kirjandusele pühendatud festivale ja pidustusi leiab ju veel –, kuid just rändamine ja kogukondlikkuse mõõde köitis meid kohe. Eesti on kirjanduslikult viljakas ning meile kui alustavatele korraldajatele tundus jõukohane tutvustada seda piirkonna kaupa.
Hanna-Stiina Talviste: Töötamegi Agnesega tandemina: kui tema hoolitseb kultuurikorraldusliku külje eest, siis mina sukeldun kirjandusse sügavamalt ja proovin mõistlikke ideid põrgatada. Me mõlemad oleme kirjanduse entusiastid ja nüüd on kindel tunne, et järgmiseks 15 aastaks on meil kultuuri- ja kirjandusmaastikul töökoht olemas. „Jälge“ korraldades saame ka ise huvitava ülevaate ja võimaluse uurida süvitsi Eesti maakondade kultuuri ja kirjandust ning oma leide ka teistele tutvustada. Lisaks on meil armas mõte jätta festivalist igasse maakonda ka füüsiline jälg – raamatukapp.
Kuidas Türi rahvas teid vastu võttis? Mis eriti hästi õnnestus?
Talviste: Kuigi festivali eeltöö oli meeletu, pinge oli õhus ja festivalipäeva hommikuks olime pigem magamata, andsid festivalile tulnud Türi elanikud oma kohalolekuga energiat juurde. Hiljem tagasisidet küsides tundus, et kõik külastajad olid õnnelikud, et sellest festivalist osa võtsid. Vihmane päev keeras küll õuesoleku plaani luhta, aga Türi kogukonnaseltsi väike maja tegigi festivali mõnusalt hubaseks. Publik pidas kava mitmekesiseks ning mõni lubas järgmisel aastal Jõgevamaale festivalile tulla, nii et saime ka esimesed püsikliendid! Armas oli kuulata publiku muhelemist ning esinejatele tänuavalduseks kostnud aplausi.
Meil oli väga soe koostöö Türi kogukonnaseltsi inimeste ja raamatukoguga, kes jõu ja nõuga meile vastu tulid ja ideid pakkusid. Oleme tänulikud ka oma toetajatele, kes aitasid täita kingikotte ja toitlustada esinejaid.
Selle aasta festivalilt jäidki meelde just inimestega, s.o nii esinejate, publiku kui ka korraldusmeeskonnaga, seotud hetked. Vahetu suhtlemine ja koos tegutsemise kihk annavad indu, et ka järgmisel aastal väiksematele kogukondadele kultuuri koju tuua ning endast jälg maha jätta. Türi kogukonnamaja õuele jätsime mälestuseks luulepuu ja majja raamatukapi ning loodetavasti said nii publik, esinejad kui ka korraldustiim ereda kultuurikogemuse.
Millise tundega järgmisele aastale vastu lähete? Mida teistmoodi teeksite?
Talviste: Järgmisel aastal proovime ettevalmistusega varakult ühele poole jõuda, kaasata rohkem abiväge ning muidugi ka rohkem und saada! Jõgevamaale rändame Järvamaalt kaasa pakitud soojuse ja uue energiaga. Esimene õppetund on ju juba kätte saadud!
Rõuge mõrvade eest ollakse valmis lausa maksma
Inglise krimikirjandusele pühenduv festival sai alguse mullu. Mis ajendas teid seda korraldama ja miks on luubi all just inglise kriminaalromaanid?
Kati Orav: Krimifestivali idee sündis algselt minu peas. Olen mitu aastat käinud Inglismaal Agatha Christie festivalil ja minu elukoht Rõuge tundus oma festivaliks ideaalne. Selleks et suur mõte ellu viia, oli vaja leida veel mõni mõttekaaslane, kes samasuguse kirega kaasa tuleks, sest päris üksi nii suurt asja vedada on keeruline. Õnneks tõi korraldusnaiskonda kokku ühine ja sügav armastus Agatha Christie vastu. Meie igapäevaelud ja elukutsed on väga erinevad, aga just jagatud kirg hea inglise krimiloo vastu oligi liim, mis meid ühendas. Tõuke andis kindlasti Agatha Christie ümmargune sünniaastapäev meie esimesel festivaliaastal, mistõttu tundus ainuõige just temale ja klassikalisele Briti kriminullile pühenduda.
Eestis ei ole varem sellist krimifestivali korraldatud, aga kuna krimikirjandus ja eriti just inglise muhekrimi (või telesarjade keeles „Krimireede“ kraam) on Eestis väga populaarne, leidsime täiesti täitmata niši. Tundsime, et see žanr väärib omaette kokkusaamist – tegime festivali ju tegelikult iseendale, kutsudes lihtsalt teisi krimihuvilisi külla. Viimastel aastatel on Eestis üldse rohkem kirjandusfestivale tekkinud ja on märgata, et lugejad on nendega harjunud ning armastavad neil käia.
Kes on krimifestivali külastajad?
Orav: Võiks öelda, et nad on nagu me ise: tõelised raamatusõbrad ja lugejad. Oleme mõlemal aastal vestlusringides arutanud fenomeni, miks just naised (nii nooremad kui ka küpsemas eas) on sedavõrd suured krimifännid. Tõenäoliselt peitub vastus lihtsalt selles, et naised loevadki rohkem ja käivad ka kultuuriüritustel väga aktiivselt. Kuid olenemata soost on meie publik äärmiselt soe, nutikas ja vahva.
Publikuhuvi üle ei pea te vist tõesti kurtma. Palun jagage muljeid ja toredaid hetki tänavuselt festivalilt!
Orav: Tänavune festival oli lihtsalt suurepärane! Üks asi, mis meid eriliselt rõõmustab, on see mõnus, soe vaib, mis festivalil valitseb. See pole pelgalt formaalne kirjandusüritus, vaid pigem nagu suur perepäev. Korraldusmeeskonna sünergia toimib nagu valatult, alates sujuvast parkimiskorraldusest kuni hilisõhtuse saalisättimiseni. See kõik ei tundu tüütu kohustusena, vaid toreda ühistegevusena.
Eriti hästi õnnestus tänavu muidugi esinejate valik ja festivali fookuse hoidmine. Kui eelmisel aastal oli keskmes Agatha Christie, siis tänavu rääkisime sellest, kuidas tegevuspaik mõjutab krimilugu ja muutub peaaegu omaette tegelaseks. Ja loomulikult meie peaesineja Ann Cleeves! See, et me saime maailmakuulsa „Vera“ ja „Shetlandi“ lugude autori oma festivalile, ja veel nii, et teda intervjueeris Krista Kaer, on midagi erakordset. Asjaolu, et nii Ann Cleeves, kes on käinud väga paljudel festivalidel, kui ka Krista Kaer, kes korraldab ise kirjandusfestivali, jäi festivaliga väga rahule, on meile suurim kompliment ja märk, et ajame õiget asja.
Publik võttis soojalt vastu ka teised esinejad. Pilvi Rajamäe võitis oma terava huumori ja teadmistega publiku südamed kohe esimestest minutitest, kohtuarsti sissevaade oma igapäevatöösse tõi raamatute ja sarjade fantaasiamaailma kõrvale põnevat reaalsust ning Eesti krimikirjanike arutelu Jaan Martinsoniga pakkus palju äratundmisrõõmu.
Väga läheb hinge ka see, et meile on tekkinud oma fänniklubi. Müüsime juba kolmandiku piletitest läbi esimese 24 tunniga, kui teada oli vaid peaesineja! Kogu festival müüdi välja tükk aega enne üritust, isegi järelturg oli aktiivne. See annab korraldajale tohutu sisemise rahu. Samuti oleme ääretult tänulikud kirjastustele, kes on meiega algusest peale julgelt kaasa tulnud.
Juba on müügis ka 2027. aasta krimifestivali piletid. Mis järgmiseks?
Orav: Järgmisele aastale läheme vastu ülipositiivselt. Tunneme, et meilt oodatakse palju ja latti alla lasta ei saa, eriti kuna meid kiidavad ka kogenud festivalikorraldajad ja kultuuritegelased. Tahame ka edaspidi hoida seda soojust ja kompaktsust, mis meil on õnnestunud luua, ning korraldada festivali, mida me ka ise naudime ja kus meil on aega saalis istuda, kuulata ja kaasa mõelda. Oleks tore, kui publik julgeks esinejatelt veelgi rohkem küsida. See loob tõelise ja elava kontakti, mis teebki ühest festivalist päris festivali! Uue aasta fookusteema asjus mõtted juba vaikselt idanevad, aga jätame praegu veel põnevust õhku.
