Septembrikuu teisel nädalavahetusel on Kadrioru Koidula tänav aasta-aastalt järjest vaimustavam kultuuriinimeste kohtumispaik. Tegemist ei ole presidendi roosiaia piduliku vastuvõtuga, kus külalised seisavad, pokaal käes, hoolikalt valitud rõivastes ja niisama hoolikalt valitud vestluskaaslaste keskel. Kirjandustänava festivalile tulevad harilikud inimesed kuulama tuntud ja vähem tuntud autorite mõtteid, kohtuma alles esimesi samme astuvate kirjanikega või lihtsalt jalutama mööda tänavat, kus iga paarikümne meetri järel avaneb järgmine kirjanduslik maailm.

Tänavune Kirjandustänava festival oli juba kümnes. Festivali pidulikkus ei seisnenud kõnedes ega ümmarguses aastaarvus, vaid selles, et üheks päevaks vallutas kirjandus linnaruumi, astus välja raamatukogudest, toimetustest ja kirjutamiskambritest ning leidis koha keset inimesi, kohvilõhna, laste kilkeid, koerte sebimist ja pargipuude sahinat.

Klassikute kiuslik kraaviromantika

Päev algas A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ sajandale aastapäevale pühendatud Riho Undi lavastusega. Kadrioru südames, päikesekella juures, küsis Maarja Vaino sissejuhatuseks: „Kas Tammsaare, kui ta 100 aastat tagasi avaldas oma romaani „Tõde ja õigus“, arvas, et ühel ilusal päeval päike paistab ja Luigetiigi äärde on kogunenud inimesed, et teada saada, mida mõtlevad Andres ja Pearu 100 aasta hiljem? Arvan, et Tammsaare on ka kusagil, ta on uudishimulik ja vaatab, mis siin saama hakkab.“

Peagi ilmusidki Reigo Ahvena trummirütmide saatel lavale kaks saja-aastast kangelast: Andres (Hendrik Toompere) ja Pearu (Andrus Vaarik). Möödunud sajand oli neile küll pisut puusadesse hakanud, kuid mitte vaimu. Läks viisteist minutit ja oli selge, et ka vanameeste põhiloomus on sama: kohtumine algas vaidlusega selle üle, kes jääb ja kes läheb. Andres läkitas Pearu poole mürgise tõdemuse: „Sind, Pearu, on jumal oma vihas loonud, nuhtluseks inimestele nende pattude eest ja nii nagu ta viljaikaldusi saadab, saadab rahet ja vihmavalinguid tulla laseb, nii ta lõi ka sinu kohutavaks näituseks maailmale, kui kaugele võib langeda üks inimene, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna.“ Isegi saja-aastasel Pearul oli selle peale põhjust küsida, kus see hing üldse asub ja kuidas tema eest hoolt kantakse. Hoogsalt kiuslik kraaviromantika ammutas värve Oskar Lutsu ja August Kitzbergi teostest: eesti kirjanduslugu avanes mängulises ühisruumis, kus tegelased ja väljendid liikusid vabalt ühest teosest teise. Lõpuks küsis Pearu: „Kas sa kunagi pilvi oled vaadanud?“ – pärast kõiki kraave, kohtuasju, solvanguid ja tõe tagaajamist! Isegi Andres leebus ning aitas Pearul lavalt lahkuda. Juba päeva esimeses vaatuses avanes festivali üks keskseid mõtteid: vaidluse all võib alati voolata midagi hapramat.

Koidula tänava äärde püstitatud telkides räägiti raamatutest, kirjanduskriitikast, kirjastamisest ja kirjanik olemisest. Ühes telgis arutati kirjandusklassikute, teises trükivärske romaani üle, kolmandas kõlas luule, mis polnud raamatusse veel jõudnudki. Kirjandusfestivali külastaja peab paratamatult harjutama kõrvalejätmise kunsti: kõike ei jõua kuulama minna, kuigi huvi võivad pakkuda mitu samaaegset vestlust. Mööda Koidula tänavat jalutades võis iga telgi ees kuulata mõnda lauset ja selle järgi otsustada, kas jääda paigale või minna edasi. Nii jäi ühest vestlusest kõrvu haarav kujund, teisest väide, kolmandast naerupahvak. Nii pani igaüks päeva jooksul kokku omaenda festivali.

Ehk on järgmine tekst see õige?

Päeva üheks meeldejäävamaks ette­asteks kujunes Joonas Veelmaa luuletus „Palju mul veel aega on“, mis on pühendatud muusikule ning äsja debüütkogu „mis edasi, see alles selgineb“ avaldanud luuletajale EiKile. Veelmaa mängib mõttega, milliseks võinuks kujuneda EiKi tee siis, kui ta poleks neljateistkümneaastaselt räppima hakanud, vaid tubli kodanikuna liitunud kirjanike liidu noortega. Nii peegeldab luuletus korraga naljakalt ja õrnalt süsteemi, kus kohtuvad suur loominguline igatsus, väike töötasu, auhinnalootused, enesepettus ja visadus: „palju mul veel aega on? / mul on kolm teemat ja tuhat teksti / jah mitte keegi ei ole kirjutanud / armastusest nagu mina / sirelipõõsad ja hommikune kohv.“ Eneseiroonia läheb eriti hästi tööle, kui lüüriline mina küsib Alveri preemiast ilma jäädes üha uuesti: „aga miks ma ei või uuesti kandideerida / kui ma kirjutan / IGA LUULEKOGU NAGU OMA DEBÜÜTI“. Kui raha juurde jõutakse, muutub nali veel maisemaks: „rahast ei ole ilus rääkida / nii et räägime sipsikutest / mis kahanevad / nagu oleks ööseks kuivatisse unustatud / a mis sa teed? / kirjutad arvustusi / hea nali see on neli sipsikut / koolid on vaesed / luule­õhtud on tasuta“.

Veelmaa luuletus on terav ja äratuntav võrdpilt eesti kirjandusväljalt, kus vaimne kutsumus peab kuidagi ära mahtuma argiste murede, arvete, tasuta esinemiste ja lootuse vahele, et ehk on järgmine tekst see õige. Selle lõpus silmitseb lüüriline mina musta laega saalis üht hinge vaakuvat luuletajat otsekui tulevikust saabunud ilmutust. Selgub, et luuletaja on 46aastane. Järgneb arvutus: „palju mul veel aega on? // kakskend / seda ei ole vähe aga / mis edasi / see alles selgineb / nii et / jällenägemist!“ Nalja taga on peidus tõsine küsimus: millal saab autor valmis, kui kaua võib end nooreks kirjanikuks pidada ja millal saabub suur teos, tunnustus või vähemalt tunne, et aeg pole päriselt kaotsi läinud? Kirjandusväljal kulgeb aeg kummaliselt: mõni alustab neljateistkümneselt, mõni palju hiljem, aga kõigi kohal tiksub sama küsimus: palju mul veel aega on?

Kriitika ja märja koera lõhn

Ajakirja Looming kriitikateemalises vestlusringis usutles Tõnis Vilu Teele Pärna, Silvia Urgast ja Joonas Veelmaad, lähtudes pealtnäha lihtsast küsimusest „mida sa õige endast ja teistest arvad?“. Veelmaa märkis talle omase pehme huumoriga, et arvustuse kirjutamine võtab palju aega ning kui tähtaeg on juba käes, muutub kriitikatoimetaja ohuks vaimsele tervisele, Pärn seevastu on õnnelik, kui talle arvustamisvõimalus pakutakse. Pärn ütles, et tal on iga asja kohta oma arvamus, isegi selle kohta, kuidas tal parasjagu istuda on. Arvamuse vormumist pole mõtet pidurdada, küll aga tasub valida, millal ja kuidas seda väljendada. Urgas lisas, et eriti pingsalt tuleb oma sõnade mõjule mõelda debütante arvustades, ning nentis, et kirjutades mõtleb ta tihti sellele, mis teeb ta üldse pädevaks arvustajaks, kui ta pole ise kirjandusteadust õppinud. Kui Pärn seepeale tõdes, et oli just arvustanud esikraamatut ja et on õppinud kirjandusteadust, tema kõrval istub kriitik (Veelmaa), kes on arvustanud vaid paari meetri kaugusel istuvat autorit (Piret Raud), muutus küsimus kriitiku vastutusest ühtäkki tõeliselt eluliseks. Publiku küsimusele, kas kriitikud loevad enne kirjutamist teiste arvustusi sama teose kohta, vastas Urgas õige tabavalt: hilise arvustajana retseptsiooni lugedes tekib vahel „põhjakoristaja tunne“. Teised on nagu juba olulisema ära öelnud ning arvustaja liigub mööda kriitika põhja ja otsib ärevalt, mida veel üles korjata annab. Kas kõik olulised tähelepanekud on juba tehtud, kas mõni ta enda arvates värske mõte pole tegelikult ehk kuu aega tagasi kusagil mujal juba ära ilmunud? Kokkuvõttes jäi Urgase, Veelmaa ja Pärna vestlusest kõlama, et eesti kriitikaväli on elav ja mitmekesine: väljaandeid ja kirjutajaid jagub ning noored saavad kriitikat kirjutades lustida viisil, mille peale varasemad põlvkonnad poleks tulnudki.

Toomas Haugi vestlust juubilar Rein Veidemanniga oli kuulama kogunenud peamiselt soliidses eas publik. Telki sisenedes oli korraks tunne, nagu oleks sattunud tarkade võlurite maailma. Veidemanni puhul toimib alati üks sõna sütikuna, mis paneb plahvatama terve kogunenud mälestuste välja. Kirjanduslikku õhustikku sekkus aga vahepeal elu: levis peen, visa lehk, mida võiks Lilli Luugi „Kolhoosi missi“ sõnavara kasutades nimetada „kirbeks kusehaisuks“. Kultuurisündmuselgi on avalik ruum oma hiilguses ja viletsuses kohal. Korraga lõhnavad kohv, vanad raamatud, hilissuvised puud, märg koer ja häirib miski, mille allika üle ei soovita pikemalt mõtiskleda. See olustikuline detail ei rikkunud Veidemanni meenutusi. Vastupidi, andis neile omamoodi materiaalse tausta. Kui kirjandus on elu taasloomine, ei saa ju elust valida ainult õilsaid lõhnu ja pidulikke hetki. Veidemann võttiski vestluse keskse mõtte kokku lausega: „Kirjandus polegi midagi muud kui elu taasloomine lugemise kaudu.“

Kirjanik on nagu liblikas

Kirjandustänava festival on kogupereüritus ning laste, nende vanemate ja koerte kõrval olid kohal ka noored Tallinna ülikooli kirjandusklubist Üdi, kelle vestlusringist õhkuv uudishimu ja positiivsus pakkusid meeldiva vastukaalu sagedasele kurtmisele, et noored enam ei loe. Üdi ei ole ainult tudengitele, vaid kõigile soovijatele. Üks keskkooliealine liige nimetas seda „vaimse huvi materiaalseks väljenduseks“, kus kogetakse kirjandust mitmes kontekstis ning tutvutakse raamatute kaudu erinevate inimeste ja maailmadega. Introverdile võib selline kooslus olla haruldane seltskondlik ruum, kus ei pea vaikimist õigustama.

Festivali ühe tähenduslikuma vestluse pidasid Lilli Luuk, Tõnu Õnnepalu ja Justin Petrone. Räägiti kirjaniku elust: kas kirjutamine on töö, kutse või ellujäämisviis? Luuk eelistas rääkida pigem elamise viisist: kirjutamine ongi tema elamise viis, kui selleks ainult aega oleks. Nii jõudis vestlus taas Veelmaa küsimuse juurde: palju mul veel aega on? Õnnepalu sõnul võib kirjutamine olla võimalus rääkida oma asja nii, et teine ka kuulaks – lehekülgede ja tervete raamatute kaupa. Ometi tundub talle endiselt, et kõik oluline on ütlemata: tahaks kirjutada ühe lühikese, aga mõttetiheda raamatu, ent lõpuks saab ikkagi valmis paksem teos. Luuk jagas ka üht lõbusat argist hetke, tunnistades, et on laupäeva hommikuti varjunud Selveris kirjandusteadlaste eest, kellele meeldib samas poes käia. Õnnepalu lohutas, et kirjaniku ja kirjandusteadlase suhe meenutabki liblika ja entomoloogi oma: pole just mugav kohtuda inimesega, kelle professionaalne ülesanne on su tiibu mõõta ja avaldada artikkel selle kohta, miks sa just niiviisi lendad. Kirjanik olemise hinnast rääkides jäi aga kõlama Õnnepalu tõdemus, et „bilanss jääb ikka negatiivne“, ent kui kord sellele teele minna, pole tagasiteed enam õieti olemas. Kirjutamine võib olla koorem, aga ka vabanemine. Luuk lisas lihtsa ja ilusa vastukaalu: võimalus teha seda, mida armastad, on suur õnn.

Kirjandustänava festivalile pani punkti parvesõit Luigetiigi saarele, mille kirjanduskeskus oli kujundanud Friedebert Tuglase novellide „Maailma lõpus“ ja „Popi ja Huhuu“ motiividest inspireerituna. Saar mõjus ühepäevase festivali sümboolse punktina.

Festivalil justkui refräänina korduma jäänud Veelmaa küsimuse „Palju mul veel aega on?“ võiks endale esitada igaüks, kes püüab kiirenevas infovoolus ühe raamatu, mõtte või inimese juures püsida. Kui palju aega on kirjanduse jaoks maailmas, kus tähelepanu jagub kõigele niivõrd napilt? Festival andis lootust, et aega veel on, kui tullakse tänavale, jäädakse seisma ja kuulatakse järgmine lause lõpuni. Aega on, kui mõne raamatu ostjatest tekib lausa järjekord ning noored loevad üksteisele luulet. Saja-aastane Pearugi taipas viimaks küsida, kas Andres kunagi pilvi on vaadanud.

Kohtumiseni järgmisel aastal Kadri­orus.