Vaatamata Luuletaja tõdemusele, et „Jaapan on kaugel / eesti on kaugemal veel“, on Jaapani kunstnik Narihiro Matsumoto oma loominguga siin külas juba teist korda – mõni aeg tagasi avati Tartus Mikro-Veneetsia asumis Miga galeriis tema näitus „40-42“. Näituse pealkiri osutab kunstniku eluaastatele, mil pildid on loodud.
1984. aastal Kyōtos sündinud kunstnik on olnud tegev õige mitmes kultuurivaldkonnas, fotograafia kõrvalt on ta tegutsenud ka tantsija, näitleja ja lavakujundajana. Arvata võib, et see kõik on palju lisanud ka tema pildipraktikale, lavakujundus kohe kindlasti. Kui vaadelda Matsumoto fotolavastusi sürrealistliku fotograafia kontekstis, torkab silma, et ta ei kasuta kummastusefekti saavutamiseks klassikalise fotosürrealismi vahendeid (nt fotomontaaž, solarisatsioon, fotogrammid), vaid loob sürreaalse efekti panoraamselt juba pildieelses reaalsuses. Kunstnik kasutab oma enigmaatiliste fotograafiliste kompositsioonide lavastamiseks reaalseid esemeid-objekte füüsilises ruumis.
Mis aga teeb Matsumoto praeguse näituse pildid kunstniku varasema loomingu taustal eriliseks, on asjaolu, et kunstnik hankis ideid ja inspiratsiooni nendeks oma 2024. aasta talvisest residentuurist Peipsi-äärses Varnjas, Voronja galeriis. Ehkki külm talv pole loomulikult kunstnikule tundmatu, oli Peipsi-kogemus siiski erakordne, pikantsiks kinnikülmunud veetorud majas. Ise on ta selle kohta öelnud: „Kõige suurem elamus oli ikkagi see, et sain Peipsi järvel kõndida. Järv oli jääs ja selle peal sai liikuda. Sellist kogemust Jaapanis ei saa, võib-olla mõnes teises riigis küll. Aga see, et mina sattusin just sel ajal ja just sellises olukorras sinna ning sain seda vaatepilti näha, on midagi, mida sain kogeda ainult Peipsi järvel. Lisaks on talvel kõik valge ja palju asju on lume all peidus.“
Hakkasin mõtlema, et huvitav, kas Juhan Liivi „Peipsi pääl“ on jaapani keelde tõlgitud. Tõenäoliselt mitte, aga oleks ikkagi tore, kui Matsumoto seda kuidagi lugeda saaks. No lihtsalt nii, tagasiside mõttes – et kuidas Liivi tegelaste surmahirm (ja hilisem lubadustest taganemine) kontrasteerub Matsumoto rahumeelsete kogemustega ääretust valgest väljast ja emotsioonidega, mis talle sealt hinge jäid.
Kui punktist saab joon
Kunstnik räägib ka oma erilisest ajatunnetusest: „Ma ei usu, et aeg eksisteerib sellisel kujul, nagu inimesed tavaliselt kirjeldavad. See on vaid hüpotees, kuid arvan, et igaühes meist on mingi punkt, midagi sekundiosuti tiksumise sarnast. Igal inimesel on oma rütm ja ta elab koos sellega. Vahel venib see punkt justkui jooneks ning avaneb kirjeldamatu ruum. Neil hetkedel taban end mõttelt: „Ma soovin, et see kestaks igavesti.“ Võib-olla on see natuke sarnane joobes olemisega. Kui ma midagi loon, satun vahel sellesse ruumi. Viimase kümne aasta jooksul olen seda mõnel korral kogenud.“
„Oo, kaunis hetk, sa viibi veel!“ Füüsikule on selline aja- ja ruumikogemus midagi õige põnevat, millele traditsiooniliste kategooriatega lähenemine võib osutuda väheviljakaks, aga mõttevahetused kunstnikuga võivad kätte juhatada tulemuslikke teeotsi. Aga siit hargneb ka küsimus, kuivõrd on sellised kogemused kultuuri- ja keelespetsiifilised, kuivõrd üldinimlikud. Kas jaapanlasele räägivad Matsumoto pildid teist lugu kui eestlastele? Kas need erinevused on globaliseeruvas maailmas kadumas?
Kuidas tuleks siis Matsumoto salapäraseid töid vaadata? Kunstniku enda sõnul oleks tal hea meel, kui inimesed vaataksid tema töid „samamoodi nagu merd või järve. Või nii, nagu istutakse vaikselt pargipingil, ilma et peaks liiga palju mõtlema“.
Galeriis vaatavad näitusekülastajale vastu üheksa fotot (59 × 84 cm) metallalusel, neil prevaleerivad sinised toonid. Üldine tonaalsus on tume. On see vähene talvine valgus? Või maailma üldine tumenev olek? Kui Pepsi ääres olles kogus Matsumoto inspiratsiooni, siis tehniliselt on pildid teostatud juba kodus Jaapanis. Enamikul tema fotodest on taustaks meri, aga pildiruumis sisaldub ka kummalisi objekte, mille olemus jääb vaatajale mõistatuseks. Siinkohal on kõikvõimalikud assotsiatsioonid vabad tekkima. On need võõramaised eluvormid, tulnukate tehnoloogia või hoopiski ootamatu ärkamise tõttu poolelijäänud unenägu? Piltidel pole mingeid spetsiifilisi nimetusi, on vaid numbrid 1–9. Kunstnik ei taha anda vastuvõtuks täiendavaid suuniseid, vaid jätab vaatajale vabad käed (silmad). Muidugi võib küsida, et miks kasutab ta kummastusefekti saavutamiseks füüsilise maailma esemeid. Kui aga panna füüsiline (ruumiline) maailm teenima oma fantaasiaid, võib tulemus olla palju võimsam elamus kui samade fantaasiate väljapritsimine pildivormis (joonised, maalid). Foto on vaid selle protsessi lõpptulemuse jäädvustus, protsess ise aga jääb „kaadri taha“ ja on nähtav-nauditav vaid kunstnikule.
Veel uitmõtteid
Miga galerii lähedal voolab Emajõgi. Voolab Peipsisse. Matsumoto Peipsist inspireeritud pildid on jõudnud Migasse. Niisiis on üks aja-, ruumi- ja mõttering täis saanud. Üks asi näituselt jäi veel nimetamata – mobiilne või dünaamiline skulptuur. Valgel alusel tuterdab ringikujulisel trajektooril veidi ebakindlalt väike sinine leheke. See olevat kunstniku nägemus tema jalutuskäigust Peipsi jääl.
Mõni sõna ka uuest galeriikohast Tartus: ega see piirkond päris kunstivõõras pole olnud. Samas Mikro-Veneetsias, mis toona seda nime küll veel ei kandnud, ja teises majas toimus 2018. aastal siinkirjutaja näitus „Pardid ja rabarberid“. Hiljem on lisandunud Estookini, Taavi Tulevi, Jaanus Kaasiku, Maikro, Santa Zukkeri ja Silja Truusi väljapanekud. Miga galerii uus hoone avas uksed Sandra Jõgeva näitusega „Kas sa tead, mis Hanif Kureishiga juhtus?“ selle aasta 9. mail, samal päeval, kui päris-Veneetsias avati Veneetsia biennaal. Kõigi nende sündmuste taga on olnud galerist Raul Oreškin oma kaasa Kaili Kasega. (Ameerika fantaasiakirjaniku Robert Jordani romaanisarjas „Ajaratas“ on kasutusel mõiste ta’veren. See on inimene, kelle ümber põimuvad teiste inimeste saatused, kes neid ligi tõmbab ja kujundab, kelle ümber kujuneb ajaloo muster. Mulle tundub, et Raul Oreškin on üks selliseid.) Ühes plaanis näib mulle see „mikro“ seal nn meie-Veneetsias täiesti kohatuna: võrreldes lähedase Emajõe vooluhulka päris-Veneetsia kanalite seisva veega – no kuulge!
Matsumoto näituse avamisele ma ise ei jõudnud. Maria Kilgi piltidelt saan vaid tagantjärele nautida avamise melu. Ja tõdeda, et Tartu (ja mitte ainult Tartu) kunstiüldsus on uue näitusekoha omaks võtnud.
