Elu tungleb ennekõike seal, kuhu teda mahub: mets võib kasvada aasale, puu elutee alata hoopiski asfaldipraos. Elu ja territoriaalne laienemine on omavahel seotud, kuid ei saa väita, et elu kulg oleks hobbeslik „kõigi sõda kõigi vastu“. Elu laieneb läbi ja peale ja risti-põiki, nii vahvalt vohades kui ka jonnakalt kiratsedes – isegi kui inimpilgule ajuti jõhkralt, siiski täis rõõmu. Elurõõmu.

Õpingukaaslaste Andre Joosep Armingu, Katrin Enni, Aksel Haagenseni ja Silvia Sosaare ühisnäitus „Elu tung“ paistab piiritlevat viimase talve. Näitus teostati esmalt Haapsalu linnagaleriis märtsis ning kui „Elu tung“ juuli lõpus Tallinna linnagaleriis avati, oli veel suur suvi. Sulgemise ajal peaksid kuldse sügise tagant juba paistma raagus puud.

Kuigi tegu on kokkusattumise, mitte ette kavatsetuga (kunstnike liidu uus põhimõte on eksponeerida linnagaleriis tähelepanuväärseid näitusi, mis on enne üles pandud Tallinnast väljas), annab teostele midagi juurde see, et nende juurde on kõndinud inimesed lörtsistes kevadsaabastes ja tolmustes tennistes ning kõnnivad ka tilkuvate kummikutega. Aastaring annab hea mõõdu näituseteoseid ühendavate elu ja voolu motiivide skitseerimiseks. Kauni paratamatuse mõõdu.

Kihiti

Linnagalerii kaks saali on lahendatud väga valgusküllaselt, nii et puudub tänavafrondilt majasügavusse avaneva galeriiruumi tumeneva koopa efekt. Esimesena hakkavad silma fototeosed: Armingu maastikud ja Sosaare roosad kilud. Fotograafid töötavad eri pehmusregistris. Armingu kollaaži ja maastikku ühendavad mälupildid on esitatud voodilinadel, mis ripuvad läbi mõlema saali kuivatusnööril ning mõjuvad seetõttu ka väga õrnalt, unistuslikultki. Sosaare väljapanek koosneb seevastu suuresti küünelakki kastetud kilude keskformaadis portreefotodest. Grotesk on esitatud mänguliselt, värviliselt ja popilikult, esmapilgul kõike muud kui õrnalt. Kui fotokujutis on minetanud oma külgetõmbavuse, liigub pilk Enni maali­kimpudele, mille järel hakkab silm alles seletama Haagenseni pisikestest, kergelt kummituslikest konnadest koosnevat installatsiooni.Kumbki kunstnik ei too ruumi oma korda, ent on leidnud viisi mängida tühjus enda kasuks välja. Katrin Enni on välja pannud nii maale kui ka interaktiivse heliinstallatsiooni. Viimase puhul saab külastaja vasest tehtud kämpudega (või oma kehaga) tekitada selleks otstarbeks mõeldud laual vooluringe, mis murravad kunstisaali vaikuse. Väike- ja keskformaadis maalidel on kujutatud väänlevaid abstraktsioone ning need tunduvad murdvat tühjuse, mida esindab siin seina­pind.

Elu tung on iga kunstniku loomingus leidnud oma modaalsuse. Armingu kangastele trükitud fotokollaažid seonduvad kogeva subjekti siseilmaga. Sosaare küünelakikilud astuvad kontakti sotsiaalse tasandiga. Haagenseni biolagunevast materjalist 3D-prinditud konnad, kelle rada algab galerii õhuavadest, kulgeb galerii seinal, laes ja teoste äärtel üle ruumi, toimetavad bioloogilise elu väljal. Katrin Enni maalide siuglevad vormid (või hoopis siuglevad ruumid?) ühes introvertse heliinstallatsiooniga viivad mõtte kujuteldavale anorgaanilisele elule või ajamastaapi, kus rändrahn on lihtsalt hüübinud tilgake maakera vereringest. Selles mõttes peegeldub mu teoste märkamisahelas päris hästi nüüdis­inimese tähelepanuhierarhia.

Rühmanäituse kogemustasandid seob tervikuks liikumine: iga kunstniku seeria oleks ruumis justkui võtnud oma suuna. Haagenseni pisikesed konnad liiguvad galerii tagaosast akende ja väljapääsu poole, Sosaare küünelakikilud suunduvad kalaparvena (mis sest, et eri pildiruumides) galeriiruumi sügavikku. Liikumiste läbipõimitus murrab veel ühe elemendina valge kuubi kliinilisuse.

Omakeskis

Silvia Sosaare fotoinstallatsioon toob kokku eri diskursustes pühitsetud kujundistu: eestipärane (sini-must-valge ja kilu) ja feministlik (roosa ja küünelakk) on ühendatud trikoloori üldtähistajas. Ennekõike paistab Sosaar teostavat teatud tasakaaluharjutust kujundite ekstreemse laetuse kiuste, seda huumorimeelt kaotamata ja epateerimata: kilu on siinsele rahvale ikkagi turvaline suhtlust soodustav element, nagu rahvusroale kohane.

Intellektuaalse kujutlusvõime käivitavad Sosaare teoste puhul ikkagi küünelakiga kaetud kilud, tuues kujundite semiootilise kaalukuse vaatajale kuidagi isiklikult lähedale. Kui võluvalt mõjub nende vastik plastik! Nende vähest, inimese silmale vaevalt tõlgendatavat isikupära kattev küünelakk on püüdnud kinni nii stuudiovalguse vormivad peegeldused kui ereda tehisvalguse paljastav-nilbe iseloomu. Teisisõnu on üksik kala postwarholliku muumia situatsioonis piisavalt absurdne, et käivitada teatavalt distantsilt teised tähenduskihid. Ning see distants on piisav, et naisõigusluse Hämarik saaks rahvusluse Koidule õrnalt oma kalalõhnase käe anda. Avatud teos jätab ruumi lootusrikkaks tõlgenduseks.

Andre Joosep Armingu fotod käivitavad poeetilise kujutlusvõime. Voodilina pinnal kohtuvad kaks etendajat: ülepaisutatud polaroid ning sellega geomeetrilise elemendina suhtes olustikupilt, mis on mõnel linal abstraheeritud, mõnel mitte. Kujutis polaroidist esineb endana, kujutise kandjana, olgugi et on kangatrükist pehmenenud. Olustik seevastu on aktiivsem, lõigates polaroidi ning konstrueerides geomeetria toel pildiruumi.

Juba Armingu seeria pealkiri: „∞ ime“ viskab vaataja otse poeesia valda. Otseütlemine on poeesia surm, mistõttu ei tohiks üllatada, et kunstniku seeria põikleb luuletuse kombel konkreetsusest eemale. Seejuures veenab kunstnik edukalt vaatajat vormi, värvi ja kujutise kaudu oma teose tähenduse ja tundeilma sügavates juurtes. Isegi kui ma ei saa täpselt aru, mida see kõik tähendab, on tähendus kindel. Isegi kui ma ei tea täpselt, millele Andre Joosep autoportreel galeriiakna juures tagasi vaatab, tean ma, et selle tema loo alguses lõikas Hommiku tänava kujutis tinglikult autoportreed maskiga ning inimeseks olemise jagatud kogemus hakkab kujutlusvõime toel täitma mingeid lünki. Sellise poeetilise täpse põiklemise näitena meenuvad Kristi Kongi akvarellid tema viimastelt näitustelt. Nii iga Armingu üksik kollaaž kui ka iga Kongi (küllaltki kollaažlik) üksik akvarell tundub kui elust kujutiseks vermitud hetk.

Katrin Enni maalide keskmes on vohamine kui selline. Liikumine, mis võib, aga ei pruugi olla bioloogiline. Seeria avaldas mulle muljet ennekõike tervikuna: maaligrupid mõjuvad harmooniliselt, siuglevad pintslitõmbed seintel ühendavad need omavahel. Kuigi tervik vohab üle näitusepinna, koondub see visuaalselt ja ruumiliselt heliinstallatsiooni ümber. Peale viimase klopsiva heli ja teosesse integreeritud vooluringide juhib minu mõttelennu anorgaanika poole see, et üksikus maalis on midagi ruumilist – ennekõike meenub keerukate helilainete visualiseerimine. Maaliinstallatsioon mõjub seetõttu nagu tumm mitmekanaliline heliinstallatsioon. Kuigi tervik töötab, jääb üksikteoste puhul ehk natuke häirima mingi krokiilik element teostuses.

Aksel Haagenseni biolagunevad konnad on kummitused – kohalolu, mille eesmärk on tähistada kadumist. Umbes nii, nagu indikaatorliigi ülesandeks ökosüsteemide loogikas on tähistada väljasuremise algust. Haagensenile omaselt on mahuka ja rõõmsa terviku taga tunnistus kaduvast. Elu tungi tunnistajaks on ka see vaikus, mis jääb pärast elu hääbumist.

Isegi vaikus on täis elu. Aastaring hakkab täis saama ning näitusele tuleb juba minna kummikutega. Vaikust lõhub ennekõike lirts-lärts ja plirts-plarts. Inimesed kõnnivad. Ajavad oma asju. Ega siin suurt filosoofiat olegi.

Elu läheb ikka edasi. Käi kaasas!