Viimastel nädalatel on kodanikkond kaose tõttu kaitseministeeriumis saanud meedia vahendusel kapaga ühiskonnaõpetust. Varasemast selgem on, kes ja miks kannab poliitilist ja ametkondlikku vastutust, kes tegeleb poliitika kujundamise ja otsuste elluviimisega ning kust jookseb piir ministeeriumi ning rakendusasutuste õiguste ja kohustuste vahel. Kõik see ei ole julgeoleku ja riigikaitse valdkonna eripära, vaid kogu täitevvõimu tegevusele kehtiv üldreegel.

Pahandus päädis valitsusremondiga, mille käigus jäi peaministril paraku üks käik tegemata, aga küllap vaid seetõttu, et ta on unustanud, et kabineti koosseisu kuulub ka ammu nähtamatuks muutunud kultuuriminister, keda poliitikaelu püsivaatlejadki märkavad sama harva kui ornitoloogid kassikakku Vabaduse väljakul. Ka kultuuriministeeriumi ametlikus infovoos ei leidu ministri tegevusest arvestatavaid jälgi. Näiteks välisministeerium suudab oma ministri väljaütlemistest vaata et iga päev uudise postitada, kultuuriministeeriumil oli kolmapäeva hommikuse seisuga minister Heidy Purga töö kohta viimati midagi teatada 23. juulil (tegu oli ühe tähtsa telefonikõnega). Nädalavahetusel Tallinna maratoni stardis oli ministrit küll kuulda, kui ta jooksjatele soovis „head minekut“. Sedasama on paljud kultuuri­valdkonnas soovinud ministrile juba pikemat aega, ent tulemuseta.

Nähtamatus saab siiski olla vaid ajutine seisund, kuni kas või üks põlvepikkune poisike kultuuripoliitika kujundamise ja rakendamise vastu huvi tunneb, aga neid on rohkem nii vabatahtlikult kui ka kohustuslikus korras. Jaanuaris ennustasin, et kui varakevadel saab valmis Tartu ülikooli teadlastelt tellitud kultuuri arengukava vahehindamise aruanne, on selle kokkuvõtlik põhisõnum: hakake ükskord rakendama ehk pange aga raha juurde, tühistage arengukava või viige see tegelikkusega kooskõlla. Nii juhtuski. Teadlased väljendasid sama mõtet metoodiliselt ja põhjalikult aruande paarisajal leheküljel, andes terve hulga poliitikasoovitusi, millest tähtsaim on kirjas nii: „Suurendada kultuuri­poliitika eesmärkide ambitsiooni ja valitsussektori finantspanuse kooskõla, kas suurendades eesmärgipäraselt kultuurivaldkonna kulude osakaalu keskvalitsuse kuludes või vähendada mitte-eesmärgipäraselt kultuuripoliitiliste eesmärkide ambitsiooni (mh kultuurisektori töötasude osas) ja/või avaliku sektori poolt rahastatava kultuurisektori mahtu asutuste võrgustiku (majandamiskulud) ja töökohtade (personalikulud) mõttes.“

See on poliitiline valik ja otsus, millega minister pidanuks viivitamatult, aga hiljemalt eelarvekõneluste alguseks valitsusse minema. Kuid juhtus midagi muud ja nimelt see, et aruande kaine pilt ja eriti poliitikasoovitused ministrile ei meeldinud. Kohe üldse mitte. Ministeerium kui tellija võttis aruande vastu pika hambaga. Riigihangete registris on märgitud, et tellija tuvastas kaks suurt puudust. Esiteks „peavad esitatud soovitused olema erinevate osapooltega valideeritud ja välja toodud vormis, mis võimaldab teha konkreetseid järeltegevusi“, aga seda väidetavalt ei olnud. Seega ei saanud ministeerium aruandest teada, mis tööd ta peaks tegema. Teiseks ei olevat aruanne kirjutatud ka „piisaval määral korrektses eesti keeles“. Aruandesse teeksid Sirbi keeletoimetajad küll kohendusi, kuid kirjutatud on see arengu­kavade ja uuringute tavakeeles ehk tarbijale siiski arusaadavalt.

Ebameeldivale asjale pudenes kõige krooniks peale levikut piirav AK-märge ja seegi avaliku teabe seaduse seisukohalt vildakal alusel, sest seda sorti uuring ei saa kuidagi sisaldada ühtki ärisaladust ning vastuvõtmise hetkest ei ole tegu enam dokumendi kavandiga. Aga lõpp hea, kõik hea: praeguseks on aruanne ministeeriumi kodulehel kenasti üleval ja seega avatud ka võimalus täita ministri ametisse astumise järel Sirbile antud intervjuus väljendatud soov, et riigikogu varasemast enam kultuuripoliitika debatte peaks ning oleks kultuuri eestkõneleja.

Kolmapäeval (16. IX) kultuuriminister oma šansi saigi, kui astus riigikogus üles ettekandega, mida varasematel aastatel sündmuse kaalu rõhutades on ka aastakõneks nimetatud. Paraku ei sisaldunud rahvaesindajatele eelinfoks saadetud teesides silpigi strateegia vahehindamise aruandest, vaid ainult süsteemitu killupuru sellest, kui toredad olid laulupidu ja raamatu juubeliaasta ning kuhu on juhuotsuste alusel näpu­otsaga raha pudistatud. Selle asemel oleks pidanud kõlama appikarje: aidake mind, saadikud, ja tehke otsus (nagu aruandest eespool tsiteeritud), kas määrate kultuurile raha juurde või käsite mul pool poodi kinni panna.

Aruande põhisõnumites on rõhutatult (ja isegi veel leebes sõnastuses) välja toodud: „Eesti kultuurivaldkond toimib suures osas – kõige ilmsemalt suhteliste tööjõukulude mõttes – kulutõhususe piiril. Paljud organisatsioonid ja alavaldkonnad täidavad neile seatud ülesandeid piiratud ressurssidega ning kulude edasine vähendamine valdkondliku ümberjagamise tulemusel võib hakata mõjutama tegevuste kvaliteeti, kättesaadavust või süsteemi jätku­suutlikkust.“

Mitte ei või hakata, vaid teebki seda iga päev. Tähendab, kõigist on maksimum välja pigistatud ja sama raha eest enam rohkem kvaliteeti ega mahtu saada ei ole võimalik. Jätkusuutmatu inimeste kulutamine ja kurnamine. Valdkonna heeroldid kordavad sama juba mitu aastat järjest. Tulemuseta. Vahehindamise aruandes kõlab läbivalt ja korduvalt, et poliitikakujundamiseks vajalikud andmed on lünklikud või puuduvad üldse, juhtimisstruktuur on lombakas, loomevaldkonnas ei ole rakendusasutust. Ühesõnaga: mis toimib, teeb seda poliitika ja juhtimise puudumise kiuste.

Aruandes soovitati tungivalt küsida kultuurile raha Euroopa Liidu ühiskassa järgmise finantsperioodi eraldisest, aga valitsuse 15. septembril kinnitatud nn riigiplaanis on kultuuriministri näpujälgi võimalik tuvastada vaid väga suure luubiga. Ministeeriumi pressiteate järgi on vastupidi, saadakse tohutult: kultuurile ja spordile 92,2 miljonit ehk 1,4 protsenti kogu 6,5 miljardi euro suurusest pakist, millest suur osa mõistagi kulub integrantide lõputule nunnutamisele, mitte kultuurile. Samas teates tsiteeritud ministri sõnul on tegu „enneolematu summa ja töövõiduga meie kultuuri ja spordi heaks“. Jah, iga pisku on suurem kui null, aga kogu rahvuskultuuri asetab see toetussumma poolest samale pulgale kalanduse ja vesiviljelusega, mida põhiseaduse loojad preambulis millegipärast reliikviana ja Eesti riigi mõttena eraldi välja ei toonud ja mis ka panusena SKTsse on paarkümmend korda väiksem loomemajandusest.

Aga oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis riigi­kogus sai? Midagi ei saanud, tavaline rongisõit. Minister kandis oma saavutused ette, rahvaesindajad nokkisid detailide kallal ja pool sellest oli spordijutt. Ainsana näis vahehindamise aruandest teadvat Tõnis Lukas, kelle küsimusele minister tuimalt vastas: „Tõepoolest, selline vaheraport on ilmunud ja see on meile väga heaks tööriistaks ja andmestikuks, millised asjad on õnnestunud rohkem ja millised asjad on õnnestunud vähem.“ Püha ebasiirus!

Tööriist milleks? Et ebakompetentsed juhid ehitavad nüüd äkki vigase asemele toimiva ja tõhusa juhtimismudeli ja palkavad enda asemele asjatundjad? Ja õnnestumine võib küll hästi sobida spordireporterite sõnavarasse, kuid on väga vale sõna ja skaala, millel mõõta mistahes valdkonna poliitika kujundamise ja rakendamise tulemuslikkust.