Alustuseks rõhutan, et olen praktik: mu tähelepanekud on kasvanud välja rohkem kui kolme aastakümne kogemusest eesti keele kui emakeele ja kirjanduse õpetajana ning õppematerjalide, eksami­ülesannete koostaja ja hindajana. Oma töös on mul tulnud kogu aeg teha valikuid, kohaneda, muutuda, viimasel ajal üsnagi turbulentses (keele)maa­­ilmas. Kool paistab siiski eeldavat ka muutuste keerises kindlat sihti ning kokkuleppeid. Siinne kirjutis on jätk arvamusavaldusele Keeles ja Kirjanduses¹, kus olen pakkunud välja küsimused, mida endale alatasa esitada tuleb.

Keda ma õpetan? Õpetan eesti keelt emakeelena, aga on väga palju õpilasi, kelle emakeel pole eesti keel, ja neid, kellele on nutimaailma mõjul loomulikum väljendada end hoopis inglise keeles. Niisiis pole kohane enam kasutada sõna emakeeleõpetaja – olen eesti keele õpetaja. Ja eesti keelt kui võõrkeelt tuleb õpetada vahel ka eesti emakeelega lastele.

Õpilaste sõnavara on väike, sõnade tähendusse suhtutakse hoolimatult. On ju vahe, kas Kalevipoja mõõk kukkus jõkke, järve, merre, tiiki või lompi –kui mitte kirjandusteose, siis maailma mõistmise seisukohalt kindlasti. Juba mitu aastat teen põhikoolis töid, kus sõnad tuleb paigutada sobivasse konteksti õiges vormis. Kogume õpilastega õpitekstidest sõnu, mille tähendust nad ei tea. Eelmisel aastal olid mu nutikate kuuendike uued sõnad läte, lõuend, eritama, sompus, konstitutsioon, keskne, vilumus, kontekst, helge, paokil, pälvima, kütkestav ja paljud teised täitsa tavalised sõnad. Üks IX klassi õpilane küsis, mida tähendab vallaline. Oleme kolleegidega varustanud õpitekste aina rohkemate sõnaseletustega ja julgustame küsima või sõnastikust järele vaatama. Jaan Krossi „Mardileib“ ja „Väike Vipper“ sobivad mahult ja sisult kooli väga hästi, aga tema eesti keel on liiga keeruline ka XXI sajandi gümnasistidele. Kas Kross kõrvale jätta? Muidugi tuleb koolikirjandust aeg-ajalt uuendada, aga peavad olema ka tuumtekstid, mida kõik Eestis teavad ja on neid lausa lugenud.

Mida ma õpetan? Mulle meeldib Jyväskylä ülikooli professori Jouni Välijärvi mõte, et õpetamine on optimeerimis­ülesanne²: õppimine peab olema piisavalt keeruline ja nõudma pingutust, kuid ei tohi käia üle jõu. Algatuseks pean aga olema hea müügimees, leidma üles õpilase kasunupu. Mis kasu saab üks teismeline, kui on sunnitud koolipäeva lõpus lugema mõnd „ajast ja arust“ ja/või keerulist teksti, mis sisaldab sõnu, mida ta pole kuulnudki? Esmapilgul ei mingit. Vaja on motiveerimist, veenmist, nuputamist, kavaldamist, tehinguid, näitlejameisterlikkust, huumorit, manitsusi, kiitmist, lugusid elust, tulevikuvisioone, hindeid, filme veenmaks, et ilukirjandus ja lood on jätkuvalt olulised (aitäh, Christopher Nolan!), ja külalisi sõnumiga, et oskust end eesti keeles kõnes ja kirjas hästi ja selgelt väljendada on elus vaja.

Sellega, et koolilapse eesti keele sõnavara on kesine, peaks arvestama ka õppekirjanduse autorid ja õppekavade koostajad. Laps ei pruugi ise märgatagi, et ei tea sõna tähendust: ta loeb sõnast üle ja arvab, et sai aru. Ei saa õpetada samamoodi nagu kümmekond aastat tagasi. Millist eesti keelt õpetada, kui õpilase ja õpetaja sõnavara enam ei kattu? Ma ei saa päriselt nõus olla EKI seisukohaga, et ühiskeel on ühtlustunud, mistõttu pole tähenduste normimine vajalik³. Palju on allkeeli, keelekeskkond killustunud. Näiteks erineb põlvkonniti sõnade liiderlik ja osavõtlik tähendus, omavaheliseks mõistmiseks on vaja just nimelt ühiskeele sõnastikku, kus sõnade tähendused on vähemalt kokku lepitud.

Samuti ei nõustu ma Eesti Keele Instituudi direktori Arvi Tavasti mõttega, et täpne väljendus on põhimõtteliselt võimatu⁴, ehkki keel on arusaamatuste allikas, nagu on „Väikeses printsis“ öelnud Antoine de Saint-Exupéry. Toetan Krista Kerge öeldut: „Keelekorralduse mõte on hoida tekstid arusaadavana üle põlvkondade ja pakkuda sotsiaalrühmadele ühiskeelt, mis ei annaks ühele rühmale eeliseid teise ees.“⁵ Ühiskeele hoidmine peaks olema keelekorralduse ja -õppe kese. Ja siin vaatan EKI poole: sage kasutus (veebis) ei pruugi olla (kooli seisukohalt) piisav põhjus senise soovituse muutmiseks, sest tuleb arvestada ka põlvkondadeülese arusaadavuse, tähenduserisuste, õppevara järjepidevuse ja hindamisega.

Mõneti on jäänud mulje, et eesti keele õpetajad olla karistamise või halbade hinnete panemise peal väljas ega mõistvat, et keel muutub. Muutub tõesti, aga jään elu lõpuni korrigeerima kaasaütleva käände sobimatut kasutust, kuigi õpilased ei näe mingit probleemi sellistes lausetes nagu Mari oli Andrese noorema pojaga rase või Isa aitas teda kottidega või Üldised teadmised on mul olemas ja ma suudan teemaga orienteeruda või Ophelia on segaduses Hamleti käitumisega või Werther pidi sellepärast kannatama omaenda surmaga. Samuti ei toeta mõtteselgust eksitav või sobimatu sihitise kääne, nt Werther tegi enesetappu või Toon näiteks Michelle Obamat või Hea haridus toob endaga kaasa kõrget palka. Enam pole täissihitis veakoht vene emakeelega õpilastele, vaid ka eesti lastele. Kas loobuda täissihitisest, kui seda tarvitada ei osata ega tajuta vahet? Mina pole selleks valmis, sest eesti keeles kannab sihitise kääne tähendust. Samuti jään kohendama des-lauselühendit. Mati Hindi omaaegse näitelause Kooli minnes jäi koer auto alla puhul on õpilased üllatunud, kui selgitan, et ses lauses läheb kooli koer. Kas lähiajal peaks sobivaks tunnistama pere-tüüpi sõnade käänamise „uuenduse“, kuna miskipärast ei mõika isegi paljud keskealised osastava vormile lõppu lisada? Mina siiski kirjutan parasjagu oma kõnet ja armastan oma peret.

Mille alusel hinnata? ÕS 2025 on kirjakeele normi alus, kuid hindamisel tuleb arvestada ka pärast selle ilmumist tehtud Emakeele Seltsi (ES) keeletoimkonna otsustega, mida vahendab EKI Sõnaveebis ühendsõnastik (ÜS) rubriigis „EKI selgitab“⁶. Kuna ÜS täieneb pidevalt muu keeleinfo, uute sõnade, tähenduste ja soovitustega, ei ole alati selge, milline muutus mõjutab hindamist. Varem anti keeletoimkonna otsustest teatud intervalli tagant trummipõrinaga teada. ÜSi siginevad muutused tekitavad üksjagu segadust – iga päev ÜSist või ESi kodulehelt kaeda, kas õpilase töös võib ikka miskit korrigeerida, on võimatu ülesanne.

EKI on küll püüdnud oma tegevust õpetajatele kommunikeerida, ent muutused on olnud väga kiired ja vastuolulised⁷. Tahaks kangesti, et teadlaste väljaütlemised ei jätaks õpetajatele ja keeletoimetajatele muljet, nagu oleks nende töö keelekasutuse sobivuse, selguse ja täpsuse hindamisel kuidagi ajast maas. Laiapindset arutelu, kuhu eesti keele korraldamisega liigume, millist eesti keelt praegu koolis õpetama peaks, kui tõsiselt õigekeelsusvigadesse suhtuda ja mis üldse kvalifitseerub õigekeelsusveaks, pole ju olnud. Põhikooli lõpu­eksami ja riigieksami ülesannete ning hindamise (vigade arvestamine) üle⁸ võiksid aga HTM, Harno ja EKI koos arutada ja õpetajadki kampa võtta. Praegu meenub valm luigest, haugist ja vähist.

Ent 1. septembril läksid õpetajad jälle klassi ette, et anda oma parim. Ilmselt jään elu lõpuni oma õpilastele ütlema: „ÕS lubab, aga mina vana kooli inimesena soovitan kasutada … – nii on ilusam, parem, selgem.“ Lähtun Ülle Madise mõttest, et „Soovitused on üks kirjakeele normi osa, neist ei saa loobuda“⁹, ning õpetan eesti keelt, millest põlvkonnad saavad ühtmoodi aru, rikast keelt, et lugeda näiteks kas või Krossi teoseid, täpset keelt, kus vormierinevused kannavad jätkuvalt tähendust, ning ühtlasi elavat keelt, mille muutumisega keelekasutaja ja õpetajana ka arvestan.

Anneli Oidsalu on Tallinna prantsuse lütseumi eesti keele õpetaja.