„Aegna, me unistuste laegas …“; „Meeldis eriti, et olime saare maastiku ja oludega nii vahetult silmitsi.“, “Taaskord hea hängi, peo ja sisu vahekord!“ Need on vaid mõned kiiduavaldused Eesti Dokumentalistide Gildi meililistis pärast suvekooli.

Ei ole kahtlustki, et idee korraldada 14. suvekool n-ö üksikul saarel, kust ei saa pidevalt edasi-tagasi sõeluda, õnnestus suurepäraselt. Aga mitte sellepärast, et Aegna on eraldatud ja raskesti ligipääsetav. Ei, seal on mobiililevi, sadamakohvik ja fatbike’idel patrulliv politsei. Tallinnast väljub liinilaev kaks korda päevas.

Aga tõsi, olles ise väisanud vahest nii kuut-seitset suvekooli, tuleb tunnistada, et seekord oli Marko Raadi, Liis Nimiku ja Maris Salumetsa korraldusmeeskond saavutanud tõesti ideaalilähedase tasakaalu mitmekesise programmi, piisavalt pikkade rannapauside ja meeleoluka õhtuse olengu vahel.

Ilmselt peitus võluvõti ka selles, et nüüd tehti teistmoodi kui varem. Esiteks juba see, et traditsiooniline ja kolleegkonnas palavalt oodatud formaat „Toores dokk“ – üks dokitegija näitab teistele oma valmiva filmi veel mitte lõplikku montaažirida ning teised saavad hiljem veiniklaasi taga kiita, kiruda või nõustada – toimus seekord ilma pildi­reata. Raimo Jõeranna linateose „Karikakramängijad“ saime päev varem kätte audiofailina palvega see alla laadida, kuna saarel ei pruugi internetti olla.

Esimese päeva õhtul lastigi umbes 30 inimest, kõrvaklapid peas ja telefonid käes, saare peale laiali juhisega minna just sinna, kuhu jalad või siis kahest eesti filmi Suurest Peetrist – Peeter Simmist ja Peeter Urblast – rääkiv dokk parasjagu viivad.

„Kamp, kellest osad mitte päris kained, üksi ilma telefonilevita võõral saarel – see ei saa hästi lõppeda!“ kuulsime skeptikutelt.

Ise sattusin liikuma ühes kambas audiotuuri idee autori Marko Raadiga, kes kunagi oli ühele seltskonnale kuulata andnud oma dokki „Fast Eddy vanad uudised“ (2015) ja saanud sellest hea kogemuse, ja veel kümmekonna inimesega, kellest mõned said küll päikeseloojangust lummatud ja keerasid teelt randa ning paar-kolm kadus veel mändide vahele, aga enamik jätkas hääletus hanerivis mööda kitsaid teeradu ja väikseid tõuse-langusi. Selline peaaegu tunnine riburada pidi liikumine tekitas oma sisemise rütmi, muutudes korraga sügavalt meditatiivseks. Eriti panin seda tähele siis, kui kogu meie kamp vaikselt seisis, jälgides üksisilmi, kuidas Marko Raat Aegna kuulsat 11 käiguringiga kivilabürinti läbib. Meeldis väga ka valguse muutus – kui retk algas päikeseloojangul, siis lõpuks oli juba pime. Kunagi filmikoolis andis Jüri Sillart ülesande leida üles mingi koha genius loci ehk kohavaim ja usun, et subjektiivseks sisekaemuseks ning Aegna kohavaimuga kohtumiseks olid nii audiotuur kui selle ajastus ideaalsed – esimese päeva õhtu, mis andis häälestuse kogu suvekoolile.

„Karikakramängijate“ režissöör Raimo Jõerand ütleb, et tema jaoks oli „Toore doki“ suurim pluss kindel tähtaeg: „Mul oli vaja kuupäeva, mis ajaks pean mingigi rea valmis tegema. Aga kuulasin ka ise ainult audiona rida esimest korda, sain end panna vaataja rolli ja eks ma sealt mingi tunnetuse sain.“ Kolleegide tagasiside kohta märgib ta ausalt, et paar head mõtet sai, aga üldiselt on see ikka selline, et kellelegi meeldib muusika väga ja keegi teine jälle ütleb, et vaheta kõik välja. Lõpuks lubab Jõerand teha nii, nagu sisetunne ütleb. „Aga eks kolleegid võivad omale vahel selliseid mänge lubada,“ muheleb ta.

Kui audiotuurilt tagasi jõudsime, oli majas tualettruumi uks musta teibiga üle tõmmatud. Mingi mäng? Selgus siiski, et ohvitseride kasiinos, mille kohta oli juba eelnevalt teada, et „nii suure rahvahulgaga võib esineda probleeme“, oli otsa lõppenud vesi. Ehk siis pesemisvõimaluseks jäi meri ja muudeks ihuhädadeks kuivklosett ning toidunõude pesemiseks kõlbas edaspidi kahe kausi süsteem nagu hipilaagris. Pole vist üllatus, et kriisid liidavad, nii et gildina kasvasime igal juhul tugevamaks – ahastuse äärele viidud suvekooli stammkokk Ants Mägi sai kööki korralikud abitoimkonnad, nõudepesusabas sulatasid soustised noad-kahvlid-taldrikud juba iseenesest jää, et naabriga juttu alustada ning kohvist sai luksus, mida presskannu ümber tunglemist nähes ei julgenud enam keegi niristada rohkem kui veerand tassi.

Suvekooli tipphetk jõudis kätte teise päeva keskel, kui ohvitseride kasiino väike pime kinosaal dokumentalistidest pungil täis sai, nii et hilinejad kõlkusid tugitooli käsipuul või kügelesid põrandal. Filmi „Midagi tuttavat“* jälgiti sellise pinevusega, et isegi projektori ees lendlev tolm võinuks segavat müra tekitada. Tiim eesotsas Maris Salumetsaga oli Eestisse kohale meelitanud välismaise dokitegija Rachel Taparjani, kelle linateos esilinastus selle aasta märtsis Kopenhaageni festivalil CPH:DOX, mis on maailma üks viiest tuntumast tõsielufilmifestivalist.

Tegu on minaperspektiivist (first person) tehtud dokiga (mida Eesti filmitegijad häbiväärselt vähe viljelevad), mis tähendab, et režissöör on ka oma filmi peategelane. Sarnaselt paljude teiste juhtudega ei olnud see autori algne plaan, aga filmimise käigus selgus, et ise ambrasuurile viskumine on siiski vältimatu.

Selles filmis on kõik krehvtine alates juba loo lähtepunktist: Rumeeniast pärit mudilaseas Raluca lapsendab üks Briti pere, kes on hiljuti kaotanud õnnetult oma 13aastase tütre. Nagu aru saate, siis tüdruk Rachel (hilisem lapsendajapere pandud nimi) ongi seesama režissöör, kes suundub täiskasvanueas Rumeeniasse oma päritoluperet otsima, võttes ühtlasi kaasa filmitiimi. Lõpuks õnnestub tal üles leida mõned lähedased sugulased, aga sellega kõik ei piirdu. Juhtub midagi sellist, mille saatus dokfilmile harva kätte mängib: filmi lõpus toimub mängufilmilik süžeepööre, kus selgub, et geenid võivad mõjutada meie valikuid tihti rohkem, kui ise arvame. Isegi kui me pole kunagi päritoluperes üles kasvanud.

Linateos on intrigeeriv, mänguline ja sügavalt siiras, kohati koomiline ja kohati imestama panev – kuidas on üldse võimalik, et kaamera veel käib? Pärast filmi vältas arutelu üle tunni ning teada taheti kõike Taparjani isiku, filmimisprotsessi ja kaameratehnika kohta.

Kui küsisin Taparjanilt hiljem, kas selle filmi tegemine oli teraapia, vastas ta, et tema ei usu, et film saaks olla kellelegi teraapia, küll aga oli see katarsis. Ta sai ühe peatükiga oma elus rahu teha ja eluga edasi minna. Naise suurim soov oli oma minevik endale selgeks mõelda ja peas tekkinud segadus klaarida ning film pakkus head võimalust oma mõtteid distantsilt uurida. „See on ka austusavaldus minu perekonnale ja mul on hea meel, et neil on nüüd see film, kollektiivne refleksioon sellest, mis juhtus,“ kõneles ta.

Huvitav on veel see, et sellise kõrge lennuga doki on Taparjan teinud oma põhitöö, sotsiaaltöö kõrvalt. Need 11 korda, mil filmi tarbeks Rumeenias käidi, olid kõik sobitatud režissööri puhkuse­päevadele.

Esimest korda oli suvekooli sattunud montaažirežissöör Moonika Raidam, kes ei julgenud varem tulla, kuna arvas, et tegu on väga kinnise erialagildi üritusega. Uustulnukana sattus ta ka kohe ise lavale arutlema ühel suvekooli kesksel teemal: mis on ambitsioon dokumentalistikas?

Arutelu oli lahendatud väga värskendavas välkettekannete formaadis, kuulda sai kuut seisukohta. Ivar Murd oli leiutanud termini „kasulik teadmatus“, mis olevat dokitegija parim sõber, sest inimesele, kes midagi ei tea, on kõik võimalik.

Mihkel Oksmann, kes kõneles eelkõige oma tuleva jääpurjetamisfilmi „Jää, mehed ja kuldnokk“ kogemusest, osales projektiga kohe algusest peale rahvusvahelistel pitching-foorumitel ja noore filmitegijana sai sellest hindamatu kogemuse. Samuti nõustus ta, et ambitsioonist olulisem on dokumentalisti huvi teema vastu. Ja see tal oma vanaisast, legendaarsest jääpurjetajast dokki tehes õnneks ka oli. Sarnaselt Taparjaniga selgus ka Oksmannil töö käigus, et ise kaamera ette minekust ei pääse.

Raidam võttis eelnevad ettekanded tabavalt kokku: „Mida ambitsioonikam püüab lugu olla, seda ambitsioonitumaks võib see lõpuks osutuda.“ Tema arvates peaks hoopis alustama küsimusest, mis on ambitsiooni eesmärk ja kust see tekib – ambitsioon mida teha?On see filmitegija siiras soov jutustada lugu, jõuda suurtele festivalidele või midagi muud?

Ohtu näeb ta näiteks selles, kui vorm luuakse enne sisu. „Minnakse näiteks mõnest suurest tegelasest filmi tegema, aga siis võib selguda, et nii huvitav see tegelane ei olegi.“ Samuti pole ta väga varajases faasis ja enne kaamera käima panekut festivalide peale mõtlemise pooldaja – kontseptsioon, mis kõik produtsendid ja turundusinimesed mõistagi marru ajab. No kuidas siis: kui ikka tahad projektiga „Sundance’ile“ jõuda, tuleb juba ideefaasis selle peale mõelda ja sihipäraselt tegutseda. „Siis võib juhtuda, et kogu siiras lugu on põõsas,“ nentis Raidam.

Aga kui palju dokfilmide tarbeks filmitud materjalist lõpuks filmi jõuab? Seda teavad kõige paremini montaažirežissöörid, kes suvekoolis oma vastloodud gildi tutvustasid. Kui tugineda peamiselt mängufilmidele, võib öelda, et keskmiselt on see kogus 3–5%. Dokimaastikul leidub ka ekstreemseid näiteid – nii mõnigi lavastaja on toonud montaažirežissööri lauale üle 200 tunni üles võetud materjali, millest filmi lõppversiooni oli jõudnud alla ühe protsendi. See arv ei ole mõistagi absoluutne, sest mõne filmi materjal võib sisaldada tundide kaupa intervjuusid, mis ei olegi mõeldud kunagi tervikuna kasutamiseks. Eestis on mõne aasta eest linastunud ka dokfilm (tõsi küll, filmilindile filmitud), kus linateose lõppversiooni oli jõudnud 9% ülesvõetust.

„Olen just siin suvekoolis dokumentalistidega rääkides saanud kinnitust, kui olulised on sellised koosviibimised, ning mul on hea meel, et montaažirežissööridel on nüüd ka oma gild.Igasugune ühine olemine aitab kollektiivil paremini avaneda ja ka oma muresid sõnastada,“ ütles Raidam. Mis siis on montaažirežissööride põhimure? „Üks kolleeg ütles väga hästi: meie töö on nähtamatu ja alahinnatud, aga siiski fundamentaalne filmi õnnestumiseks.“ Raidam selgitas, et kuigi ühtpidi ongi montaaž nähtamatu – vaataja ei pea mõtlema, kuidas film on konstrueeritud –, siis paradoksaalselt saadab see nähtamatus ka monteerijaid. „Isegi filmivaldkonna sees ei pruugita alati mõista, kui suur ja kui sisuline panus on montaažirežissööril,“ nentis ta. „Montaažis tehakse iga päev sadu otsuseid, mis mõjutavad loo fookust, tempot, dramaturgiat, stiili ja lõpuks kogu filmi tervikut.“ Montaaži­režissööride Gildi eesmärk ongi see nähtamatu seltskond paremini nähtavaks teha.

Suure cinéma-vérité austajana oli mulle väga nauditav kiire teise päeva pärastlõunane sutsakas, kus Marko Raat tutvustas 1970ndatel tegutsenud filmiamatööre, kelle tegevust toetas ka toonane kultuuriministeerium. Sügavamaks analüüsiks näitas Raat amatöör Kaupo Klooreni linateost „Viis aastat ja kogu elu“ (1976) toonase ERKI tööstuskunsti kateedrist. Raat tõi cinéma-vérité näitena esile sealsed intervjuud õpilastega, mis olid kommunistlikule stilistikale mitteomaselt ärksad ja siirad.

Tore oleks muidugi, kui Raat vormistaks oma cinéma-vérité vallast teadmised sellesarnasesse videoesseeformaati, mida meile tutvustati suvekooli algul esimese päeva esimeses loengus kui võimalust, kuidas saab filmist rääkida mitte ainult sõnadega, vaid ka filmi enda vahenditega. Eestis on videoesseistika vallas pioneeriks Silver Õun, kelle kaks esimest katsetust leiab huviline Arkaadri keskkonnast.

Aasta oodatuim auhind, gildi kolleegipreemia Doki Kild läks seekord ootuspäraselt Kullar Viimsele filmi eest „Torn“ (2024), mis on aeglane ja mõtlik linalugu Lõuna-Eesti metsade vahel elavast Kaljust, kelle eluheitlused on viinud ta kinnisideeni püstitada oma kätega 19 meetri kõrgune torn. Sama linateos pälvis sel aastal ka kaks EFTAt parima dokumentaalfilmi ning parima filmihelilooja (Erki Pärnoja) kategooriates. Doki Killu puhul on tore see, et see ei ole mitte mingi (rändav) kujuke, vaid igal aastal antakse üle uus kunsti­teos, seega on alati väike üllatusmoment. Seekord ulatati värskele laureaadile Tuuli Vahesaare ja Martin Laiapea skulptuur, kahe näoga jonnipunn „Anna jonn“. Sümboolselt on see austusavaldus igale dokumentalistile, kes ei jäta jonni, enne kui karakter on endale küllalt lähedale lasknud ning ka „Torni“ peategelasele Kaljule, kes ei jätnud jonni, enne kui torn püsti sai. Tänukõnes tegi Viimne kummarduse kogu „Torni“ meeskonnale, tõstes eriti esile produtsent Erik Norkroosi, kes on režissööri ideedesse uskunud juba filmi­kooli aegadest saadik.

Teise päeva lõppu mahtus veel üks uudne ja väga tervitatav suvekooli formaat: vahelduseks teooriatulvale praktiline koolitus filmi valgustamisest oma ala korüfee Taivo Tenso käe all. Töötoas osalenud Mirjam Matiisen kiitis paeluvat ülesehitust, et Tenso esiteks illustreeris oma juttu võtteplatside fotodega ja hiljem veel demonstreeris valgustamise võimalusi inimeste endi peal, kasutades „võtteplatsina“ ohvitseride kasiino head pikka koridori. Seegi, et jutt oli mängufilmikeskne, ei olnud Matiiseni arvates mingi probleem. „Minu meelest väljendus Tenso töötoas just see, mis mulle dokumentalistide suvekoolis meeldinud on – ükskõik mis teemadel on vestlus või töötuba, osalejad on avatud ja valmis osa saama. Ja kui kohtuvad kogenud valgustaja ja uudishimulik dokumentalist, siis see kohtumine on paratamatult tulemuslik.“

Kolmanda päeva hommik keris end lahti aeglase ja rahulikuna, kuna mitte-ainult-valgusmeister Tenso oli eelmisel õhtul DJ-puldis liiga head muusikat mänginud. Ja kuigi hoonest oli vesi otsas, ei saanud sama öelda veini ja kangemagi kohta. Mistap oli enamikul hea meel, et pärast hommikusööki plaanis olnud orienteerumine vahetas koha esmaabikoolitusega. Koolitus koos žguti panemise, haavade sidumise ja haavatu lahinguplatsilt ära vedamise mängudega sobis peoparandushommikusse nagu valatult.

Näitleja Tõnn Lamp ning tema maalikonservaatorist abikaasa Johanna Lamp, pühendunud kaitseliitlased alates 2022. aastast, viisid läbi koolituse, mis praegu peaks olema kõigile kohustuslik: kuidas anda esmaabi sõjaolukorras? Muusik Kaisa Ling, kes osaleb peaaegu igal aastal mõnel esmaabikoolitusel, kiitis, et Lampide töötuba oli hoogne ja kasulik ning talle sai selgeks, et seni on temast mööda läinud nii mõnigi ümbervaatamine, mille on tinginud sõjakogemused meile nii lähedal.

„Kriisiolukorras tuleb olla valmis kiireks triaažiks – keda sekkumine veel aidata võiks, kelle puhul on mõistlik edasi liikuda, kuna teha pole miskit. Ümber on mõtestatud näiteks varasem žguti mitte kasutamise soovitus (hirmust, et 4–6 tunni möödudes jäse nii ehk naa amputeerimist vajab). Suured verejooksud tuleb igal juhul peatada, elada saab ka käte ja jalgadeta.“ Üks praktilisi ülesandeid oligi žguti panemise õpetus, mida Ling tegi viimati oma 15 aastat tagasi. „Oli väga hea näha, et filmitegijad, olgugi et hirmunud ja segaduses, asja tõsiselt võtsid ja vähemalt proovisid, mis siis, et kohe ei õnnestunud ja teema oli peadpööritavalt hirmus. Palju oli muretsevaid pilke.“

Neile, kes töötoas ei osalenud, oli kõige vaatemängulisem kahtlemata koolituse lõpuosa, kus muru oli täis dokumentalistikahuvilisi, kes katsetasid, kuidas endast palju raskemat inimest (näites pärast esmaabi andmist) lahinguväljalt varju lohistada. „Katsetasin selle ise Tõnni peal ära ja neiud-dokumentalistid proovisid minu isikut lohistada. Kõik said hakkama ja hea oli kuulda, kes plaanib naiskodukaitsesse, kes kaitseliitu astuda. Tublid kulturnikud,“ rõõmustab Ling.

Suvekooli lõpuakordina pakkusid orienteerujad Gert ja Kersti Müürsepp kõigile veel kord võimalust Aegna saare põhilised vaatamisväärsused meelde tuletada. Mulle oli see esimene sellises vormis metsajooks ja kui algul olin pidanud orienteerumist lihtsaks, siis kohe, kui instruktor Müürsepp oli meie meeskonnast eraldunud, ei leidnud me kolleeg Karol Anspiga ühtegi punkti enam üles. Vähe sellest – hetkeks kaotasime koguni kaardil oma asukoha. Õnneks ei saa sama öelda dokigildi suvekooli traditsiooni kohta. See, et oleme jõudnud 14. suvekoolini, millest võtab osa 70 inimest, näitab igal juhul, et gildina oleme tugevad ja elujõulised.

* „Something Familiar“, Rachel Taparjan, 2026.