Äärmiselt viljakas ja uskumatult asjatundlik iiri filmitegija Mark Cousins esitles tänavu Cannes’is oma ülevaatlikku dokumentaalfilmisarja „Dokumentaalfilmi lugu“¹. Meie kohtusime Jerevanis, „Kuldse aprikoosi“ filmifestivalil, kus Cousins oli rahvusvahelises žüriis ning andis ka meistriklassi.

Cousinsi performatiivne lähenemisviis ja kustutamatu uudishimu mõjutavad ka tema kõnemaneeri: ta on emotsionaalne, loob seoseid ja on pigem kujundi- kui kontseptsioonikeskne. Meie vabas vormis vestlus kulges ilma aja- või formaadipiiranguteta Euroopa filmikunsti, dokumentalistika, arhiivide, klasside, ühismeedia, ooperi ja filmikunsti tuleviku radadel. Mõttekäikudest joonistus välja filmitegija, kes on ravimatu sinefiil ja kelle filmientusiasmile pakub konkurentsi vaid ta elujanu.

Ühinesite hiljuti Euroopa Filmiakadeemiaga. Miks alles nüüd ja mitte varem? Kas on tunne, et Euroopa filmil on just nüüd teie abi tarvis?

Ma pole suurem asi ühineja, mingis mõttes olen pigem üksik hunt. Läinud aastal paluti Euroopa Filmiakadeemiast mul aga olla üks auhinnatseremoonia läbiviijaist ja nii sattusin nendega loomingulist koostööd tegema. Sellega seoses tutvusin paljudega, sealhulgas direktori Matthijs Wouter Knoli ja presidendi Juliette Binoche’iga, ja tabasin end mõttelt, et see on tõepoolest hea ettevõtmine. Tundsin end EFA õhustikus, teiste Euroopa filmitegijate seltskonnas, suurepäraselt. Nii et esitasin ühinemistaotluse ja mu suureks rõõmuks see rahuldati.

Minu seotuse taga EFAga pole midagi negatiivset: asi pole Euroopa filmikunsti kaitsmises Ameerika rünnaku või millegi sellise eest. Olukorda võiks pigem kirjeldada Jean Cocteau sõnadega: „Étonnez-nous“ – hämmastage meid. Mulle tundub, et Euroopa Filmiakadeemia suudab meid Euroopa filmipärandiga hämmastada. Ja mul on hea meel olla osa sellest.

Milliseks hindate Euroopa filmi hetkeolukorda? Palju on juttu sellest, et ideed on otsas ja bürokraatia – eriti rahastusega seonduv – võtab võimust. Järjest enam on stsenaariumikirjutamise töötube ja arendusprogramme. Mis teie hinnangul toimub?

Kõige keskmes peab olema talent. Andekad Euroopa filmitegijad võivad tulla Glasgow’ magalarajoonist, Lissaboni kõrvaltänavast või mõnelt Kreeka saarelt. Ma ei tea, kust kõik veel. Oma maailmajaos peame aga garanteerima selle, et neid osatakse hinnata ja neile on tee filmitegemise juurde vabaks tehtud. Ilmselt tuleb päris suurest hulgast bürokraatiast mööda pääseda.

Aitab arutamisest. Maailmale pole vaja veel üht jututuba Euroopa filminduse seisust. Teeme midagi ägedamat ja metsikumat. See on väga-väga hea, et MEDIA toetusprogramm areneb – mis siis selle nimi ka edaspidi olema saab. See mehhanism toetab Euroopa filmitegijaid ja teistes maailmajagudes kadestatakse meie süsteemi. See on hea. Aga seda peab kandma ülim loovus, mitte raskepärane bürokraatia.

Tihti tundub, nagu hakkaks bürokraatia talenti lämmatama. Vahel pole selge seegi, kas toetust saavadki üldse need kõige andekamad.

Talent peab olema keskmes, kust inimene ka pärit ei oleks. Aga talent on etteaimamatu. Terves maailmajaos ei saa hakata mõtlema, et „meile meeldiks, kui meie järgmine tipprežissöör oleks seda või toda tüüpi inimene“. Ma ei tea, millal me näeme järgmist Lynne Ramsayt või Lars von Trieri. Või Claire Denis’d. Me ei tea, kes nad on. Meil on lihtsalt vaja neid märgata ja toetada – ja siis teelt eest kaduda.

Teie filmid on mõneski mõttes üks suur filmikunsti tähistamise pidu. Neid vaadates on tunne, et teid kannustab pigem vaimustus kui kriitikameel. Ilmselt on ka filme, mis teile ei meeldi, aga oma visuaalesseedes neist te eriti ei räägi. Miks?

Halbu filme on palju ja ma näen neid kogu aeg. Aga tõsi, ma ei räägi neist. Sest kui teen filmikunstist oma filme, siis esitan tavaliselt selliseid küsimusi nagu „kes olid innovaatorid?“, „kes muutsid vormi?“, „kes tegi meediumiga midagi erakordset?“.

Kohutavaid filmitegijaid on hulgi, aga nendest rääkimise peale pole mõtet aega kulutada.

Huvitav, et kui tegin „Naised teevad filmi“² ja hakkasin palju rohkem rääkima naisrežissööridest, siis küsisid mõned kriitikud: „Okei, aga kas oled näinud tema viimast filmi? See on jura.“ Ja ma olin nõus: „Jah, see on jura.“ Mehed on halbu filme teinud filmikunsti sünnist saati. Naistel on samuti voli halbu filme teha. Halba filmi nähes püüan selle lihtsalt oma mäluplaadilt ära kustutada.

Kas halvas filmis võib siiski olla geniaalseid hetki?

Oh, kindlasti. Üsna tihti näen selliseid, kus esimene kolmandik on väga hea. Minu meelest võiks lausa eraldi parima esimese kolmandiku auhinda välja anda. Ja siis äkki kaob kõik … Viuh!

Mõnikord antakse filmile raha sellepärast, et algidee on nii tugev. Kuid teist ja kolmandat vaatust on tõesti raske kirjutada. Raske sellepärast, et lõpuks tuleb autoril selgusele jõuda, mida ta tegelikult siis öelda tahab.

Nägin siin Jerevanis filmi – jätan pealkirja nimetamata –, mille esimene kolmandik oli suurepärane. Aga siis tundus, et režissöör (väga hea režissöör) ei paistnud teadvat, mida omaenese filmi särava algideega peale hakata. Ikka juhtub.

Autor peaks teadma, mida oma filmiga öelda tahab. Mõned teavad, mida nad soovivad meid tundma panna, aga ühel hetkel, kui idee on välja arendatud –inimloomust, ühiskonda või muud puudutav –, siis tuleb seesama idee jalutama viia ja vaadata, kuhu ta läheb. Ja siis tagant sundida, kuni see kuskile kohale jõuab, fookust hoida. Osa autoreid kaotab sihi. Nii et jaa, teeme esimese kolmandiku auhinna, mina toetan seda mõtet.

Olete rääkinud filmifänlusest, aga kuidas on sellega, mida nimetan arhiivipalavikuks? Teie filmides peegeldub selgelt filmikunsti minevikus kaevamise kirg ja kuigi teie filmi­esseed on sügavalt emotsionaalsed, on need samavõrra katalogiseerimiskatsed. Kust see arhiiviimpulss?

Austusest mineviku vastu ja nende inimeste vastu, kes tegid filmikunstist selle, mis see praegu on. Ma tunnen end filmikunsti ajaloo ja suurte režissööride ees võrdlemisi kohmetuna ning tahan nad au sisse tõsta ning neilt õppida. Eks see ilmselt sellest tulebki.

Filmikunst on üks nooremaid kunsti­liike, eks? Alles lapsekingades. Mõned ütlevad, et filmikunsti elukaar hakkab läbi saama. Ei hakka. See on alles algamas.

Mind paeluvad sellised küsimused nagu „kes tegi esimese kaamerasõiduga võtte?“, „kes on teinud kõige parema portreefilmi?“, „kes parima keskkonnateemalise filmi?“. Mind võlub jätkuvalt see kunstivorm, mille viljelemises on mul olnud piisavalt õnne ise osaleda. Tunnen end mugavalt nagu kala vees.

Kui kõik juba tunneksid filmi väljendus­vahendeid ja suurimaid meistreid, ei teeks ma filme filmikunstist, vaid millestki muust. Ja eks ma teegi muudel teemadel ka, aga olen enda arvates filminduse ja selle pärandi vahendamisel üsna hea ning arvan, et sellest on kasu. Sellepärast jätkangi.

„Filmi loos“³ on juba omajagu dokumentalistikat sees. Teie uue filmi „Dokumentaalfilmi lugu“ keskmes on ainult tõsielufilm. Kuhu te piiri tõmbate? Mis hetkest lakkab miski olemast dokumentalistika?

Dokumentalistika on pool filmikunstist. See pole žanr nagu vestern. Pool kõigist tehtud filmidest on dokfilmid. Mingis mõttes on kõik filmid dokid. Isegi kui vaadata Hollywoodi filmi Marilyn Monroega, näeme ikkagi tema nägu ja keha. Nii et seegi on omamoodi dokumentalistika. Piir doki ja mängufilmi vahel on väga udune: neid eraldab hämartsoon, mis on minu arvates üks väga viljakas ala.

1970ndate peatükkides pakute välja mitu dokumentalistika definitsiooni. Kas liigute dokki defineerida püüdvate mõtete vahel edasi-tagasi?

Jah. Alustan doki käsitlemisega millegi täiesti uuena siin ilmas – uut tüüpi teadvusena. 1895. aastal tunti juba fotograafiat ja maalikunsti ning mängufilm oli just esile kerkimas. Dokiga olid teised lood, sest see lihtsalt kinnitas tegelikkust. See ütles: maailm on kuskil olemas. Püramiidid, Ararati mägi, pitsaviil –ilus ja groteskne. See kõik on olemas meist sõltumatult. Dokumentalistika on avanud meile tegelikkuse uuel viisil. Kunst seisneb selles, kuidas seda tegelikkust vaadata.

Seitsmekümnendatele on pühendatud tervelt kaks osa. Miks see kümnend nii palju tähelepanu väärib?

Kui jõudsin sarjaga kuuekümnendateni, laienes iga kümnendi käsitlus umbes kahele tunnile, kuna toimub lihtsalt nii palju. Seitsmekümnendad oli eriti rikkalik aeg: feminism, keskkonnaaktivism, poliitilised liikumised ja dokid üle maailma muutmas meediumi. Jaapanis tehti näiteks filme, mis kuuluvad kõigi aegade parimate dokkide hulka. Ühte osasse mahutamiseks oli seal lihtsalt liiga palju olulist materjali.

Kas kannate kõiki neid filme mälus või kulub palju aega arhiivides nende taasavastamiseks?

Nii ja naa. Mul on hea visuaalne mälu, nii et mulle kipuvad nähtud filmid meelde jääma. Aga palju aega kulub ka arhiivides: Bulgaarias, Hongkongis, Brasiilias ja paljudes teistes paikades. Esitan endale lihtsa küsimuse: „Mida ma ei tea?“ See, mida me ei tea, on meie suurim liitlane. Meie ignorantsus hoiab meid uudishimuliku, elusa, ergastununa.

Kas tegite „Dokumentaalfilmi lugu“ tehes mõne avastuse, mis teile eriti korda läks?

Jah, egiptuse režissöör Atteyat-El-Abnoudy. Olin üht ta filmi varem näinud, aga polnud mõistnud, kes ta on. Uurimistöö ajal sain aru, kui erakordne ta looming on, ning panin ta filmidest mitu klippi ka „Dokumentaalfilmi lukku“. Sellised avastused on niisuguse projekti tegemise juures kõige suurem rõõm.

Teie filmiesseid vaadates ei saa ma peast näiteks Slavoj Žižeki filmi „Perverdi teejuht filmikunsti“⁴. Teda on huvitanud filmide psühholoogiline sõnum, teie keskendute rohkem filmikeelele. Kas see peegeldab teie arvates ka ida ja lääne erinevust? Ida-Euroopas mõtleme pigem suurele plaanile, teie lähenemine on aga väga vaatlev ning detailikeskne.

Minu vaates on iva hetkes. Ma imetlen Žižekit ja filme, mis ta Sophie Fiennesiga koos on teinud, aga ta on akadeemik ja filosoof, mitte filmitegija. Tema marksismi ja psühhoanalüüsi segu on paeluv. Olen lugenud Marxi ja Freudi ning nende mõtete osised jõuavad ka minu töödesse.

Erinevus on selles, et mina lähenen filmikunstile filmitegija pilguga. Ma pole akadeemik, kuigi mulle meeldib Žižeki huumor ja tema mõtteviis. Minu tähelepanu on alati visuaalsel kujutisel: kuidas kujutise loome, kuidas selle ilusaks teeme ja kuidas selle abil oma loo räägime? Selles mõttes esitab Žižek küsimuse „mis?“, aga mina küsin „kuidas?“.

Te paistate end tihti intellektuaalidest distantseerivat. Kas see on tahtlik?

Osalt küll, ja see tuleb mu taustast. Mu isa oli automehaanik ja ema hooldustöötaja. Mu peres polnud intellektuaale ega kodus raamatuid. Ei olnud muuseumikülastusi, teatreid ega kunstigaleriisid. Ma ei jõudnud vist pidulikule õhtusöögile enne 18aastaseks saamist ega pruukinud restorani külastada enne ülikooli minekut.

Mõned näevad seda miinusena, aga mina mitte. Avastasin selle kõik omal käel ja see kogemus kujundas mu filmitegemise kogemust. Ma tahtsin, et mu looming oleks kättesaadav neile, kellega ma koos üles kasvasin, inimestele, kes pole õppinud filmiteooriat ega käinud ülikoolis.

Seetõttu ei kuulegi mu filmides termineid nagu „auteur“ või „misanstseen“. Kui filmikunst on tõesti kõigile mõeldud kunstiliik, siis peaks ka keel, mida sellest rääkimiseks kasutame, olema kõigile jõukohane. Mitmes mõttes teen ma seniajani filme 15-16aastasele iseendale, kes hakkas just filmikunsti ära armuma.

Mul pole akadeemilisuse vastu midagi. Tean lihtsalt, et ei kuulu päris sinna ringi. Ma pole purki pandud aju. Ma tahan, et mu filmid on emotsionaalsed, lapselikud, kirglikud ja visuaalselt elus.

See on täiesti teistsugune vaatenurk kui paljudes endistes idabloki riikides, kus töölisklassi taustaga intellektuaal pole olnud midagi erakordset ja ligipääs kultuurile küsimus.

See on üks põhjustest, miks mind tõmbas endise Nõukogude Liidu impeeriumi suunas. Ma töötasin Venemaal, Ida-Saksamaal ja Tšehhoslovakkias enne Berliini müüri langemist ja mäletan ooperikülastust Prahas ning hämmastust, kui lihtne oli sinna saada. Läänes tundus ooper olevat jõukate ajaviide, aga Prahas oli see ilmselgelt mõeldud tavakodanikele.

Ma ei taha idablokki romantiseerida – tsensuur ja propaganda on kõigile teada –, aga selles, et kultuur peab olema kättesaadav kõigile, hoolimata klassikuuluvusest, on midagi väärtuslikku.

Olen pärit töölisklassist ja liikusin filmi- ning kunstiilma, nii et see mõte jäi minuga. Ühendkuningriigis on paljud kunstiliigid seniajani kättesaadavad vaid neile, kes on üsna rikkad, ja see on kurb.

Me ei taha idabloki riikide vana süsteemi tagasi, aga tuleks taaselustada põhimõte, et kunst kuulub kõigile. Suur osa mu tegemistest on seotud filmi­kunsti kättesaadavaks tegemisega kõikvõimaliku taustaga inimestele, eriti noortele, ning püüdega tagada, et andekad filmitegijad, kes nad ka poleks, saavad võimaluse luua.

Teie päevad mööduvad filmikunsti keskel. Jääb teil piisavalt aega, et elada? Kas pidev maailma nägemine filmide kaudu ei hakka reaalsustaju mõjutama?

See on hea küsimus. Arvatakse, et vaatan pidevalt filme, aga tegelikult see nii ei ole. Ma olen elanud 40 aastat koos oma naisega, ja tema on minust märksa vähem filmidest huvitatud. Koos olles me filme ei vaata. Me reisime, kokkame, kuulame muusikat. Mul on muude asjade jaoks aega küll.

Ma ei maga peaaegu üldse. Ärkan tavaliselt poole kuue või kuue ajal. Sooviksin kauem magada, aga ei suuda. Lõpuks jõuab lihtsalt kohale, et neile, kes pole magajad, on antud lisaaega. Siialennul, kui kõik magasid, kirjutasin kaks laulu ooperile, mille kallal praegu töötan. Nii et ei, ma ei kaota iial oma reaalsustaju, ma ei lähe kaotsi. Ma jään kurvaks, mis on midagi muud. Kurbus pole kontakti kaotamine tegelikkusega –see on kontakt tegelikkusega, kurbus selle pärast, mis maailmas toimub.

Mind on alati saatnud inimeste, kohtade ja lugude nälg. Mul on nälg tegelikkuse järele, samamoodi nagu filmi­kunstilgi.

Praegu ümbritsevad visuaalkujutised meid sellisel moel ja määral, nagu ei kunagi enne. Kas elame enam üldse päris elu keset kogu seda filmikunsti, ühismeediat ja internetti?

On üks saksakeelne sõna, mis mul praegu meelde ei tule, kirjeldamaks reaalsustaju kadumist [Realitätsverlust – tlk]. Mulle meenub 1990. aastate lõpp, kui internet tuli ja äkki oli olemas paralleelmaailm nimega world wide web. Minu põlvkond mäletab elu enne seda. Nooremad ei tea sellest midagi.

Olgu me kui vanad tahes, ikka tuleb hoida kontakti füüsilise maailmaga: loodusega, toiduga, sõpradega. Olen tegelikult suur Tiktoki fänn. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimesed tantsivad ja kaasalaulmist imiteerivad. Aga meid on loodud inimkogemuseks: meres ujuma, mäkke ronima, vihmas jalutama. Seda on meil vaja.

Tiktokki süüdistatakse tihti inimkonna tähelepanuvõime nullimises. Kas teile teeb see muret?

Ma pole ühiskonnateadlane, nii et pole seda uurinud. Olen kohanud paljusid noori, kes armastavad filmi, ja kui Letterboxdi vaadata, siis on mõned kõige popimad filmid just pikad ja aeglased tööd sellistelt režissööridelt nagu Edward Yang.

Öeldakse, et Tiktok on meid viinud 90sekundiste meelelahutuspursete tagaajamiseni. Mina seda ei usu. Inimesed naudivad kiireid tundesüste, aga meie loomuses on ka pikad, eepilised, aeglaselt laiali laotuvad lood. Meil on vaja mõlemat.

Tõlkinud Tristan Priimägi