Alustan oma seekordset kirjutist lihtsa ja selge ülestunnistusega: mulle meeldib Valter Soosalu. Lisan aga kohe juurde – vältimaks mitmeti mõistmist –, et ei tunne teda isiklikult ning ta meeldib mulle muusikaliste saavutuste pärast. Olen teadlikult või juhuse tahtel (sageli on mängus olnud Sirbi käsi) kuulanud Soosalu päris palju ja eri rollides ning nendest ka kirjutanud. Tema 30. sünnipäeva puhul ilmunud artiklis „Sajaprotsendiline saavutus“* olen (vist) kõik tema tegevusvaldkonnad ilusti üles lugenud, nii et ei hakka neid siin kordama. Aastad on aga vaikselt veerenud ja tolles artiklis nimetamata oskusi juurde tulnud. Võimalik, et neid on rohkemgi kui kaks, kuid igal juhul saab nimistusse nüüd lisada orkestri dirigeerimise ja orkestriseadete tegemise, mida tõestasid eelmisel nädalal antud kontserdid „Kvaliteetaeg Tallinna Kammerorkestriga“.
Soosalu juhatatud kontsertide kavalehelt võib lugeda, et „augustikuine kirikutuur viib kuulaja põhjamaise valguse, eesti luule ja vaikselt läheneva suvelõpu meeleollu“ ning et dirigent on kava kokku pannes kujutlenud „sumedaid augustiõhtuid, Lõuna-Eesti kirikuid ja seda erilist tunnet, mis tekib siis, kui kuhugi ei ole kiiret“. Sumedat augustiõhtut kammerorkestriga Lõuna-Eesti kirikus minul nautida ei õnnestunud (kuigi võimalusi oleks olnud Kambjas, Põltsamaal ja Otepääl), aga tuuri viimane kontsert Hageri Lambertuse kirikus tõestas, et sügava elamuse osaliseks võib saada põhjapoolgi.
Kui tulla korraks Soosalu juurest orkestri juurde, tuleb tõdeda, et Tallinna Kammerorkester on saavutanud sellise taseme, et ei mäletagi, millal on nendega veedetud aeg olnud ebakvaliteetne. Ei olnud seegi kord erand: võlus nende kaunis toon (eriti tahan esile tõsta tšellode pehme ja sooja kõla), dünaamiline nõtkus, eredad muusikalised karakterid, ümberlülitumisvõime – meeldivaid jooni võiks siin üles lugeda küll ja veel.
Järgmisena näib sobilik mainida kontserdi mõnusat atmosfääri, mille lõid muusika kõrval Karmo Nigula esitatud (humoorikad) vahetekstid ja eesti luule ning Valter Soosalu petlikult tõsise näoga tehtud remargid. Tore, et järjest enam on hakanud klassikalise muusika ümbert kaduma surmtõsidus, ja see kajastub kindlasti ka publiku arvukuses. Igal juhul oli Hageri kirik rõõmustavalt rahvarohke ja lõpuaplausist võis järeldada, et kontsert läks korda.
Väga tahan kiita kavavalikut, milles väljendus Soosalu otsiv vaim. Alustati „kõige vähem tuntud maailmakuulsa helilooja“ ehk siis inglase Lennox Berkeley ja tema serenaadiga keelpillidele. Pean tunnistama, et ei olnud minagi varem kuulnud sellisest maailmakuulsast heliloojast, mistõttu tegin enne kontserti väheke kodutööd ja kuulasin serenaadi eelnevalt läbi. See 1939. aastal loodud teos meenutab helikeelelt natuke Benjamin Britteni varast muusikat, näiteks tema „Variatsioone Frank Bridge’i teemale“, kuid see ei vähenda sugugi meeldivalt kauni ja kergelt kerglase teose väärtust.
Tunduvalt tuntumalt maailmakuulsalt heliloojalt Jean Sibeliuselt kõlas „Süit viiulile ja keelpillidele“, mida pärast valmimist, hoolimata tellimusest, ei avaldatud ning autor pani selle 1929. aastal ümbertegemiseks kõrvale. Sinna see jäigi ning teos kõlas esimest korda, muutmata algversioonis, alles 1990. aastal John Storgårdsija Lahti Sümfooniaorkestri esituses. Kolmeosalise teose efektseim osa on viimane, „In the Summer“ (Sibelius panigi osadele ingliskeelsed pealkirjad) ehk „Suvel“, mille sumiseva ja kaelamurdvalt tempoka soolo – peaaegu nagu Rimski-Korsakovi „Kimalase lend“ – esitas orkestri pizzicato saatel mõnusa mänglevusega kontsertmeister Robert Traksmann.
Kontserdi raskeim või lausa raskemeelseim teos oli vaieldamatult Einojuhani Rautavaara 2011. aastal loodud „Into the Heart of Light“ ehk „Valguse südamesse“. Sarnaselt Berkley serenaadiga oli ka see lugu mulle võõras, mistõttu oli kodutöö sellegi puhul asjakohane. Erilist elamust see teos mulle Youtube’is ei pakkunud, elavas ettekandes oli mulje aga täiesti vastupidine, lausa vaimustav. „Valguse südamesse“ on üsnagi kriipiva harmoonia ja väga mitmekihilise faktuuriga teos, kus voolavad erinevad kihid ja põimuvad üksteisega. Eriti huvitav on tšellopartii, mis oli viiulitest justkui täiesti sõltumatut elu elades kontserdil eriti filigraanselt kuulda. Siit saab teha vaid ühe järelduse: ükski helikonserv ei asenda (vähemalt naturaalsetest pillidest koosnevat) elavat orkestrit. Või oli Tallinna Kammerorkester lihtsalt nii palju parem …
Kavas oli muusikat veel selliselt soome heliloojalt nagu Erik Fordell, kelle kohta pean samuti piinlikkusega tunnistama, et enne kõnealust kontserti olid mu teadmised temast olematud ja ega Wikipediagi seda oma seitsme lausega väga palju täiendanud, küll aga jäi sealt silma märkimisväärne fakt, et helilooja sulest pärineb 44 sümfooniat. Soosalu ja TKO sümfooniate kallale ei läinud, nende esituses kõlas hoopis rahvaviisidega peenetundeliselt ümber käiv ja emotsioone järk-järgult üles kruviv, äärmiselt sümpaatne pala „I folkton“ ehk „Rahvatoonis“.
Lõpuks jõuan õhtu suurima üllatuse juurde: Valter Soosalu orkestriseaded Veljo Tormise koorilauludest, mis ei põhine rahvaviisidel, kokku kaks tsüklit. Tormise laule on üksjagu orkestrile seadnud nii helilooja ise kui ka teised ja ikka üllatab, kui hästi need selleks sobivad. Nii ka sel korral. Esimeses tsüklis kõlasid 1948. aastal loodud „Noore suve muinasjutt“ ja 50 aastat hiljem valminud „Kuulmata kuskil kumiseb kodu“, mõlemad algselt Ernst Enno sõnadele. 1948. aastal kirjutatud laulus suudab noor Tormis üllatada muusikalise mitmekesisuse ja küpsusega, teise olulisemad tunnused on aga hingematvalt kaunis meloodia ja suured dünaamilised kontrastid, mis tõusid ka orkestratsioonis hästi esile. Tsükkel „Kolm laulu eeposest „Kalevipoeg““ („Oh mu hella eidekene“, „Murueide tütred“ ja „Laine veereb“) võlus samuti oma professionaalse seadega, sealjuures tuleb eraldi esile tõsta dirigendi efektseid vokaalseid täiendusi orkestripartiile tsükli teises osas ning kolmanda osa kontrabassisoolot.
Kõik eelmainitud teosed esitatud, oli kontserdi tasuline osa lõppenud. Tasuta võimaldati publikul kuulata lisalugu, milleks oli Soosalu seatud Eduard Tubina kooriteos „Õhtulaul“, kus meloodiahääl oli Soosalu kanda (kui kaunilt, lausa hardalt ta seda tegi!), harmoonilise täite lisas aga orkester. Lõpetuseks ei jäägi muud öelda, kui et Soosalu kuulamast ma ei väsi ning ootan põnevusega, millised on tema järgmised muusikalised ettevõtmised.
* Äli-Ann Klooren, Sajaprotsendiline saavutus. – Sirp 6. I 2023.
