Mul on Jüri Kolgiga armastuse ja vihkamise suhe. Ei, see ei ole täpne. Tegelikult ei ole mul Kolgi loomingu suhtes nii tugevaid tundeid – või kui on, siis ei taha ma seda endale tunnistada. Õige on järgmine: aeg-ajalt talun ma Kolki täitsa hästi ja sageli isegi imetlen teda, sest ta on kirjutanud mitu eesti novelli klassikasse kuuluvat teksti. Ent teinekord paneb ta mul lihtsalt pea valutama. Mitte akuutselt, vaid niimoodi … taustal. Nagu freesitaks kuskil kaugemal asfalti. Laseb elada, aga mis elu see on.
Kuna tean, et suur annus Kolki – see kehtib eelkõige tema proosa, vähem luule kohta – mulle tingimata head ei tee, otsustasin „Täiesti tavalisi inimesi“ tarbida mõistlikus koguses. Üks jutt iga päev. Äärmisel juhul kaks. Kolme jooki, vabandust, juttu, ei tohi endale mingil juhul lubada, siis on järgmine päev p…s, nii ma endale ütlesin. Niisiis, alustasin „Adast“, kogu avanovellist. Joovastus. Ei noh, kas just joovastus, aga igal juhul täislaks, korralik töö. Seal on kõik paigas. Mu imetlusest ei röövinud kröömikestki see, et mäletasin seda juttu 2019. aasta Vikerkaarest. Suure meistri tööd tunned teisest lugemisest, mil süžee ei ole enam jalus ning saab keskenduda üksnes sellele, kuidas on tekst tehtud.
„Ada“ on cool selle pärast, et ta on ühteaegu nii tihe kui ka õhuline. Sündmustik on esitatud ainult nende detailide kaudu, mis on loo jutustamiseks tarvilikud, midagi ülearust ei leidu. Mitte kõige vähematki jauramist, millesse Kolk nii sageli kaldub: teate küll neid peterhandkelikke lauselohesid, kiillauseid, mis koosnevad suuremalt jaolt ase- ja määrsõnadest, vältides tuumtähendust kandvaid verbe ja noomeneid. Ei, ainult essents, mis kannab iseennast vääramatu järjekindluse ja elegantsiga viimase reani välja.
Ratsionaalsus on üle hinnatud
Õhulisuse all pean silmas lugeja kujutlusvõimele pööraste võimaluste jätmist. „Mingil moel oli Ada mulle kõige lähedasem inimene,“ algab novell. Krestomaatiline lause, pole midagi öelda. Ent seda, millel lähedus põhineb või on sündinud, lugeja teada ei saa, eellugu maalitakse ülimalt nappide tõmmetega. Kas see ikka on üldse lähedus? Mida kahe inimese lähedus üleüldse tähendab? Kuidas saavad omavahelist lähedust kogeda inimesed, kellel ei ole õigupoolest mingit säärast suhet, mida nii muidu suhteks peetakse? Mida me üldse teame tõeliselt üksildaste inimeste siseelust, nende võimest ja võimalustest lähedust tajuda? Ja kas mitte me kõik pole viimati need ülimalt üksildased, kelle suhted teiste inimestega eksisteerivad ainult omaenda peas.
Ada ja minajutustaja loos ei ole mitte midagi tavalist, see on üks ülimalt veider sündmus, mida autor kirjeldab, andes sellega põhihäälestuse tervele raamatule. Kõik need täiesti tavalised inimesed Kolgi juttudes on ikka õige veidrad, nad saadavad korda imelikke asju, mille vastu terve mõistus tõrgub, nad rikuvad ära omaenda ja teiste elu uskumatult kummalistel motiividel, mis neid ebateadlikult ajendavad ja mille vastu nad ise vähimatki ei saa. Inimeste ratsionaalsus on tugevasti üle hinnatud, näib autor ütlevat. Me ei ole need, kelleks end enamasti meelsasti peame, me ei ole mõistuslikud olendid, inimest juhivad salapärased ajed ja uiud. Selles ei ole Kolgi loomingut laiemalt silmas pidades midagi uut, argitraagika (laenates sõna Kolgi lehejuttude kogu pealkirjast) moodustabki Kolgi jutuloomingu põhikoe.
Mõistlikku, s.t väikeste annuste kaupa Kolgi manustamist kavandades oli mul plaan järele katsuda, mitut juttu ma paari nädala pärast veel mäletan. Mis on see, mis jääb. Eksperimendi tulemus ütleb, et „Ada“ jääb. Ka teisi novelle lugesin üle hea meelega, võrreldes teiste Kolgi jutukogudega on kogumiku tase ühtlane ja omanäoline, kolgilik, kui soovite: ikka need teadvustamata ajede kujundatud narrused, inimese elu juhtivad kummalised kalduvused, üle vindi keeratud puändid, absurdi kalduvad argielu sündmused, mille tausta moodustab ühiskondliku ja avaliku elu absoluutne ebamõistlikkus, ajastuomased ängid, mis soosivad kapseldumist ja sellest tulenevat mõistmatust kõige suhtes, millele ühiskond on üles ehitatud, tulevikuvisioonid, mis sunnivad inimlikkust teisenema võõrastavates, isegi õõvastavates suundades. Sedasorti eksistentsialism imeb endasse, kuigi on mõneti ühetooniline.
Kolgi elutunnetusel on omadus muutuda ebamääraseks taustamüraks, mis jääb vaevama nagu tuim hambavalu. Sellal kui „Ada“ erilisus ärgitab fantaasiat ja sunnib mõtlema, vajuvad tema teised tekstid lugejale peale nagu painav unenägu, sulavad omavahel kokku üheks katkematuks jadaks. Need moodustavad kangelaseta eepose, mille mõju avaldub eelkõige teatava mustri kordumises, vaevama jäävas rütmis, mis mitte ei inspireeri ega erguta kujutlusvõimet, vaid tõmbab lugejale pähe nähtamatu mütsi, mis hakkab tasapisi pisemaks tõmbuma, siis pigistama. Ärritus süveneb ja …
Viimase jutu needus
Ma ei tea, mis Kolgil nende raamatu viimaste juttudega on, ausalt. „Naistepäev“ (2017) lõppes tekstiga „Ma olin Jüri Kolk“, mis jooksutas Armin Kõomäel juhtme kokku. „Kõige kohutavam oli aga raamatu viimase loo „Ma olin Jüri Kolk“ esimene lause. Pärast seda ma lihtsalt pidin tegema pausi. Vaatasin rahustuseks aknast välja ja juurdlesin, kas ma olen ikka sellise luksuse ära teeninud, et kulutada oma aega nii meisterlikule pahnale,“ kirjutas „Perifeeria kangelaste“ autor, kelle suhtumine sõnasse on imeteldavalt range.* Täpselt sedasama ütleksin „Täiesti tavaliste inimeste“ viimase jutu „Stoppkaader“ kohta. Närisin end esimesest lausest läbi nagu rott saepuruseinast. Närisin teisest ja kolmandastki, peab ju lugema, kurat, kuidas sa arvustad, kui ei ole lugenud.
Kolmandast lausest läbinärimise tagajärjel vajusid mul vurrud sorgu ja ma tundsin ennast nagu lõplikult alla andnud hullumajapalati patsient: hea küll, siduge mul pealegi need pikad varrukad selja taha kokku, ma ei tahagi enam normaalset elu elada, ei ole võimeline, olgu peale, ma võtan sisse need rohud, mida te sunnite mind võtma. Jah, minuga on läbi. (Korraks elavnedes.) Kuulge, aga äkki on teil rotimürki või midagi, sellist kangemat? Mis nagu … No et saaks korraga ühele poole, sest mis seal enam. „Stoppkaadrit“ ma sõna-sõnalt läbi lugeda ei suutnudki, kuigi proovisin mitu korda. No ei läinud alla.
Viidatud Kõomäe kirjutise juhtlause ütleb: „Jüri Kolgi novellides leidub nii seda, mille peale vaimustuda, kui ka seda, mille peale tahaks appi karjuda ja raamatu aknast välja heita.“ See väljendab ka minu muljet aegadest, mil julgesin veel Kolgi proosat lugeda suuremates kogustes. Ega ma siis ilmaasjata endale seekord limiiti peale pannud. „Suur võidujooks“ oli veel liiga hästi meeles. Teised varasemad jutukogud nii suurt traumat ei põhjustanud ja nii mõndagi raamatut olen hästi talunud, ehkki kui ma neid nüüd uuesti üle sirvisin, siis mõni tuli ette nagu uus. Nad olid minust läbi nirisenud jälge jätmata.
Olen sageli mõelnud, et Kolgi juturaamatud vajaksid hädasti tihedamat sõela. Läbisõelumata sõnamaaki on kohutavalt palju ja kuigi Kolgi novelliloomingus leidub meisterlikke tekste, on paljugi ilmunust säärane, mis võinuks sahtlisse jääda. Kahtlemata võimendab seda muljet Kolgi teoste ilmumissagedus. Ent viljakus ei ole ometi omadus, mida autorile ette heita, ega ju? Ja kas me siis tõesti ei tahagi tutvuda kõigega, mida autor on paberile pannud?
Tekstid valitsevad autorit
„Täiesti tavalistes inimestes“ leidub sellist esteetiliselt rikastamata kraami vähe, ent teatav grafomaaniakalduvus kumab ikka läbi. Võib-olla olen ebaõiglane, ehk on see varasem trauma, mis siiamaani välja lööb, kuid kohati tundub, et Kolk mitte ei valitse autorina oma tekste, vaid tekstid valitsevad teda. Nad justkui emaneeruvad autorist, ilma et see saaks sinna midagi parata. 2009. aastal ilmunud raamatus „Barbar Conan peeglitagusel maal (ja mis ta seal rääkis)“ leidub eneseirooniline „Anonüümsete poeetide ühing“, mis ülimalt veetleval moel seda fenomeni kirjeldab. Et luuletamisega on nagu joomisega, mida on hirmus raske maha jätta, kui oled juba joodikuks saanud. Pead kümme aastat pausi, arvad, et oled puhas, aga siis … Jutukirjandusega on Kolgil suuresti sama lugu.
Ometi on „Täiesti tavalised inimesed“ tõenäoliselt parim Kolgi jutukogu, kuigi see kulgeb langevas joones ja lõpeb täieliku õudusega. Ja ausõna, ma ei tahtnud eelnevaga sugugi öelda, et Kolgi peaks kirjutamisest võõrutamise ravile saatma. Kolk on meil ikkagi eesti kirjanduse peavooluks tunnistatud ja „kolgilikkusest“ kokku kirjutatud professionaalseid arvustuskilomeetreid. Ma ei jaga küll tingimata kaanele ja raamatu algusse paigutatud kuut ülistavat lugemissoovitust, seda on minu meelest mõõdutundetult palju, ja tõtt-öelda ei saa ma sedasorti „adjustaatide“ vajadusest üleüldse aru. Kui Kolk on peavool, siis milleks on tal prominentseid soovitajaid üldse tarvis? Ja veel sellises koguses?
Viimaks, ükski ei sünni valmis meistrina. Erandeid leidub, aga vähe. Enamasti on selleks, et mõni tõeliselt hea asi kirjutada, tarvis aastate pikku harjutada, luua ka vähema ambitsiooniga tekste. Viljaka autori puhul on ikka nii, et ühed raamatud on paremad ja teised jälle vähem head, keegi saa kogu aeg väljastada ainult tipptasemel toodangut (välja arvatud vähesed harvad erandid, tõenäoliselt siis ka mitte kohutavalt viljakad). Ka ei tule tingimata alati eeldada, et järgmine raamat peab olema parem kui eelmised. Enamasti piisab täiesti sellest, et lugeja saab seda, mida on harjunud konkreetselt autorilt ootama. Selle ootuse Kolk „Täiesti tavaliste inimestega“ kahtlemata täidab, ja rohkemgi veel.
* Armin Kõomägi, Ettevaatust, Jüri Kolk! – Müürileht 2018, jaanuar, nr 70.
