Jüri Kolk on kirjamees kõige avaramas tähenduses: filoloog, kirjanik, tõlkija ja kolumnist. Pikalt on ta teeni­nud leiba ka näiteks A. Le Coqi õlletehase eri ametikohtadel ja kasutab meelsasti võimalust maakodus loodusega rinda pista.

Mitmekesine elus, mitmekesine kirjanduses. Debüteerinud 2009. aastal luulekoguga „Barbar Conan peegli­tagusel maal (ja mis ta seal rääkis)“, on Kolk kirjutanud peaaegu igas žanris ja tunnustustki pälvinud. 2023. aastal ilmunud luulekogu „Fuuga“ tõi talle Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Novellikogu „Täiesti tavalised inimesed“ on Kolgi 20. raamat.

Veel viljakam on Kolk tõlkijana, seejuures nii ilu- kui ka aimekirjanduse vallas. Väärib eraldi märkimist, et tema vahendatud on mitmed eesti laste seas armastatud raamatud. Sally Harrise „Topelt-Felixi“ eestinduse eest sai Kolk 2021. aastal Paabeli Torni auhinna.

Käisin Jüri Kolgi köögis! Selle jutuajamise käigus on söödud, joodud, laua taga istutud, pliiatsit näpu vahel veeretatud ja kaunist vaadet imetletud. Kõlab nagu mõnus elu ja eks olegi, aga omad raskused on sellelgi teel. Kirjanik ja tõlkija Jüri Kolk räägib oma tegemistest ja uuest raamatust „Täiesti tavalised inimesed“

Mis on ühist kokkamisel ja kirjutamisel?

Selleks et hakata kirjutama, on hea minna kõndima. Seda ei pea tingimata tegema, aga mõnikord see aitab rütmi saada ja mõtet selgitada.

Kohvi jahvatan käsiveskiga – see on minu veidrus. Mul on tegelikult üsna mitu niisugust asja. Näiteks habemenuga peab vastu mitu põlvkonda, erinevalt elektripardlist ei pea iga paari aasta tagant uut ostma. Kui ma süüa teen, siis mulle meeldib, kui mul on nuga terav ja see lõikab tomatit. Kirjutamine ja muud tööd sarnanevad ettevalmistuse poolest. Sarnane on ka see, et tuleb lihtsalt pihta hakata, mitte mõelda, et ma ei oska. Mul on selle kohta luuletus pealkirjaga „valik“. Ja see kõlab nii: „hüpata vette / tundmatus kohas / või jääda / tuntud kohas kuivale“. Olen ülemõtleja, aga olen tegelikult väga tihti hüpanud läbi mõne akna vupsti! mõnda veidrasse juhusesse, uuele rajale.

Sulle vist meeldivad vana kooli asjad.

Meeldivad asjad, mis kestavad. Sangpomm ei kulu iial läbi. Kui mul on kuu aega habe ajamata, siis on habemenuga parem kui elektripardel. Käekell on mul vedruga.

Meenub, et ükskord oli mul tarvis sulle mingis tööasjas helistada ja siis kõne ajal käis taustal muudkui siuh ja siuh. Selgus, et niidad vikatiga muru.

Olen endast eri kohtadesse maha jätnud mitu vikatit. Tihti saab vana, räästa alla unustatud vikati töökorda natukese teritamise ja niitmisega. Rooste tuleb maha ja välja tuleb väga hea riist. Kui teed arvutiga tööd, siis vikatiga niitmine mõjub väga hästi õlavööle ja seljale. Kui pole vaja meeletult suurt välja niita, siis on see hea vaheldus.

Mulle tundub kohati, et kulutame asjade hankimiseks töötades rohkem aega, kui kuluks – nagu on sedastatud ühes kõige menukamas raamatus üldse – allikale jalutamiseks. Ega ma muidugi ole mingi ludiit. Selle telefonikõne ajal oli mul ju handsfree pea küljes. Ma ei ütle, et peame ajas tagasi minema, aga mõne asjaga oleme üle pingutanud. Vaimustus vidinatest on arusaadav, aga teinekord unustame ära täiesti toimivad head lahendused. Päris hea on midagi oma kätega teha. Seda ei pea tingimata vahetama kiirema masina ja pikema ekraaniaja vastu.

Palun räägi oma kirjutamise mehaanikast.

Luulekogu „Fuuga“ kirjutasin pastakaga märkmikusse, paar novelli olen käsitsi kirjutanud. Tegelikult ei kirjutanud ma ka „Fuugat“ otse paberile, vaid kirjutasin luuletused kõndides peas valmis ja panin pärast kirja.

Suured romaanid on kirjutatud hanesule ajastul. Võib-olla me ei oska praeguseid romaane veel sama kõrgelt hinnata, aga võib-olla need ongi teistsugused, sest mõtlemise tempo oli käsitsi kirjutades teistsugune. Kogu elutempo on teistsugune.

Novelle või artikleid kirjutan enamasti ikka arvutisse. Tähtis on internet ja muud segajad välja lülitada. Hästi mõnus on, kui õnnestub saavutada n-ö hüperfookus – siis kütad mitu tundi ja need on ühed paremini elatud tunnid üldse.

Kas „Täiesti tavaliste inimeste“ lood on kirjutatud enamjaolt arvutis?

Jah. Seal on päris mitu tellitud teksti, millel oli mingi märksõna ees. Näiteks „07.09.2119“ on kirjutatud ajakirjale Pääste Elu, „Katrin“ läks kunagi Feministeeriumi. Niisugust materjali oli kogunenud raamatu jagu.

Tahtsin raamatu pealkirjaks panna „Nime vaev“, aga see oli juba võetud. Hästi paljudel tegelastel on mingi jama nimega.

Guugeldasin „Täiesti tavalisi inimesi“ hommikul ja üks esimesi vasteid, mis ilmus, oli krimiuudis Prantsusmaalt: „„Täiesti tavaline pere“: prantslane leidis pärast tüli naisega kodust viis surnud imikut.“ See ei haaku su raamatuga mingil moel, aga …

Ikka haakub.

Tavalisusega on nii, et pole midagi naljakamat inimesest, kes püüab olla eriline. Igaüks on isemoodi. Arutasime hiljuti sõpradega, missugused olid meie vanavanemad – kõik olid täiesti ogarad. Näiteks ühe sõbra vanaema oli maanaine, aga hiilis kõigist maatöödest kõrvale ja puges kuhugi raamatut lugema, eelistas käia pidudel … Ta oli justkui vales ajas hipi. Tegelikult ta lihtsalt ei pingutanud raami sobitumisega üle.

Minu üks vanaisa oli kuulu järgi natuke nagu Oru Pearu, kes kiitles kõrtsis, et tal on kõige kiirem hobune ja kõige ilusam naine. Samal ajal korjas ta liblikaid, neid olid tal suured klaaskapid täis, ja kirjutas luuletusi, millest ma ei ole küll ühtegi näinud. Vanaisa deserteerus Saksa sõjaväest, läks koju talutöid tegema – ja siis võtsid venelased ta kinni. Kui lähemalt vaadata, siis väga vähesed on tavalised.

Kui keegi paneb üles kuulutuse, et kadunud kass, ausale leidjale 100 või 200 eurot, siis suurem osa inimestest viiks selle kassi niisama tagasi ja keelduks vaevatasust. Üks sajast või pigem mitmest tuhandest on valmis selle kassi varastama, et vaevatasu saada. Aga me hindame inimkonda selle ühe põhjal. Kui mõni selline lugu välja tuleb, siis noogutavad kõik targalt pead ja ütlevad, et jaa, selline see inimene on. Aga ei ole.

Teeme suuri üldistusi inimeste kohta ka nende põhjal, kes on roninud võimupositsioonile. Võim kipub inimestele kehvasti mõjuma, aga ühtlasi kipuvad võimu juurde jõudma need, kes juba on valmis üle teiste minema. Suur osa maailma kõige rikkamatest inimestest ei ole muutunud lurjuseks seetõttu, et nad on omandanud võimu ja raha, vaid nad on saanud võimu ja raha tänu sellele, et nad on väikestviisi lurjused. Küsimus on, mis vahendid valida: kas on okei minna orjapidamise piirile nii lähedale kui võimalik, et osutuda ühiskonnas edukaks. Nende põhjal ei maksa teha üldistusi inimese kui sellise kohta.

Hiljuti ilmus ERRis sinu artikkel „Kõik mehed“, kus käsitled naistevastast vägivalda. Pealiskaudsele lugejale võib see artikkel paista kui üldistus, etteheide kõigile meestele.

Ma ei väida selles artiklis kordagi, et kõik mehed on vägivaldsed. Väidan ainult seda, et kui on süsteemne probleem, siis sellele tuleb läheneda süsteemselt. Küsimus ei ole süüs. Vägivalla puhul räägitakse sellest, mida peaks tegema naised, kellega on niisugune asi juhtunud, aga üldse ei räägita meestega, kes neid tegusid sooritavad. Nagu see oleks mingi asi, mis juhtub: see lihtsalt läks nii, keegi lihtsalt peksab iga päev.

Kui ühiskonnas on palju alkoholismi või mis tahes jama, leitakse sellisel puhul tihti, et kõik alkohoolikud peavad ennast ise kokku võtma. Või siis mitte – see on nende asi. Aga tegelikult see ei ole ainult nende endi asi, vaid meie kõigi asi. Kohati tundub, et meie maailma võib võrrelda kasiino ja/või kaubamajaga ja selle kasiino omanikud veeretavad vastutuse indiviidi kaela ja noomivad isalikult: mängige mõõdukalt. Tuleb muuta keskkonda, süsteemi. Kas sellel ärimehel on ikka õigus siin peibutada?

Kui tuleb pandeemia, siis me ei mõtle, et katsu ise tervem ja tublim olla, vaid vaktsineerime. Liiga paljud keelduvad, aga mõte on selge – kõik tuleb vaktsineerida. Haiguspuhangut vaatame ühiskonna vaatevinklist, mitte et igaüks vastutab oma tervise eest ise. Kui vägivald on väga levinud, peame sellesse suhtuma samamoodi: midagi on kogu ühiskonnas viltu ja me peame tegelema selle põhjustega, mitte ütlema ainult ohvritele, et kandke pikemaid seelikuid ja tehke see kuradi hakklihakaste valmis, nagu härrale meeldib.

Olen lootusrikas, et tasapisi õnnestub see viltune asi püsti upitada.

Inimeste suuremad saavutused põhinevad koostööl. Jah, keegi vedas eest ja kellelgi oli idee, aga ilma koostööta poleks midagi juhtunud. Inimese supervõime on koostöö. Kahjuks kaasneb sellega allumine kõikvõimalikele lollustele. Tarvitseb millegi uuega välja tulla, kui kõik matkivad. Selles mõttes on sõna „ahvima“ muidugi eriti imelik – oma parima omaduse oleme põlastavalt ja ülbitsedes lükanud nende kaela, kes ahvimises meie taseme lähedale ei küündi. Oleme mihklid matkima, koostööd tegema ja teineteist toetama. Kahjuks ka halvas.

Ma pigem ei vaadanud viimast jalgpalli-MMi, aga finaali küll. Lihtsustades ja liialdades – teen seda alatasa, ka siinses intervjuus – võib öelda, et Hispaania meeskond on esimene koondis, mille treener on aru saanud, et jalgpall on meeskonnamäng. Selles võistkonnas ei olnud ühtegi niisugust mängijat, kes poleks söötnud palli teisele mängijale, kui see oli mõistlikum. Nad mängisid meeskondlikku mängu. Neil on küll mitu superstaari, aga nood ei ole isekad. Ja nad olid staaridele lootvatest satsidest mäekõrguselt üle. Minu meelest on siin vihje, kuidas muuta ühiskonna hoiakuid kõigi valdkondade superstaaride ja meeskonnatöö suhtes. Päris paljud majakad on oma staatuse teeninud kuidagi kummaliselt või siis lihtsalt ammu kustunud, aga me joondume endiselt nende järgi.

Kas võib öelda, et sa oled feminist?

Ma ise ei ole eriti julgenud ennast feministiks nimetada. Paar korda on juhtunud seda, et keegi teine nimetab ja siis tuleb mõni kolmas suure hooga tõestama, et ma seda kindlasti ei ole. Üldiselt pöörame siltidele liiga palju tähelepanu ja oleme mõistete defineerimises liiga pealiskaudsed.

Hiljuti üks oluline inimene küsis, kuidas minust sai feminist. Mõtlesin siis, kas ma olen – ju siis ikka olen. Ja kuidas ma selleks sain? Ülemõtlemisega.

Ülemõtlemine ei ole tingimata halb: kaalud eri seisukohti ja pikapeale, sõltuvalt võimekusest, õpid midagi. Mäletan, et kui olin 20 kopikatega, sattusin ühte vaidlusse, mida tänini mäletan, ja esindasin seal väga teistsuguseid seisukohti. Aga tasapisi inimene õpib.

Minu arusaamise kohaselt ei tähenda feminism mitte naiste võimu, vaid võimalikult kõigi võimalikult võrdseid võimalusi ja veel üht-teist.

Suur osa inimesi opereerib mõistetega, mille sisu nad ei täida. Näiteks olen ma rohkem kristlane kui ükski Donald Trumpi valijatest – ja mina olen ateist. Ok, see sõnastus on kuskilt meemist varastatud, aga vastab tõele – ehkki see vanatestamentlik kamp nimetab ennast kristlasteks, ei ole nad seda teps. Samamoodi on sõnadega „rahvuslane“, „feminist“, „kommunist“ (sellega kõlbab ka siinpool lompi määrida kõiki, kes vähegi egalitaarsemat maailma tahab) jne.

Oled tõlkinud terve rea feministlikke teoseid, viimati näiteks Miranda July „Käpuli“. Kas ütlesid ise kirjastusele, et tahad tõlkida just keskealiste naiste maailmast kõnelevat romaani, või kirjastus pakkus?

Kirjastus pakkus mulle. See raamat on saanud väga head tagasisidet, aga see on raamat, mida hinnatakse kas ühe või viie tärniga. Meeldib väga või ei meeldi üldse. Saan aru ka neist, kellele ei meeldi üldse.

Korraks mõtlesin küll, kas ma olen ikka sobiv inimene seda raamatut tõlkima. Aga kirjanduse kogu mõte on see, et suuta teise maailma sisse saada. Samamoodi olen tõlkinud Lucia Berlini „Koduabilise käsiraamatu“ ja Leonora Carringtoni „Kuuldesarve“. Kui keegi leiab sealt mingeid kohti, mille oleks naine paremini tõlkinud just tänu sellele, et ta on naine, siis võib-olla pean oma tõest taganema. Kahtlustan, et neis on vigu küll, aga põhjus on kas väsimus või oskamatus, mitte see, et ma olen mees.

Tõlgid ka aimeteoseid, näiteks ilmus sinu vahendusel äsja Jonathan Kennedy „Patogenees“, samuti lasteraamatuid. Kuidas materjali valid?

Saan valida selle hulgast, mida mulle pakutakse. Ise olen kirjastustele tõlkimiseks pakkunud ainult ühte teost ja selle puhul ei pidanud ma oluliseks, et pean saama ise tõlkida. Lihtsalt tahtsin, et see oleks eesti keeles olemas.

Kas tõlgid kirjutamisest vabal ajal või vastupidi? Kuidas oma aega jagad, et nii palju jaksad?

Ma ei ole viimasel ajal kuigi palju kirjutanud. Peeter Sauter kirjutas kunagi Sirbis „Kolgi pidurdamatust elaanist“, aga see elav allikas on üsna kokku kuivanud. Üks võimalik põhjus on see, et tõlkimise kõrvalt ei jaksa – mõlemad on töö tekstiga. Võib-olla mõne maisema töö kõrvalt suudaksin rohkem kirjutada. Kui hakkasin umbes kümme aastat tagasi tõlkima, tegin tööd seitse päeva nädalas ja neliteist tundi päevas, mis on absurdne – tegelikult olin Facebookis. Millalgi õppisin töötama järjest vasakule-paremale vaatamata ja tõlkisin mõnda aega viiepäevase töönädalaga. Praegu tõlgin neli päeva nädalas, aga need peavad olema korralikud päevad, nende järel tuleb üks puhkepäev ja siis kaks kirjutamiseks. Katsetan, mis sellest ajakavast saab. Ja püüan pärast tööpäeva arvuti kinni panna.

Aga võib-olla oleks mõistlikum töötada ikkagi viis päeva nädalas ja katsuda tõlkeraamatute vahele kiiluda nädalaid või kuid, kui ainult kirjutan. Lainele saamine nõuab aega. Praegu kirjutan luule­raamatut – selle puhul ehk piisab, kui kirjutada kahe päeva kaupa. Järgmisena on plaanis proosa, siis vist peaks kirjutamiseks pikemaid perioode broneerima. Romaani kirjutamiseks on ikkagi pikemat aega vaja. See, mille kunagi kirjutasin, valmis ikkagi tänu sellele, et sain kaks korda käia residentuuris.

Küsimus „Täiesti tavaliste inimeste“ arvustusest raamatu tagakaanele ja etteotsa lisatud soovituste kohta. Milleks on sul prominentseid soovitajaid üldse tarvis? Ja veel sellises koguses?

Sellega oli niisugune lugu. Andsin teose EKSA kirjastusele ega mõelnud sellele eriti – minu poolt on tekstid, kõige muuga tegelegu kirjastus. Ühel hetkel küsiti, mida me tagakaanele paneme – ajasin silmad punni. Hetk hiljem tuli mõte, et äkki keegi kirjutab soovituse. Ma ei hakanud pikalt mõtlema, vaid küsisin kohe neilt, kelle soovitusi tahan, ja minu ehmatuseks olid kõik nõus. Mis ma siis ikka ära ütlen. Läks nii.

Mulle mõjus soovituste hulk mõnusa muigena selle tava üle. Nagu vint oleks teadlikult peale keeratud.

Tegelikult ei olnud. Tõesti ei arvanud, et kõik kirjutavadki.

Praegu tuli meelde üks vana lugu. Kunagi tuli mõte, et kirjutaks ise need tagakaanesoovitused, aga kellegi teise nime all. Kirjutasingi paar tükki, Kajar Pruul ja Joonas Kiik aitasid neid juurde teha. Kajarilt tuli selline, mille autoriks oli ta märkinud Mudlumi: „Need Jüri veel esimese vabariigi aegsed pits­kleidid, helesiniste triipudega, kergelt servast juba narmendavad, ei lähe meelest. Talle meeldis neid kanda millegipärast just kolmapäeviti.“ See oli väga hea, Joonase oma samuti, minu enda omad jäid neile alla. Joonaselt on minu lemmik: „Ma ise ka poleks osanud paremini öelda, nagu ütles Thomas Mann.“ Tsitaadi autoriks oli märgitud Mihkel Kunnus. See on küll vint, kolmekordne!

Aga miks minu raamatul on nii palju soovitusi … Lühike vastus on: tööõnn!

Aitäh, kõht on täis, mutionu külas käis.