Ei saa mitte vaiki olla II

Pärast tselluloositehase arenduse peatamist 2018. aastal püsib Eesti ühiskonnas endiselt vastasseis. Jätkuvalt usub osa eestlasi, ärimeestest ajakirjanikeni, et tselluloosivabrik oleks võinud tuua õnne meie õuele. Jätkuvalt nõuavad selle mõttesuuna esindajad metsapoliitika leevendamist, heidavad inimestele ette nimby-suhtumist¹ ja tunnevad muret Eesti jõukuse aeglase kasvu pärast. Ja jätkuvalt protestivad keskkonnakaitsjad metsade lageraie vastu. Miks pole vaidlused vaibunud? Olles kõige naha ja karvadega olnud tollaste arutelude keskel, püüan autoetnograafilises võtmes arutleda aset leidnud ühiskondlike protsesside üle ja ühtlasi ka tulevikku vaadata.

Niisiis, mis võinuks olla, kui 2017. aastal² avalikkuse ette toodud tselluloositehase arendamise kava oleks ellu viidud, nagu paistis kindel veel 2018. aasta kevadel?

Tehas. Kümme aastat hiljem

On aasta 2028. Emajõe-äärne tselluloosi­tehas töötab neljandat aastat. Riik läks puidutöösturite ettepanekutega kaasa: valitsus kehtestas riigi eriplaneeringu, mille kohaselt ehitati tehasele juurde­pääsuteed ja kommunikatsioonid Emajõe äärde ning riigimetsakeskus garanteeris puiduvaru. Tehase avamine venis 2024. aastasse, seda ka kvalifitseeritud tööjõu puudumise tõttu eriti ehitus-, puidu- ja keemiasektoris, kuna nii tehase ehitamiseks kui ka käitamiseks tuli sisse tuua suur hulk eksperte ja töötajaid mujalt maailmast.³

Toorme nappuse ja kõrge elektri hinna tõttu töötab vabrik osaajaga ning tulu on loodetust väiksem.⁴ Põhjus: metsavarude hindamise üle käinud arutelude ja uuringute käigus on selgunud, et kodumaist puiduressurssi on üle hinnatud.⁵ Venemaa Ukraina-vastase sõja tõttu ei ole võimalik sisse vedada puitu ei Venemaalt ega Valgevenest. Mitmed ettevõtted on läinud pankrotti: RMK lubas poole riigi puiduvarust 15 aastaks suurtehasele,⁶ mistõttu ülejäänud turuosaliste jaoks on puidu hind märgatavalt tõusnud. Puidutöötlejad kritiseerivad valitsust turu moonutamise ja konkurentsieelise andmise eest.

Metsa raiemahtu on mõnevõrra suurendatud, et tööstusharule vastu tulla⁷ ja Eesti on üleraie tõttu Euroopas mustas nimekirjas. Riik on pidanud ELi süsinikuheitme vähendamise eesmärkide täitmiseks ostma teistelt riikidelt sadade miljonite eurode eest süsinikuemissiooni kvoote ehk nn LULUCFi ühikuid. Ühiskonnas tekitab üha enam rahulolematust, et suurtööstus, mis kasutab nii Eesti taristut kui ka rahvuslikku rikkust – metsa, puhast õhku ja vett –, ei too riigile olulist tulu. Eestis kehtib endiselt ettevõtete tulumaksuvabastus ja paari­saja töötajaga, valdavalt automatiseeritud suurtööstuselt saab ühiskond tagasi vaid töötajate tulumaksu.

Tehas pidi kasutama „parimat võimalikku“ tehnoloogiat, ent sisse osteti ikkagi KRAFT-tehnoloogial põhinevad seadmed⁸ – keskkonnasäästlikumaid, mis ka majanduslikult ära tasuksid, lihtsalt pole võtta. Peipsi järv ja Emajõgi olid juba eriplaneeringu kehtestamise ajal kesises või halvas seisukorras.⁹ Viimaste uuringute käigus avastati, et nii Emajõgi kui ka madalapõhjaline Peipsi, Eesti suurim mageveevaru, on hakanud veelgi rohkem eutrofeeruma,¹⁰ ELi vee­direktiivi nõuete mittetäitmise tõttu maksab Eesti kopsakat trahvi.

Tartu elanikkond kahaneb. Eriti tehase käivitamise ajal, aga ka hiljem rikkusid haisupilved linlastele ebasoodsa tuule korral linna õhku samamoodi nagu Äänekoski tehases.¹¹ Emajõe-äärsete omavalitsuste ja Tartu linna elanikud, üliõpilased ja akadeemilised töötajad tajuvad ärritusega õhukvaliteedi ettearvamatuks muutumist. Sõna levib ja turistide hulk on hakanud kahanema. Müratase linna ümber ja lähivaldades on tõusnud, sest teedel voorivad suured palgikoormatega rekad. Restoranid sulgevad uksi, sest isegi suvehooaeg ei toida enam. Kinnisvarahinnad on hakanud langema, mis tähendab, et inimeste laenutagatised odavnevad ja nende vara väärtus väheneb.¹² Valitsusele heidetakse siiani ette, et sõideti üle nii eksperdihinnangutest, juba tehtud teadusuuringutest, tehase mõjusfääri jäävatest peredest kui ka omavalitsustest.¹³ Pannakse pahaks, et valitsus läks arendajate plaaniga süvenemata kaasa ning nõustus üksikjuhtumi põhjal muutma isegi seadusi.¹⁴

Nii võinuks minna. Õnneks läks teisiti; mitte küll kõigi õnneks. Aga vähemalt ei olnud vaja hakata kirjutama XXI sajandi nutulaulu „Oh ma vaene Tardo liin“.

Miks tehast ikkagi ei tulnud?

Õigupoolest poleks pidanud nii minema. Arendajad, Eestis tuntud, mõjukad ja rohkesti nii sotsiaalset kui ka majanduslikku kapitali kogunud metsa- ja puidutöösturid, kasutasid kõiki võimalusi, et tehasele avalikkuse ja valitsuse poolehoid võita.¹⁵ Neil oli ju igati tunnustust vääriv motivatsioon: Eestisse taheti tuua suur investeering, luua töökohti, väärindada puitu ja teha tulusat äri. Et oma plaani kindlustada, palgati tippkommunikatsioonifirma JLP ning kasutati fantaasiat ergutavaid eufemisme, nagu miljarditehas, biorafineerimine, puidu väärindamine, innovatsioon. Juriidiliseks nõustajaks palgati tippadvokaadibüroo Ellex Raidla, tugevat lobitööd tehti poliitikute, ametnikkonna ja ajakirjanike seas.

Miks tehast ei tulnud? Püüan seda järgnevalt lahti kirjutada isikliku kogemuse pinnalt: endalegi ootamatult sattusin keset selle sajandi kõige suuremat vastasseisu. Ühel 2017. aasta sügisõhtul läksin Supilinna Seltsi Asko Tamme kokku kutsutud infokoosolekule: Tartu ülikooli teadur, ökoloog Virve Sõber pidi rääkima plaanitava biorafineerimistehase mõjust Emajõele ja Peipsile. Supilinn asub Emajõe kaldal ja inimesed olid mures, koosolekuruum oli rahvast täis. Ökoloog selgitas võimalikke riske. Tselluloositootmise KRAFT-tehnoloogia on isegi uuemal kujul saastav, kuigi mõnevõrra parem kui vanem tehnoloogia. Biorafineerimistehaseks nimetavad arendajad KRAFT-meetodil tselluloositehast. Selle ehitamine võib saasteainete kumuleerimise tõttu vees põhjustada Emajõe ja Peipsi eutrofeerumist ehk taimestiku vohamist, mis vähendab järve hapnikusisaldust ja see on halb kalarikkusele. Suureneb raskemetallide sisaldus vees, taimestikus ja kalastikus, mis omakorda kandub toiduahelat pidi inimese toidulauale. See võib põhjustada vähki ning muid tervisehädasid.

Ettekanne, küll rahulikus ja asjalikus toonis esitatud, pani kuulajate peades ohutuled vilkuma. Mõte hiigeltehasest, mille tegevus hakkab määrama Tartu ja selle ümbruse elukeskkonda, oli hirmutav. Mind valdas hirm, et kaotan vääramatu jõu tõttu oma kodu ja Euroopa vana ülikoolilinn kaotab maailmas oma koha ja tähenduse. Mis saab meie metsadest, mida niigi järjest rohkem lagedaks raiutakse? Emajõest ja Peipsist? Mõistsin, et arendajate huvigrupp on nii jõuline, et rattad on juba valitsuse tasandil käima lükatud. On äärmiselt vähetõenäoline, et mingi väike kodanikualgatus või petitsioon seda väärata suudab. Pealegi ei taha eestlased oma nime petitsioonide alla panna, eriti ülikoolirahvas.

Novembris 2017 sai avalikuks, et kolme ülikooli rektorid on arendajatega kokku leppinud, et ülikoolidest lähevad biorafineerimistehase teemal välja ainult kooskõlastatud arvamused. Seepeale korraldati 30. novembril 2017 Vanemuise 46 õppehoones infokoosolek, kuhu tuli nii teadlasi kui ka Eesti Teadusajakirjanike Seltsi liikmeid. Kriitilistele küsimustele püüdis vastata arendusprorektor Erik Puura, kes ennast kuigi mugavalt ei tundnud. Õhk särises pingest: kohale tulnud teadlased ja teadusajakirjanikud nimetasid toimuvat akadeemilise vabaduse piiramiseks, isegi suukorvistamiseks, ja vastuolus olevaks teadlase eetikaga. Professor Ülo Mander ja mitmed teisedki esitasid kriitilisi küsimusi biorafineerimistehase ehitamisega seotud riskide kohta. (Mõni nädal hiljem, olles tutvunud Äänekoski tselluloositehast puudutavate materjalidega, ühines kriitikaga ka prorektor Puura, kes on hariduselt geoloog ja hüdro­geokeemik.)

Valdava osa ajakirjanduse reaktsioon ettevõtte loomisele oli toetav. Henri Kõiv¹⁶ kirjutas 2020. aasta märtsis Vikerkaare erinumbris: „Ajakirjandusõppejõud Marju Lauristin heidab meediale hiljem ette suhtekorraldusliku rolli täitmist. Tema hinnangul ei ärganud ajakirjanikule olemuslik kahtlus tselluloosisaaga käigus üles. Võimalike probleemide käsitlemise asemel kostis lõputu kiidulaul.“ Niisiis ei olnud kriitilisel vaatenurgal ja kahtlustel avalikkuses esialgu kohta, kuni ärksamad kodanikud, teadlased ja looduskaitsjad hakkasid küsimusi esitama ja inimesi võimalikest riskidest teavitama.¹⁷

Senikuuldu põhjal hakkasime Marju Undi, hariduselt matemaatiku ja ärikooli juhatajaga koostama avalikku kirja allkirjade kogumiseks: tehas oleks Tartu linnale, Emajõe vesikonnale ja Eesti metsade jätkusuutlikkusele riskantne. Lühikese ajaga saime kokku ekspertidest mõttekaaslaste grupi, kuhu kuulusid Tartu ülikooli loodusgeograafia ja maastiku­ökoloogia professor Ülo Mander (praegu ka teaduste akadeemia liige), looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus (praegu professor), ökoloog, entomo­loogia teadur ja noore looduskaitsja preemia pälvinud Virve Sõber, maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Raul Rosenvald (praegu Tartu ülikooli säästliku metsanduse teadur), Asko Tamme, toona Tartu linnaraamatu­kogu direktor, Marju Unt ning mina. Evolutsioonilise ökoloogia professor Kristjan Zobel ja käitumisökoloog professor Peeter Hõrak jäid töörühma korrespondentliikmeteks ehk osalesid oma nõu ja tagasisidega kirja teel. Hiljem liitus töörühmaga Kadri Siibak, doktori­kraadiga jurist, kes oli aastate jooksul mitmes ülikoolis tudengitele finants­õigust õpetanud.

2017. aasta detsembris kohtus tulevane Tartu apelli töörühm esimest korda Marju Undi kodus. Kaminas põles tuli, laual olid kohv, vein ja suupisted, ent oli ka pabertahvel märkmete tegemiseks. Õhustik oli õdus, kuigi me eriti ei tundnud üksteist ega olnud meil ka aimu, kuhu see kõik välja viib. Regulaarsed kokkusaamised olid hädavajalikud nii usalduse ülesehitamiseks kui ka aja kokkuhoiuks. Minust sai töörühma koordinaator ja sidepidaja, kirjutasin ja toimetasin ka pressiteateid ja artikleid ajakirjandusse. Töö käigus selgus, et me klapime omavahel hästi. Vahetasime infot, arutasime meedia reaktsioone, täpsustasime avalikkusele mõeldud pöördumiste sõnastust. Nii valmisid märgukirjad avalikkusele, Tartu linnavalitsusele ja volikogule, Eesti Vabariigi valitsusele ja riigikogule ehk Tartu apell ja selle jätkupöördumine, Tartu apell 2. Sai ehitatud ka Tartu apelli veebisait, kuhu riputasin üles dokumendid ja artiklid, aga ka vastukajad.¹⁸

Kui olime kokku pannud pöördumise Tartu linnale, kohtusime linnapea Urmas Klaasi ja linnasekretär Jüri Möldriga. Ülo Mander selgitas, et probleem pole niivõrd KRAFT-tehnoloogias, mis on Soomes ja Rootsis samasugustes tehastes kasutusel, vaid arendajate valitud asukohas. Soomes ja Rootsis asuvad analoogsed hiigeltehased tüüpiliselt kas mererannikul või suurte sügavate järvistute ääres, kus veevahetus ja lahjendusmaht on Emajõega võrreldes kordades suuremad. Ökoloog Asko Lõhmus viitas Euroopa metsastrateegiale, mille valguses on nii suure tehase ehitamine, mis nõuab palju puitu, riskantne samm. Arendajad väitsid aga järjekindlalt, et iga muu piirkond on sobimatu, sest transpordikulud suurenevad.

Tol kohtumisel jõudis ka linnavalitsus järeldusele, et juba olemasolevatele andmetele tuginedes ja Euroopa keskkonnapoliitikat silmas pidades ei sobitu tehas väljavalitud piirkonda, Eesti kultuuri südamesse mitte kuidagi. 15. märtsil 2018 tuli kokku Tartu linna volikogu ja võttis 33 poolthääle ja ilma ühegi vastuhääleta vastu puidurafineerimistehase tarvis algatatud riigi eriplaneeringu lõpetamist nõudva avalduse. Hiljem andsid oma toetusallkirjad ka seitse Tartu lähivalda.¹⁹

Meie tööpõld oli tollal lai: töörühm andis intervjuusid,²⁰ kirjutasime memosid ministritele ja artikleid ajalehtedele,²¹ esineda tuli ka avalikel üritustel.²² Töörühmal ei olnud väliseid rahastajaid ega toetajaid – nii kokkusaamised Tartus kui sõidud kohtumistele Tallinna võimukandjatega toimusid oma kulu ja kirjadega. Õieti oli see aeg frustreeriv: tegutsesime põhitöö kõrvalt, sageli öötundidel, kuid kõige raskem oli taluda süvenematusest tingitud või pahatahtlikke rünnakuid.

Aga me kogusime ka toetust: info tehasega seotud küsitavuste kohta hakkas kiiresti levima ja 2018. aasta algul loodi sõltumatud Facebooki kogukonnad „Emajõe tselluloositehas“, „Lõuna-Eesti tselluloositehas“ ja „EI tselluloositehasele!“, kes algatasid aktiivse info- ja mõttevahetuse. Tartu Postimees kajastas teemat vastutustundlikult, lõpuks hakkas kriitilisi küsimusi esitama ka üleriigiline ajakirjandus ja „Pealtnägija“ tegi kriitilise saate.

Lumepall läks veerema

Arendajad reageerisid valulikult ja hoogustasid avalike suhete rindel oma tegevust.²³ Neil ei läinud siiski korda ärganud kodanikuühiskonda ümber veenda. Pärast mitme kuu jooksul tehtud suurt vabatahtlikku korraldustööd²⁴ toimus 19. mail 2018 Tartus hinnanguliselt 4500 kuni 10 000 osalisega (osalejad vahetusid) meeleavaldus.

Emajõe kahele kaldale moodustus kätest ühendatud inimkett. Laevale püstitatud laval esines Emajõe kaitseks suur hulk muusikuid, kaarsillale oli tõmmatud hiiglasuur plakat „Emajõe ilu hoieldes“; punkbänd Winny Puhh tegi laevaga Luunja poolt südalinna liueldes jõulise etteaste, kõnelesid kirjanikud ja looduskaitsjad, Tartu apelli töörühma esindaja, Tartu linnapea jt. Raekoja platsile oli Tartu ülikooli keemikute eestvõttel püstitatud haisutelk, kus linlased said nuusutada, milline on tselluloosi tootmisel eralduv mädamunahais. Tartlased seisid sabas, et anda oma toetusallkiri Tartu apellile nr 2.

„Pühapäeval Tartus Emajõe kallastel ja sildadel moodustatud inimkett hõlmas kokku neli silda: Võidu silla, Kaarsilla, Vabadussilla ja Kroonuaia silla. Ettevõtmisele andsid värvi erinevad veesõidukid, millest moodustus Emajõele pikk rivi. [—] sõnavõttudest jäi kõlama mõte, et puhas Emajõgi on väärtus, mida tuleb kaitsta. Eelmine Tartu linnakirjanik Kristiina Ehin märkis, et ei soovi põhimõtteliselt oma lastele õpetada selliseid fraase nagu näiteks „normaalne saasteprotsent“,“ kirjutas Tartu Postimees 19. V 2018.

Kodanikuühiskond ärkas enneolematult võimsalt – seda võib võrrelda fosforiidi kaevandamise vastase liikumisega 1980ndatel. Peaminister Jüri Ratase valitsus otsustas 2018. aasta novembris eriplaneeringu „ülekaaluka avaliku huvi tõttu“ lõpetada.²⁵

Miks apelli töörühma tegevus oli tulemuslik?

Esiteks, avalikkus janunes info järele, sest teadmatus oli suur. Teiseks, töörühmal oli suur asjatundlikkus ja korralik sotsiaalne kapital. Professionaalselt –hoidsime, seda isegi endale sõnastamata, kinni kommunikatsioonieetika ja teaduseetika põhimõtetest, mille kohaselt võimalikku ühiskondlikku kasu ja kahju tuleb kaaluda ka siis, kui soovimatud mõjud pole kindlalt teada või neid on raske hinnata; olulist teavet ei varjata ja avalikkust teavitatakse võimalikest ohtudest. Et töörühm oma avaldustes ei hämanud, lõi omakorda usaldust, kuna püüdsime olla informatiivsed ja teaduslikult täpsed.

Kolmandaks, aga võib-olla ka esimeseks, jagasime ühetaolisi väärtusi: aukartust elu ees ja loodusearmastust, tugevat koha- ja ajalootunnetust. Usun, et oma osa oli ka tõetunnetusel, tõe poole püüdlemisel. Minu meelest on just need väärtused eestlaseks olemise juur. Lisaks mulje, et tehase arendajate argumentides jäetakse osa informatsiooni sihiteadlikult välja – see riivas õiglustunnet ja tekitas pahameelt.

Tõsi, mõnikord vaidlesime tuliselt ka omavahel taktika ja meetodite üle, ent lahkarvamuste korral ei jäänud keegi vimma pidama. Tajusime toetuse kasvamist rahva hulgas ja see andis jõudu jätkata. Jah, ohverdasime oma aega, isiklikku elu ja närve, aga vastutasuks saime koosmõtlemise ja -tegutsemise rõõmu ning lõpuks ka tohutu kergenduse, kui kodanikuühiskonna ühine pingutus vilja kandis. Väga tähtis oli ka ajastus: apellid ilmusid ja meeleavaldus toimus õnnekombel valimiste eel ja see kallutas kaalukaussi ning lõpetas vastasseisu kiiremini kui loota julgesime.

Pärast eriplaneeringu lõpetamist lajatasid tehase pooldajad nördimusega: otsus oli „emotsioonide põhjal tehtud“! Tehasearendajate veebisaidile ilmus lakooniline teade: „Valitsuse otsus lõpetab ka Est-For Investi praeguse arendusprojekti Eestis, ning tehase idee jääb ootama teadus- ja faktipõhist valitsemiskultuuri“ (autori rõhutus).

Küllap ka teadlased lähtuvad uuringute puhul oma maailmavaatest ja väärtustest. Siiski ei saa aus teadlane fakte moonutada, pealegi riskiks ta sel juhul oma usaldusväärsuse ja mainega. Teaduseetikas ja bioeetikas nimetatakse kohustust riskidest teavitada ettevaatusprintsiibiks. See sätestab, et kui teaduslikul tegevusel, uuel tehnoloogial või katsel on potentsiaal tekitada kahju inimestele, ühiskonnale või keskkonnale, on teadlasel kohustus rakendada ennetavaid meetmeid ja hoiatada ohtude eest –seda ka juhul, kui riski realiseerumise või põhjusliku seose kohta puudub veel täielik ja lõplik teaduslik tõestus.

Üks võimalus on arendajate ühiskondlikku ja teadusalast kurtust seletada süvenematusega: ollakse oma mullis ja keeldutakse kuulamast ja tunnistamast argumente, mis võiksid seda mulli lõhkuda. Teine võimalus on, et väärtuste hierarhias on äri, soov ennast teostada ja olla teerajaja ning tulu teenimine kõrgemal kohal kui üldine hüvelisus, antud juhul siis Peipsi järve seisukorra parandamine ja mageveeressursi kvaliteet, mõistlik metsaraie ja ülikoolilinna areng. Rõhutati hea ärikeskkonna loomise vajalikkust (mis iseenesest on ju õige), kuid kritiseeriti inimesi selle eest, et nad ei olnud nõus loobuma oma heast elukeskkonnast. Platsi löödi nimby-silt, mis ei anna dialoogile võimalustki. Oleksin tahtnud küsida: kas te ise tahaksite oma koduaia taha haisu-, müra- ja saaste­riskiga tehast? Kui jah, võime edasi rääkida sellest, et äriettevõtlust tuleb iga hinna eest toetada ja kodanikel pole mingit õigust oma kodu ja Eesti keskkonna eest seista.

Kuidas ikkagi konfliktifaasist välja tulla?

Kuidas lahendada konflikti, kui osapoolte huvid, väärtused ja maailmavaade põrkuvad? Tehase- ja praegugi kestev metsadebatt ei ole midagi erakordset, sellelaadseid lahinguid peetakse üle maailma. Kaasaegse keskkonnafilosoofia ja -poliitika üks mõjukamaid teoreetikuid Bryan G. Norton kirjutab, et suurim takistus kokkuleppele jõudmisel on kommunikatsioonikatkestus eri osaliste –teadlaste, poliitikute, kohalike kogukondade, äriettevõtjate ja aktivistide – vahel.²⁶ Nortoni sõnul on vaja leida ühine ja praktiline keel, mis võimaldab teha tõhusaid otsuseid ka siis, kui inimeste maailmavaatelised veendumused lahknevad. Niisiis töötas ta välja keelelise ja filosoofilise raamistiku, mis võimaldaks eri valdkondade inimestel üksteisest aru saada, väärtuskonflikte sõnastada ja demokraatliku arutelu käigus ühiseid eesmärke seada.

Nortoni filosoofia eeldab, et ühise laua taha tullakse sooviga leida ühiskonnale parim lahendus. Kui aga näiteks suurt kapitali omav tööstusharu või sellega seotud poliitikud ei soovi sammugi taganeda ja alternatiive otsida, Nortoni pakutud ratsionaalne mudel ei toimi. Teadust võidakse kasutada valikuliselt ning äri- ja poliitikahuvidest lähtudes rahastatakse või tõstetakse esile vaid neid uuringuid, mis õigustavad intensiivsemat ressursside kasutamist. Paraku näitas just seda metsanduse pikaajalise arengukava (MAK 2030) koostamiseks kutsutud laiapindse ja kaasava arutelu liiva jooksmine: see ebaõnnestus peamiselt osapoolte lepitamatute väärtuskon­fliktide, puuduliku juhtimise ja poliitilise surve tõttu. Kuigi algselt pidi arengukava olema kogu ühiskonda liitev ühiskondlik kokkulepe, muutus see seniajani kestvaks tupikseisuks. Et kaasamisprotsessi ei varjutaks poliitilise ja majandusliku võimu omavahelised kokku­lepped, on lahendatav vaid läbipaistvuse, tugeva kodanikuühiskonna ja korruptsioonivastaste mehhanismide abil, märgib Norton.

Teatud ajakirjanike poolt ja mõnedes äri- ning tööstusringkondades – kindlasti mitte kõigis! – ei väsita kasutamast tselluloositehase kaarti: Eestis ollakse „kõige vastu“, mistõttu ärikeskkond on halvenenud, ja süüdi on kodanikuühiskond. Muidugi, lihtsam on süüdistada „emotsionaalset rahvamassi“ kui tunnistada oma vigu. Est-Fori tehase arendajad püüdsid projekti läbi suruda jõupositsioonilt, nõudsid valitsuselt eeliseid ja oma huvides isegi seaduste muutmist. Läbikukkumise tegelik põhjus ei olnud mitte tartlaste kius, vaid arendajate ja riigi halb riskijuhtimine, vigane lähteülesanne ja silmade sulgemine teaduspõhise kriitika ees. Projekti planeeriti Skandinaavia mastaapide järgi, kuid Eesti looduskeskkond (väike ja madalaveeline siseveekogude süsteem ning piiratud metsaressurss) ei kannaks sellist koormust välja.

Jätan ärikeskkonna analüüsi ekspertidele, küllap on selle parandamiseks rohkesti ruumi. Siiski tuleb tunnistada ka seda, et viimase 15 aasta jooksul on Eesti majanduskasvu, kõrgeid palku ja eksporditulu vedanud tehnoloogia-, IT- ja finantssektor. Areng pole seisma jäänud, vaid see on liikunud kõrgema lisandväärtusega teenuse- ja digimajanduse suunas. Areneb ka tööstus, nt on rajatud Metsä Woodi Pärnu tehas, Neo Performance Materialsi magnetitehas Sillamäel, Ensto Ensek Keilas, Magnetic MRO Tallinna lennujaamas, Incapi elektroonikatehas Kuressaares, NPM Silmet Sillamäel jmt.

Viimase 15 aasta jooksul on Tartust välja kasvanud ja seal asutatud rahvusvaheliselt tuntud tehnoloogiaettevõtteid, rohetehnoloogia teerajajaid ning süvatehnoloogia idufirmasid. Paljude ettevõtete sünnikohaks on Tartu ülikooli ja Tartu teaduspargi ökosüsteem. Niisiis näitab kogemus, et Eestis saab ettevõtteid, sh suuremaid tehaseid, rajada küll. Majandust ei pidurda mitte kodanikuühiskond, vaid valed asukohavalikud keset puutumata loodust või selleks sobimatuid asulaid.

Lõpetuseks taas üks elupildike. Pildil on Kavastu, väike Emajõe-äärne asula Tartu „kuldses ringis“. Asula oli heal järjel, seal oli ka paar väiksemat tööstus­ettevõtet, ent praeguseks on kinni pandud Kavastu lasteaed-algkool ja suleti pood. Elanikud on hakanud sealt lahkuma. Paarisaja meetri kaugusele elumajadest ehitati pelletitehas, mille väheseid töötajaid tuuakse bussiga mujalt. Kavastu rahvas ei saa kodus akent lahti hoida, sest tehasehoovil tagurdavad väiketõstukid piibitavad lakkamatult ja vabrik huugab rütmiliselt ka öösiti, nädalavahetustel ja pühade ajal. Ja kõik on korras, sest müra on „normi piires“.²⁷

Kas sellise tehase asula keskele ehitamine oli tõesti ainus võimalus? Kas kütuse kokkuhoiu ja kommunikatsioonide rajamise hinna pidid tõesti kinni maksma elanikud oma elukeskkonnaga, mitte arendajad ise, kes oma äri edendavad? Ma ei teeks etteheiteid tehaseomanikele, kes mõistagi otsivad ärile soodsaimat asukohta, vaid vaatan kriitiliselt vallavalitsuse poole.

Tselluloositehase saaga läheb ajalukku kui hea näide kollektiivsest ajust: kogukond ja teadlased tabasid ära projekti fundamentaalsed vead. Tehas oli oma mastaabilt siinset looduslikku taluvuspiiri arvestades sobimatu ja liiga suure riskiprofiiliga. Professor Ülo Mandri mällu on apelliaegadest sööbinud tehasele poliitiliste vahenditega tee sillutamine: „Viidi läbi isegi mitu seadusemuudatust, ka riigikogu keskkonnakomisjoni ja keskkonnaministeeriumi aktiivsel osavõtul – näiteks eriplaneeringut taheti kasutada objekti puhul, mis seni eriplaneeringu seaduse alla ei kuulunud ja keskkonnamõjude hindamise seadusandlust muudeti,“ meenutas ta, kui viimati kokku saime. „Ja teiseks jäi mõru mälestus inimlikust rumalusest. Paljud targad ja realistlikult mõtlevad inimesed, ka teadlased ja keskkonnaeksperdid, ei süvenenud, kusjuures mõnel juhul pole nende seisukoht siiani muutunud.“

Tartu apelli kogemus õpetas Eesti ühiskonnale ja majandusele, et hea tööstusprojekt ei vaja pelgalt erakapitali, vaid ka ühiskonna nõusolekut. Et halbu otsuseid ära hoida, vajame poliitilist läbipaistvust, tugevat kodanikuühiskonda ja korruptsioonivastaseid mehhanisme, nagu kirjutab Norton. Samavõrra tähtsad on ka teadmised ja kriitiline meel. See tähendab, et kõigepealt vajab Eesti haritud, laia silmaringiga rahvast, kelle väärtused ja kompass on paigas ja kes üheskoos seisab elu- ja looduskeskkonna eest ka siis, kui äri- ja poliitilised huvid seda suure raha toel kahjustada ähvardavad. Ja see ei tähenda ludiitlust või tööstusevastasust. See on kaine ja faktidele tuginev common sense, mille kasulikkust ühiskonnale ei tasu ära unustada.