Näitekirjanikust, luuletajast, kunstnikust ja muusikust Federico García Lorcast (1898–1936) kutsub kirjutama esiteks tõsiasi, et augustis möödub üheksa kümnendit varahommikust, mille Hispaania vabariigi paremäärmuslastest vastased valisid tema tapmiseks. Kui demokraatiapelgusest johtunud mõrv näitab otsustajate ja täideviijate sallimatust, siis järgnenud keeld peidetud ühishauast rääkida, selle asukohta otsida või toimepandut uurida kinnitab seda omakorda. Ehkki ametlikult ei olnud midagi juhtunud, oli García Lorca mõistetud kultuurimälust kaduma nagu ka vabariik.

Teine põhjus teda meenutada on see, et ei luhtunud sõjaväeline riigipöördekatse, kindralite algatatud kodusõda ega ka järgnenud Francisco Franco diktatuur (1939–1975) suutnud dramaturgi pärandit kustutada: on olnud neid, kes mäletasid, neid, kes ta loomingut edasi kandsid (tõlkisid, lavastasid), ja neid, kes juhtunut keelust hoolimata uurima asusid.

Kolmandaks on siinne artikkel ajendatud soovist paigutada autori elulukku seal valge lüngana seisev väikelinn Asquerosa ehk hilisem Valderrubio, mis tänapäeval elab sõna otseses mõttes Lorca loomingu keskel, eristamata uutel tänavasiltidel Bernarda Alba maja kui draamakirjanduslikku paika teistest igapäevastest kohtadest, nagu väike kirik või meditsiinipunkt.

Kus ta on? Küsida vaikuse kiuste

Sõda puudutas kogu Lorcade peret. 15. augustil, kui äärmuslased luuletajat Granadasse otsima tulid ega leidnud, ähvardasid nad kaasa viia ta isa, kuni hirmunud õde andis neile venna asukoha kohta mingi vihje. Järgmisel päeval tapeti õemees Manuel Fernández Montesinos, arst, legaalse Hispaania Sotsialistliku Töölispartei (PSOE) liige, Granada linnapea, ja vahistati Federico García Lorca¹, kes samuti tapeti. Ta vend Francisco töötas Hispaania vabariigi suursaatkonnas Brüsselis ja läks koos ellu jäetud pereliikmetega, vanemate ja kahe õega, USAsse pagulusse. Isa sealt enam ei naasnud, teised läksid kodumaale tagasi kümmekond või enam aastat hiljem. Nad olid saanud omal nahal tunda eksiili, nende tegevusväli vabaduseta Hispaanias oli piiratud.

Federico García Lorca surma riskisid omal käel uurida Gerald Brenan ja Agustín Penón, kelle kirjutised Hispaanias mõistagi levida ei saanud. Franco diktatuur ei tunnistanud mõrva kuni 1965. aasta politseiaruandeni, mida nõudis Hispaania suursaatkond Pariisis ja sellelt omakorda kirjanik Marcelle Auclair. See 29 aastat hiljem sepitsetud, kuid saatmata jäänud dokument tuli päevavalgele 2015. aastal ja seal on üles loetud hulk ähmaseid tüüpsüüdistusi: homoseksuaal, PSOE toetaja, vabamüürlane. Avalikustamata aruande tähtsus seisneb ülestunnistamise faktis: ta tapeti ja seda tehti ideoloogilistel põhjustel. Dokumendis on eksitud Granada tsiviilkuberneri nimega ja väidetud, et Lorcaga samal ajal lasti maha veel üks mees,² mitte kolm³ või viis⁴, nagu on öelnud tunnistajad.

Tumm hirm, mille valitsema hakanud frankistid põhjustasid hukatute perekonnas, ennekõike lastes, ei kadunud kunagi. Alles lapselaste põlvkond on 1978. aasta põhiseadusega kehtestatud parlamentaarse monarhia ajal hakanud julgemalt õiglust nõudma.⁵ 2011. aastal avaldas ajaloolane Miguel Caballero, üks põhilisi Lorca jälgede otsijaid, kõigi tema surmaga seotud isikute täisnimed, paljastades mineviku, mida isegi mõne sellele kaasa aidanu järeltulijad ei teadnud.⁶ 2024. aastal lõi kunstnik Fernando Bayona tehisaru abil nende isikute portreed, mille trükkis kuluva tindiga ajalehe­paberile. Sellega rõhutas ta, et pärast mõrva ei ilmunud lehtedes ühtki nende nägudega pilti, ja tõstatas küsimuse, millal algab unustus.⁷

Pärast diktaatori surma olid saanud Federico García Lorca mälestuse eestkõnelejaks tema õde Isabel ja vennatütar Laura. Viimane on korduvalt väljendanud seisukohta, et ta onu oli kõigest üks paljudest ohvritest ega peaks olema teiste seast esile tõstetud: tema hauda ei peaks otsima. Sellega ei nõustu Brenani ja Penóni jälgedes kuritegu aastakümneid uurinud Iiri päritolu ajaloolane Ian Gibson.⁸ Ta ei varja pettumust, et Lorcat siiani leitud ei ole: sugulased on passiivsed ja ohvrite mäletamise küsimuses puudub ühiskonnas üksmeel. Demokraatlike väärtuste nimel peaksid tema meelest parempoolsed konservatiivid represseeritute haudade otsingule kaasa aitama. Ta tõdeb, et argliku edusammuna on Rahvapartei (PP) Andaluusia juht Juan Manuel Moreno hakanud Lorcat kõnedes mainima.⁹ Hispaanias ei ole kellelegi saladus, et PP kasvas välja Rahvaliidust (Alianza Popular), mis esindas poliitmaastikul demokraatiale ülemineku ajal eri värvingus Franco-meelseid jõude.

Gibsoni intervjuu ilmus neli aastat enne teist olulist mäluküsimusi puudutavat seadust „Ley de Memoria Democrática“, mille võttis 2022. aastal vastu PSOE ja Unidas Podemose koalitsioon. Esimese seaduse, mille järel algas Franco ratsamonumentide ja muude diktatuuri sümbolite avalikust ruumist eemaldamise (kohati takistatud) teekond, oli 2007. aastal kehtestanud samuti PSOE. Pole vähetähtis, et praeguse seaduse pealkiri toonitab demokraatiat ja nimetab Franco režiimi ühemõtteliselt diktatuuriks. Seaduse preambula teatab, et riigipöördekatse, kodusõja ja diktatuuri ohvrite tuvastamine, nende väärikuse taastamine ja austamine on „poliitilise elu moraalne kohustus ja demokraatia kvaliteedi märk“.¹⁰

Seaduse vastu hääletas opositsioon eesotsas PP ja paremäärmusliku Voxiga. Demokraatia on protsess – see ei jõua kohale ühekorraga, on märkinud lähiajaloo ekspert Ángel Herrerín.¹¹ Kui võtta demokraatia hetkeseisu üheks mõõdupuuks seaduse loojate ja vastaste häälesaak, saab ikka ja jälle kinnitust, et valimistulemuste järgi ei heida suur osa rahvast viimastele midagi ette. Näiteks soovis tänavu 4,2 miljonist andaluuslasest 41,6% näha võimul PPd, seevastu PSOEd soosis peaaegu poole vähem ehk 22,71% valijaist.¹² Silmapaistva erandina tõusid esile nii Federico García Lorca sünnilinn Fuente Vaqueros kui ka tema lapsepõlve kodukant Valderrubio, mis on truud PSOE-le. Seal ei ole unustusele kohta. Tänavapildis väljendub see (varem mõeldamatutes) viidetes näitekirjanikule – seda kõikjal.

Kus ta elas? Alba perekonna naabrus

Paari tuhande elanikuga Asquerosa ehk praegune Valderrubio on üks tähtsamaid Federico García Lorcaga seotud paiku. Ometi ei nimeta seda Eestis ükski ta elu resümeerija (vaadeldud allikate fookus ei ole autori lapsepõlv). Okupatsiooniaegsed raadiosaated eksivad ühel või teisel viisil: Leo Normet mainib „sünnilinna Granadat“¹³, Vilma Jürisalu toob välja „Fuente Vaquerose linnakese“, kuid teeb autori aasta nooremaks ja „vaeste tööliste pojaks“.¹⁴ Jüri Talveti sõnul sündis ta „Granada lähedal“¹⁵, Mart Kuldkepp¹⁶ ja viimast tsiteeriv Kadri Jaakson¹⁷ piirduvad Andaluusiaga, mille pindala on peaaegu kaks korda suurem kui Eesti oma. Infokildudest saaksime kokku, et Fuente Vaqueros asub Andaluusias Granada linna lähedal.

Vaikus toponüümi Asquerosa või Valderrubio ümber ei ole valitsenud ainult Eestis. Seda võib pidada tavapäraseks. Õigupoolest püüdis luuletaja ka ise kohanime vältida, nagu mulle rääkis 1992. aastal avatud Valderrubio Lorca majamuuseumi giid tänavu 14. aprillil. Adjektiivina tähendab kreeka-ladina päritolu sõna asqueroso, asquerosa hispaania keeles midagi vastikut, jäledat, moraalselt või füüsiliselt eemaletõukavat ning on käibel solvanguna. Kohanimi ilmus Valderrubio linnavalitsuse kodulehe järgi kirjalikesse allikatesse 1589. aastal ja selle päritolu kohta ringlevad oletused: küll araabiakeelse taustaga nimisõna alquería, mis tähistab Ida-Hispaaniale tüüpilist maamaja, küll ladina juurtega omadussõnaga acuosa, mis viitas vesisele maale … 1943. aastal (diktatuuri ajal) muudeti nimi Valderrubioks, mis osutab heleda tubaka orule (valle del tabaco rubio).¹⁸

Nagu kirjutavad Miguel Caballero ja Pilar Góngora, ei tulnud Federico García Lorca isa Asquerosasse tubakat kasvatama, vaid toona peamist põllusaadust suhkrupeeti. Nimelt pidid Granada ümbruse põllud leevendama suhkrupuudust, mille põhjustas sisseveo lõppemine pärast Kuuba ja Filipiinide iseseisvumist 1898. aastal. Suhkruäri tõi tulu kohalikule eliidile, majanduslikult ja poliitiliselt ärkavale kodanlusele. Maa omamine tagas ühiskonnas staatuse. Nii soovisid ka Federico isa ja onud maid, mida Fuente Vaquerose ümbruses kellelegi ei müüdud, sest ala kuulus Napoleoni väe võitnud Wellingtoni hertsogi järeltulijaile. Kuigi kohalik eliit eesotsas kolme suguvõsaga – García, Roldán-Benavides ja Alba – oli omavahel tuttav ja endogaamia (kasulike abielude) tõttu läbi põimunud (keskmine kahe äärmise, aga eriti viimasega), tekkis nii äris kui ka poliitikas kokkupõrkeid. Katoliiklikud ja konservatiivsed Roldán-Benavidesed rivaalitsesid liberaali ja agnostiku Federico García Rodríguezega (luuletaja isaga) ning kodusõja hakul leiab nende nimed ta poja jälitajate ridadest.¹⁹

Vahemikus 1906–1926 asus Asquerosas Federico García Lorca pere üks kitsukestest residentsidest (esialgu küll teisel tänaval kui praegune muuseum). Ümber nurga elas Bernarda Alba prototüüp Francisca Alba Sierra (hüüdnimega Frasquita) koos abikaasaga. 1912. aastal laenas Lorca isa neile raha ja aitas neil testamenti koostada, mis näitab, et perede suhted sel ajal halvad ei olnud.²⁰ Ehkki mõlemad olid pigem jõukad (maaostud olid Albade varandust kahandanud), ei olnud kummaski majas sees veevärki, mida eestlased on näinud Mati Undi lavastuses²¹. Küll aga oli Lorcade juures eraldi tuba teenijannale, kellest sai Poncia prototüüp, ja pianiino, millel perepoeg mängis Hispaania tuntuima helilooja Manuel de Fallaga, kes hiljem – ehkki katoliiklane – oleks elu kaotanud, kui läks võimudelt oma vahistatud sõbra kohta küsima.

Kuid Federico García Lorca noorpõlve kuulub ka sünge pilt Albadest, kellega ta tädi (isa õde) Matilde jagas sisehoovi kaevu, mis oli rajatud kahte maja eraldavasse müüri: pool kaevu kuulus ühele ja pool teisele perele. Selle kaudu oli kuulda peaaegu kõike, mis naabrite juures toimus. Federicot kohutas naabriproua lauskontroll oma vallaliste tütarde üle, kes kandsid alati musta ja kellega ta rääkida ei võinud. Nii kujunes „Bernarda Alba majast“ ohtlikult äratuntavate nimedega segu elust ja kujutlusest.

Kui tegelastena neiud mehele ei saa, siis päriselt abiellusid kaks neist – Amelia ja Consuelo – kaheksa-aastase vahega parempoolsete vaadetega maaomaniku José Benavides Peñaga, Pepe el Romano prototüübiga (kogu meespere hüüdnimi oligi el Romano, s.t pärit Romillast, väikesest Roomast). Lorca teose kaheksa-aastane lein pereisa surma järel tuleb kunstilise liialdusena ilmselt ajast, mis lahutas kaht pulma, sest isegi kõige konservatiivsemas leibkonnas ei kestnud naistele määratud lein üle viie-kuue aasta, selgitab giid. Amelia suri esimesel sünnitusel ja sellele kui Angustiase (näidendi tegelase) tõenäolisele lõpule viitab teise vaatuse algul majaabiline Poncia.

Eliitpere koduseinte vahel valitsevad allasurutus, teesklus, konkurents ja kadedus ning tütred on emale kui isiklikud vangid. Federico García Lorca näidend ei heida Albadele helget valgust, aga väikeses kohas tunnevad kõik kõiki, mistõttu on kerkinud hüpotees, et autori mõrvamist ajendas muuhulgas kättemaks. Igatahes oli üks Lorca surma kaasosalisi Roldánide kõrval ka José Benavides Peña otsene sugulane Antonio Benavides. Näidendis osutab talle Bernarda kadunud abikaasa nimi Antonio María Benavides.²²

Näidend trükiti-lavastati 1945. aastal Buenos Aireses ja sealtpeale algas selle võidukäik Pariisis, Stockholmis, Milanos, Baselis … Kuigi see ei jõudnud autori eluajal ilmuda, loeti seda ette tema sõprade ringis, sellest räägiti ja seda teati. Valderrubio kollektiivsesse mällu on jäänud tõik, et Albade perele oli vastumeelt nii teos ise kui ka hilisem mõte avada oma maja teatrihuvilistele. Ära kolides ei jätnud nad hoonesse ühtegi originaaleset, teatab giid. Ümbruskonna väikelinnu ühendav konsortsium ostis kinnistu 2013. aastal 180 000 euro eest, millest osa suunati lagunenud katuse parandamiseks.²³ Muuseumina avati hoone viie aasta pärast.

Kus ta sündis? Tänavanimede eksitav täpsus

Federico García Lorca sünnimaja ümber näib samuti käivat vaidlus, sest Fuente Vaqueroses kuulus ta isale eri ajal kaks maja. Majamuuseumi koduleht väidab, et tulevane poeet nägi ilmavalgust hoones, kus praegu asub muuseum.²⁴ Miguel Caballero ja Pilar Góngora sõnul ei ole see kindel, sest 1894. aasta lõpus (kaks kuud pärast esimese naise surma) kolis Federico García Rodríguez sealt hoonesse, mis asus Kiriku tänaval ja on praeguseks hävinud.

Luuletaja sündi uues majas näib tõestavat tänava korduv nimevahetus: kui vabariigi ajal muutis linnavalitsus Kiriku tänava Federico García Lorca tänavaks, siis diktatuuri ajal taastati selle esialgne nimi.²⁵ Ühelt poolt sobis Kirik tänavanimes hästi kohustuslikuks tehtud natsionaalkatolitsismiga ja teisalt kinnitab seda, kui oluline oli režiimile näitekirjanik kultuuriloost kustutada.

Praegu on Fuente Vaqueroses uus Federico García Lorca nimeline tänav – seal, kus asub tema muuseum.

Kohad elavad kauem …

Clara López on uurinud 58 Federico García Lorca tsitaati, mida võib kohata Granada provintsi avalikus ruumis, tuues välja, et erandina kasutati neutraalseid veemotiiviga luuletusi teiste kirjanike loomingu kõrval juba 1960. aastatel Lanjaróni kuurordis. 1986. aastal (PSOE valitsusajal) avati Alfacari park, mis pidi juba mälutaastamise näitena tähistama ta surmaga seotud paika. Viimasel kümnel aastal on autorile pühendatud kultuurimaastiku loome olnud pidev: vee-, surma- ja empaatiamotiivi kõrvale (tal on mitmeid kirjutisi vaesusest ja kaastundest) on toodud kirjaniku lapsepõlv.²⁶

Alates 2020. aastast katab Fuente Vaquerose majamuuseumi varem valget fassaadi tänavakunsti näitena kohaliku meistri Raúl Ruizi elegantne seinamaal,²⁷ millel ilutseb Lorca topeltportree: profiilis ja väiksemalt kujutatuna mängib ta klaverit, suurelt peaaegu otse vaatab lahkel ilmel kaugusse. Valderrubio poole sõites ja sealt tulles möödub liinibuss Fuente Vaquerose linnavalitsuse valgest seinast, mida katab samuti üllatav-kaunis kompositsioon: Lorca portree täiskasvanuna, täisfiguur lapsena, vankriratas (rändteatri sümbol), suitsupääsukesed (inimtühjade tänavate kohal on neid hulganisti), käsikirjaline katkend „Itkust Ignacio Sánchez Mejíase surma puhul“²⁸ ja illustratsioon näidendile „Vanatüdruk doña Rosita ehk Lillede keel“²⁹. 2023. aastal loodud tellimustöö tegi kohalik kunstnik Carlos Pérez ja see hõlmab üle 50 m².³⁰

Valderrubio tänavad moodustavad aga 2017. aastast saadik luuleraja: keraamilistel plaatidel kõnnitee ääres, vaheldumisi apelsinipuude ja aprillikuiste roosidega on katkendid Lorca loomingust. Ühel neist palub poeetiline mina, et surmatunnil jäetaks ta rõduuks lahti. Läbi avatud ukse soovib ta näha apelsini söövat last ja kuulda nisulõikajate hääli – tunda elu jätkuvust. Luulerajalt kõrvale põigates leiab maadligi hoidvate heledate majade vahelt erevalge potililledega kaevu, millel seisab katkend „Kassiida vee läbi haavatust“³¹, ja tänava, mis on pühendatud näidendile „Yerma“.

Äärmuslased on Lorcaga seotud maastiku tähistusi ööpimeduses rüüstanud.³² Kas pole need seda enam olulised? Vandaalitsema ollakse valmis, paraku see ei üllata. Teadlikkus polariseeritusest küllap seletab ka seda, miks saadab kogu giidituuri Valderrubios nähtav turva­mees.

Kohad elavad kauem kui inimesed, aga inimesed annavad neile tähenduse. Federico García Lorca maastikku on loonud nii sõbrad kui ka vaenlased, soovides seda ise tunnistada või mitte.