Juhan Liivi muuseumis 8. augustil peetud kirjandusfestivali katusteema oli tänavu „Eesti äär ja Eesti süda“. Aruteludes keskenduti äärealadele nii geograafilises, keelelises kui ka kultuurilises mõttes. Kõlama jäi mõte, et ääred on keskuse doonor ja eri maailmade viljakad kohtumispaigad, ning seegi, et seal toimuv võib osutuda peavoolust märksa põnevamaks. Festivalipaikki asub ju Rupsil Peipsiveeres, omal ajal nii marginaalse Juhan Liivi kodus, kellest nüüd on saanud üks eesti kultuuri südamikke.
Põlvkonnad ja keeled
Festival sai avatud Ilmar ja Verner Kauri fotonäitusega „Lähiloodus“, kus isa ja poeg on pildile püüdnud Peipsiääre ulukeid ja linde oma salapäraseid loomaasju ajamas. Kirjatsurade avaesinejaks oli lastekirjanik Triinu Laan, kelle raamat „Luukere Juhani juhtumised“ kooli õppevahendi töökohalt pensioneerunud kontmehest on ilmunud juba üheksas keeles ja pälvinud kõvasti tunnustust ka väljaspool Eestit. Laane lasteraamatutes avaneb see isepärane soe lõunaeestilik maailm, mis pakub just niisugusena laias ilmas äratundmist – näib, et paigavaim, põlvkondade side ja muhe huumor resoneerivad ka maailma metropolides. Laan kasutab oma raamatutes võru keelt nii paralleeltekstina kui ka tegelaste dialoogides. Kirjanik ise ütles, et ei kirjuta otseselt üldse lastele, ei pelga kasutada ei keerulist väljendust ega raskeid teemasid, nagu vanadus ja surm. Neistki peab rääkima, nii tekib hingestatud side juurtega ja mured saavad sõnastatud.
Järgnes noore luule vestlusring, kus kirjandusteadlane Rahel Ariel Kaur vestles noorte luuletajatega murdes elamisest ja kirjutamisest. Taas kõlasid erisugused kohakeeled: Kaisa Kuslapuu esitas end harfil saates võrukeelseid laule, Maryliis Teinfeldt-Grins kandis oma luulet ette Kadrina murrakus. Mõlemale on need lapsepõlvekodu keeled, vanematelt või vanavanematelt päritud kõneviis. Kuslapuu märkis toreda seigana, et esimest korda kohtas ta kirjakeelt kõnelevat vanainimest alles 21aastaselt, Teinfeldt-Grins osutas aga Kadrina kandi keele eripäradele. Äärealade keeled ei ole kadunud, kuni jätkub nende kõnelejaid ja murdeluuletajaid. Lisaks esitas Mikk Tšaškin oma luulet, kus kesksel kohal on Tartu.
Naiste valikud XIX sajandi alguses
Neli Rupsile tulnud romaanikirjanikku said oma loomingut tutvustada siinkirjutajatega vesteldes. Kõigepealt oli vaatluse all kaks ajaloolist romaani, mille tegevus toimub mõlemal puhul laias laastus siis, kui Napoleon Riia peale tuli. Peategelasi sündmuste keskpunktis saab mitmes mõttes omavahel võrrelda: raamatud kujutavad naiste valikuid XIX sajandi alguskümnendeil.
Mario Pulveri „Theseuse laev“ räägib baltisaksa kingsepatütrest, kes kasvas üles ja veetis oma elu Tartus Karlovas. Friederike Meyeri tegelaskuju taga aimub ajalooline isik, kelle kohta leidub dokumentaalset materjali küll vähe, ent üheks allikaks on tema kodumajaga seotud arhiiviallikad. Friederike ei osanud ilmselt kirjutada: abikaasa allkirja kõrvale on ta lisanud kolm risti. See asjaolu on inspireerinud Pulverit pakkuma oma peategelasele väljendusvahendina muusikat. Ajaloolise isiku habras valuline fragmentaarsus, otsekui üksnes heiastumine ajaloo taustal peegeldub ka romaani läbivates kujundites, olgu nendeks pealkirjas mainitud laev, kaanepilt või läbi romaani tegelast saatev purunenud portselaningel.
Samasse perioodi on oma romaani „Päikeseuskujad“ paigutanud ka Piret Jaaks, ent tema teose tegevuskoht on Eesti lääneserv Vormsi ehk Ussisaar. Jaaks on järjepidevalt võtnud ette lahti kirjutada just naistegelaste lugusid. „Päikeseuskujates“ ei ole naised elu ohvrid, vaid selle kandjad, nad võtavad vastutuse ja ajavad tegutsema ka mehi. Peategelasteks on kaks õde, kellest saavad, ehkki erinevalt, omal moel kogukonna liidrid. Toona Vormsil valitsenud Stackelbergide aadliperekond oli sünnilt vabade rannarootslaste vastu niivõrd julm ja ülekohtune, et nende järeltulijad on kirjutanud kannatanutele takkajärgi vabanduskirja. Jaaksi on romaani kirjutamisel inspireerinud arvukad muuseumiallikad. Vormsi saar kui niisamagi põnev koht saab „Päikeseuskujatega“ mõtteliselt kõvasti juurde ajaloolist kihistust. Lugeja saab mõelda end kahesaja aasta takka inimeste sekka, kes riietusid ja käitusid teisiti kui eestlased ning muu hulgas kandsid hinges muistse päikeseusu helgust. See vana usk seguneb romaanis hernhuutlusega: ühest õest saab nn taevaskäija. Ristumiskohti on romaanis teisigi, näiteks on tasapisi levimas valgustusaja põhimõtted.
Huvitav on see, et nii Pulveri kui ka Jaaksi romaanid teevad eestlastest juttu põgusalt, episoodiliste taustategelastena. Jaaks ja Vahur Afanasjev plaaninud kunagi koos, et üks kirjutab romaani peipsivenelastest, teine aga rannarootslastest …
Olevikuängid ja Tartu helge tulevik
Vahepalana möllas Rupsi rehealuses Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd, kes seekord oli kehastunud Koosa Ringmajanduse Ringiks. Bändi uus nimi oli inspireeritud Indrek Hargla detektiiviloost „Mõrv Südalinna kultuurikeskuses“ ning ülesastumine passis põhjalikuks ja kriitiliseks sissejuhatuseks mõlema järgneva teose analüüsile.
Tänavu Tartu linnakirjaniku tiitlit kandev Hargla on kirjutanud lähitulevikust. Südalinna kultuurikeskus on tema romaanis juba valmis, seal toimuvad raamatuesitlused ja krimkale paratamatult ka mõrv, Tartus on läbi kukkunud rohepööre ning võimu haaranud muuseumid (sissejuhatuseks võib lugeda Mario Puzo „Ristiisa“, see annab hea tausta). Selles n-ö metakrimkas on kõik võimalikud vindid nii üht- kui ka teistpidi üle keeratud. Hargla tunnistas Rupsil muu hulgas, et ei oskaks tänapäeva Tartust midagi huvitavat kirjutada, sestap on ta loonud pöörase fantaasiamaailma, mis on ühelt poolt äratuntavalt tartulik, teisalt täiesti äraspidine.
Kas või prestiiž ja rikkus on ses Tartus koondunud kultuuriasutuste kätte. Semiootikutele on rajatud hiiglaslik hoonekompleks, mida rahvasuu kutsub Pentagoniks ning kus käib ööd ja päevad kibekiire üleilmne semiootiline ekspertiis. Erilise mõnuga parodeerib Hargla raamatus bürokraatlikke protseduure ja komisjone. Sellegi raamatu peategelane on naine, kuratlikult terane Laura Peegel, ametlikult Tartu Vaimu muuseumi kommunikatsioonikonsultant, mitteametlikult aga hinnatud eradetektiiv. Roheteemat avatakse niisama pööraselt – see vajaks tervet omaette analüüsi (lisaks bändi suurepärasele avangule). Igatahes näeb autor Tartule ette väga seiklusrikast tulevikku, kus linnaelule annavad tooni ja tähendust kultuur ja teadus – nagu ehk vanastigi.
Seni peamiselt laste- ja noortekirjanikuna tuntud Reeli Reinausi täiskasvanutele kirjutatud romaan „Hiietantsijad“ on ülimalt päevakajaline. Romaanis on esindatud terve tegelasgalerii ning kõik nad on mingi ängi küüsis. XXI sajandi inimese ärevus ja hirmud, dilemmad, väljendusvahendid – selle kõige kirjeldamiseks annab ümbritsev elu väga palju alust. Eriti sümpaatse tegelasena kerkib raamatus esile vanahärra Harald, kes püüab leinast üle saada. Tema seob oma isikus kokku kõik lahtised lõngad: kaduva pärimuse elushoidmise, sammud, mida saab selle maailma hoidmiseks kerge vaevaga ise ette võtta, ning põlvkondadevahelise suhtlusvõime.
Reeli Reinaus ja Indrek Hargla teenisid Koosa Ringmajanduse Ringilt välja indulgentsid. Reinausile anti andeks „sõit saatana tõllas“ ja Harglale tema „natura’t rüvetav kirjandus“.
Kes ja kuidas tohib kirjutada?
Vestlustes autoritega kerkis esile ka küsimus, kes tohib kellest kirjutada või kuidas seda üldse teha. Kas on mehe katse kujutada elu naise pilguga määratud juba eos läbikukkumisele? Aga naisel meeste? Kas kirjanik võib kujutada vastassugupoole või enda omast teistsuguse seksuaalse sättumusega inimese hingeelu? Kui seda teha ei tohiks, mis oleks tulem? Nagu Reeli Reinaus tabavalt märkis, võime siis jõuda viimaks selleni, et Mõmmi peab „Karu-aabitsa“ ise kirjutama.
Arutasime ka seda, mismoodi ja kuhumaani aitavad kirjanikke toimetajad ja kriitika. Kriitilisest hinnangust on palju abi, kui see on konstruktiivne ja annab kirjanikule tagasisidet, mis on tema teose nõrkused. Autoreid ei aita ümberjutustused ega mulle-ei-meeldi-stiilis kajastused.
Tõdeti sisutoimetajate puudust. Eesti toimetamiskultuuris tuleb ette iseäralikke olukordi, kus autori loodud teksti justkui ei tohikski üldse sekkuda. Leiti, et õppimiseks võiks kiigata ingliskeelsesse kultuuriruumi, kus käsikirja esitamisest töö ehk siis romaani sünd õieti alles algab. Parim lahendus oleks ehk kesktee kuskil nende kahe juhtumi vahel? Triinu Laan on „Luukere Juhani juhtumiste“ tõlgete toimetamisel ja mugandamisel kogenud muu hulgas olukorda, kus Ameerika lugejatele tuli kirjutada uus lõpp.
Pikk päev päädis aasta kirjaniku väljakuulutamisega. Siingi oli oma osa bändil, kes oli kirjutanud laulu võitja teose põhjal, õieti romaanist leitud sõnadest. Pärast seda, kui oli kõlanud „Mõisaproua vihkamislaul“, sai Piret Jaaks kingiks pisikese ussikujulise tuleraua. Aidaku see õhutada järgmise teose kirjutamise leeki.
