Christopher Nolani „Odüsseia“¹ ava­stseenis kuulutab laulik (Travis Scott) välja loo Odysseusest, Trooja sõja kangelasest, tagudes tema Ithaka kodupalees sauaga dramaatiliselt vastu põrandat. Odysseus (Matt Damon) on juba pikemat aega kadunud ja tema kuningriigis ei ole teda nähtud. Palee on täis kuninganna Penelope (Anne Hathaway) kosilasi, kes ootavad oma võimalust temaga abielluda ja ise troonile istuda. Kuid kuninganna teatab kuulajatele, et kuninga vaprusele ja leidlikkusele pühendatud lugulaulu, mille tellis tema poeg Telemachos (Tom Holland), sel õhtul ei esitata.

Meeldib või ei meeldi, seda vapruse ja leidlikkuse lugu ei räägi ka Nolan. Ehkki filmis on niihästi seiklusi kui ka kangelaslikkust, on see mõru lugu kaotusest, sellest, et ka võitjad saavad sõjas kannatada.

Kui Telemachos ema juurde läheb, tögavad kosilased teda, nimetavad „memmepojaks“. Samamoodi heidavad mõned kultuurikriitikud filmile ette loo ebamehelikkust, justkui antaks siin filmis järele woke-survele kõike mitmekesistada, eriti osatäitjate valikus, kus transsoolisele näitlejale Elliot Page’ile on antud kreeka sõduri Sinoni ja musta­nahalisele näitlejannale Lupita Nyong’ole Trooja Helena roll.

Nolani puhul võib kahtlustada, et ta on kriitikat ennetades trollinud meelega neid, kellest on oodata, et nad hakkavad tema osatäitjate valikut maha tegema juba enne filmi linaletulekut. Mõni on kaevanud, et Page’il on võimatu mängida „realistlikku“ sõdurit. Ja tõepoolest, me näeme loo sissejuhatavas stseenis, et tema tegelaskuju on liiga väike, nõrk ja kohmakas, et lahinguülesandeid täita.² Sellele vaatamata kaalub ehe soov oma panus anda üles tema puudujäägid, peegeldades näitleja panust suuremasse projekti ja suurematesse teemadesse. Tema stseenid tuletavad meelde, et sõda võtab elu ka neilt, kes on liiga noored ja ettevalmistamata, kuid nendegi ohver võib olla tähtis.

Nolani viis Helenat kujutada lahkneb nii mõneski mõttes Homerose omast, sisaldades siiski teemasid, mida võib ka algtekstist välja lugeda. Kui Telemachos läheb Spartasse oma kadunud isa kohta pärima, teenindab Helena kuningas Menelaose (Jon Bernthal) palees külalisi nii, nagu ka raamatus. Ta räägib Telemachosele, et oli kord maskeeritud Odysseust Troojas luuramas näinud, kuid välja teda ei andnud. Aga Menelaose sõnul tuli Helena siis, kui ta end koos Odysseusega hobuse sees peitis, ja üritas neid välja meelitada, et nad end reedaksid. Hiljem, kui Menelaos end sõjalugudega üles kütab, valab Helena talle rahustavat ohvrijooki.

Nolan on jätnud kõrvale kirjelduse, kuid hoidnud alles Helena mõistatuse. Esimest korda näeme teda profiilis. Menelaos pöörab tema pead, et näidata arme näo teisel poolel. Nõnda osutub Helena „kahepalgeliseks“, mida kinnitab ka see, et sama näitlejanna mängib Helena õde Klytaimnestrat. Kas Helena on lojaalne kreeklastele või troojalastele? Kuidas ta need armid sai? Me ei saa seda teada ei Nolanilt ega Homeroselt, ainult seda, et ka tema on sõja ohver, kuigi see kuulutati (alusetult) välja tema nimel.

Intervjuus Piers Morganile on šoti kirjanik ja Youtube’i filmikriitik Will Jordan naeruvääristanud Helena osa andmist Lupita Nyong’ole, mustanahalisele näitlejannale, märkides, et see on sama tobe, kui et valge mees on Aafrika südames suguharu pealik (eirates fakti, et H. Rider Haggard ja Edgar Rice Burroughs on kasutanud just sellist võtet). Arvestades Helena jumalikku päritolu ja ka seda, et Homeros tema välimust ei kirjelda, on tema ettekujutamine lugeja enda teha. Nii või teisiti, Kreeka oli juba pikka aega lävinud Aafrikaga ja, tõepoolest, Herodotos kirjeldas etiooplasi kui maailma kõige ilusamaid inimesi.

Emily Wilson, kelle Homerose „Odüsseia“ tõlget peab Nolan üheks oma inspiratsiooni allikaks, on filmi suhtes kriitiline. Kuhu on Nolani Odysseuse versioonis jäänud meistrimees, jutuvestja, naistemees? Naised on jäetud sootuteks, dialoog jäänud lamedaks.

Platoni „Riigis“ on Homerose loomet käsitletud põhjalikult. Sokrates tunnistas, et talle meeldisid Homerose eeposed, kui ta noor oli, aga on leidnud, et need õpetavad valesid väärtusi. Platon on kuulus oma ütluse poolest, et Homerose-taolised luuletajad tuleb ideaalses ühiskonnas ära keelata.

Platoni päevil, Sokratese-järgses maailmas, kus sisekaemusest, sallivusest ja enesekontrollist on saanud juba suur väärtus, on Homerose kangelased justkui ebamugav mälestus vähem tsiviliseeritud aegadest. Meie praeguses Kristuse-järgses maailmas ei ole võimalik näidata Odysseust ja tema mehi sümpaatsete kangelastena, kuna röövimisi, vägistamisi ja mõrvu mainitakse eeposes kui mehelikkuse märki. Nüüd kõlavad Odysseuse kõned uhkeldamisena. Meil on raske austada seelikukütti, kelle naine peab kodus oma puutumatuse pärast võitlema.

Varasemates töödes on Platon käsitlenud Homerose lugusid teistmoodi. „Pidusöögis“ kasutab Platon neid lähtepunktina oma kaasaja moraali hindamisel. Me ei pruugi nõustuda Platoni tõlgendusega ega tema toodud näidetega, nagu ka Nolaniga mitte, kuid asi ei ole tegelikult selles. Pigem paneb see meid mõtlema ja mõistma, mida on neil meile öelda meie ajas.

Nolani kangelane on traumeeritud sõjast ja talle pandud vastutusest. Erinevalt Homerose kangelasest ei tunne ta mingit uhkust võidu üle, selle asemel painavad teda häbi ja süü.

Homerosel kohtub Odysseus inimestega, kes söövad lootoseõisi, et oma kodumaad unustada. Nolani „Odüsseias“ on Odysseus see, kes sööb lootost, tuues meelde, kuidas Ameerika sõjaveteranid uimasteid liigtarvitades unustust otsivad.

Ka Kirke ei ole Nolani filmis enam ahvatlev võrgutaja, vaid esindab okupatsiooniga toimetulijat.

Nolan räägib meile, millest sireenid laulavad: see on kahetsuse ja rahuldamatuse laul, mis ütleb Odysseusele, et sisimas ei soovi ta koju tagasi pöörduda.

Aga miks nii? Kathryn Bigelow’ „Piinakambri“³ peategelane läheb pärast sõja kõigi koleduste läbielamist sellegi­poolest tagasi teenistusse. Ta ei näe koduses elus mõtet, ei suuda seda omaks võtta ega sellega kohaneda, ja teeb kõik, et pääseda meeleheitest ja võõrandumisest.

Üks Nolani filmi kriitik on iseloomustanud filmi kui kangelaseepost ilma kangelaseta, kuid Odysseuse kangelaslikkus seisneb just nimelt selles, et lõpuks jõuab ta koju. Selle asemel et leida unustus mõnuainetes ja kahetsuses, võtab ta vastutuse oma naise, poja, kuningriigi ja langenud võitluskaaslaste mälestuse ees.

Et see kajastab lõppkokkuvõttes ameerikalikke või angloameerikalikke väärtusi, väljendub joones, mida Emily Wilson kirjeldab „lameda“ dialoogina. Nolan on hoidunud tavapärasest võttest kasutada „muistse aja“ mulje loomiseks iganenud ja arhailist keelt. Hoopis ebakohased amerikanismid kriibivad käsikirjas kõrva, tulemuseks brechtilik entfremdungseffekt⁴, mis tuletab meelde, et see film ei ole Homerose, vaid meie ajast.

Kosilastes võime näha Ameerikas teenistusest kõrvalehoidjaid, kellest paljud pääsesid pettusega. Me näeme põlvkonda, kes on rikastunud teiste ohverduse ja kannatuste arvel ning otsib nüüd võimalust võim üle võtta. Näeme viljatuid sõdasid ida ja lääne vahel valelikel ettekäänetel, mis võib osutuda meie ajastu surmakella kajaks.

Kui Telemachos kuuletub ema käsule mitte esitada Odysseuse lugu, ei pea me nägema selles nõrkuse märki, vaid küpsust. Sest ka Telemachose rännak on odüsseia õppimaks mõistma, kuidas olla täiskasvanu ja saada võitu korruptsioonist ja pettusest. Christopher Nolan on teinud sellest ka meie odüsseia.

Tõlkinud Andri Ksenofontov