Nuutrumi kavalehel on kirjas kõik nende lavastused, alates aastast 2020: selgub, et „Vargamäe valvur“ on tegusa väiketeatri kahekümnes esietendus. Üsna lühikese ajaga on jõutud luua üllatavalt palju. Suveteatrirännak Tammsaare maile teeb hinge erksaks ja meele rõõmsaks, ses paigas virguvad mälestused ja mälestuste mälestused. Seepärast toonitangi kohe alguses Nuutrumit, teades, et Vargamäel nähtud suvelavastused võivad hiljem sulanduda teatrimälus üheks kestvaks teekonnaks, koosmõjus üksteist aina avardades.

Sauna-Madise surm. „Vargamäe valvur“ on Urmas Lennuki näidend ja Vallo Kirsi lavastus „Tõe ja õiguse“ I osa põhjal, ajendiks väärikas tähtpäev: romaani esmailmumisest täitub tänavu sajand.

„Sellepärast siis kuule, mu laps, mis mina, vanainimene, sulle ütlen. Ja mina ei ütle seda mitte paha pärast. Sul ei ole ka tarvis mind karta ja armastada, sest kes saunameest siinilmas kardab, ja armastada põle minus änam kedagi. Kui ma ükskord jälle mullaks saan, siis seda mulda peab armastama, olgu ta või mõne sauna ukse all …“ (A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ I, XXXVI peatükk).

Nõnda kõneleb sauna-Madis Liisile, Mäe Andrese tütrele, kes isa viha eest sauna varjule tulnud, kandes Oru Joosepi last südame all. Ses peatükis, enne kui Joosep Liisile kosja tuleb, räägib vanaks jäänud Madis tõesti pikad ja olulised jutud maha.

Urmas Lennuki „Vargamäe valvur“ algab rabava ja täiesti ootamatu sündmusega. Nimelt sauna-Madise surmaga. See tundub esiotsa tõesti harjumatu ja ajab kenakesti segadusse. Nõnda ei saanudki ma Vargamäe rehetares päris tükk aega ree peale, et kus me siis nüüd õigupoolest paikneme, kui mõttes lehitseda sada aastat tagasi ilmunud A. H. Tammsaare romaani. Et kuidas saab Madis nii järsku surnud olla, kui Mari ja Juss pole veel paari läinud ega Krõõt toonud ilmale poega, kes võtab ema hinge …

Otsisin arutult ja ilmaasjata loogikat, tasahaaval siiski aimates, et ega sedasi sihile jõua. Kuni vargsi, aga järjekindlalt see iseäralik kumin Vargamäe õhus, Peeter Konovalovi loodud lummav helide ilm, hakkas muutuma millekski eriliseks, hellemaks veel kui veart kellad. Kuni teises vaatuses igavikumõõde üha selgines. Justkui läbielatu uuesti nägemine unes. Või oi kui palju kordi loetud raamatu avamine, jällegi otsekui esimest korda. Mulle ei ole ainsagi raamatu avastamise teekond olnud sama vägev, sama lõppematu, ammendamatu kui „Tõe ja õigusega“. Ega saa ka tulevikus olema.

Vargamäe rehetares tärkab teatrimäluseoseid rohkesti. Ainuüksi mängupaik ise toob kohemaid meelde kaks lavastust. Urmas Lennuki „Vargamäe varjus“ (Albu valla projekt, 2010), ennekõike Ülle Lichtfeldti Mari rolli kaudu. Ja Vallo Kirsi lavastuse „Vanad ja noored“, A. H. Tammsaare jutustuste põhjal (dramaturg Tõnis Parksepp, Ugala 2013), selleski leiaks ühisosa „Vargamäe valvuriga“, nimelt meenutuste tundlikus meeleolus, mida „Vanades ja noortes“ hoidis vanaisa Juhan (Peeter Jürgens).

Kõrvaltegelaste hoitud igavik. Kavalehel kirjutab Lennuk: „Vargamäe sauna­naist on küll varemgi märgatud ja tõlgendatud, kuid seekord jõudsime lavastaja Vallo Kirsiga kuidagi igaviku teemani. Ja kummalisel kombel avastasime, et Vargamäe igavikku hoiavad elus just sageli kõrvaltegelased …“

Tõsi ta on, kümme aastat tagasi esietendus Vargamäel Merle Karusoo „Saunaeide tõde ja õigus ehk Täis­õiguseline inime“, kus Katrin Saukase tegelaskuju oli hoopis teist masti klatši­mutt, mõistagi sel kombel autoritruu. Kõrvaltegelastele on mitut puhku keskendunud Andrus Kivirähk, kes hiljuti kirjutas-lavastas elulood „Tõe ja õiguse“ Tiiule ja Kadrile, Andres Paasi tütardele („Kõrvaltegelased“, Eesti Draamateater, 2025). Ent nende vahvate naiste eluloofantaasiad murravad uljalt välja algteose kaante vahelt. Lennuki lavatekst viitab muu hulgas romaani tuntumatele hetkedele, mis seekord jäävad rehetare suurte uste taha, neid momente vaadeldakse, kuulatatakse ja kommenteeritakse, nõnda käivitub publiku kujutlusvõime, teiseneb vaatepunkt.

„Vargamäe valvuri“ näitlejate kvartett on heas mõttes tasavägine, ühtehoidev, mängurõõmus. Siiski kujuneb lavaloo teljeks Ülle Lichtfeldtile kirjutatud sauna­naise roll, heleda saladusemõõtme ja vaibumatu igatsusega. Pealekauba ilmatu pika patsiga, mis lausa taevani ulatumas.

Märkamatult kippus hingepõhjas kaasa kumisema mälestus lavastusest „Vargamäe kuningriik“ (lavastaja Jaanus Rohumaa, Endla ja Rakvere teater, 2006), mis oligi ju esimene Lennuki Tammsaare-näidend, uus tasand klassiku lugemises. Aga hetkel on peamine, kuis sauna-Madist mängis toona Toomas Suuman, temale ainuomase isiksuslikkusega. Seepärast kangastuski Suuman, kui vaatlesin rehetare muldpõrandal sauna-Madise uhket kraavilabidat ja mingil kombel majesteetlikke töökindaid.

Rait Õunapuu rolliks on igavene sulane Matu. See pole näitlejal esimene sulase osa Vargamäel, Õunapuu mängis eelmainitud „Vanades ja noortes“ sulast nimega Madis ning Lennuki ja Kirsi „Kõrboja perenaises“ lõuapoolikut Jassi (Ugala, 2016). Ent Rait Õunapuu tänini sündmuslik Tammsaare-roll on hoopistükkis peremees Andres Paas ise: Urmas Lennuki „Vai vai vaene Vargamäe ehk „Tõde ja õigus“ lastele“ esietendus Ugala väikses saalis 2017, varsti saab see imetabane lavastus kümneaastaseks. Nõnda peegeldab lavaelu Andresena üksiti osatäitja arengut, mehistumist.

Igavene sulane Matu on mitmeplaaniline roll: pealtnäha kuraasikas ja lohvka poiss, samal ajal omamoodi igatsev ja üksildanegi. Lichtfeldti ja Õunapuu partnerlusest kiirgab kord vallatlevat huumorit, iseäranis kui saunanaine Matut särtsakalt kraavikaevajaks koolitab; teinekord vilksatab läbi aasimiste hapram nukrus, mingi vastastikune, jagatud igavikutaju. Duettmäng on varjundiküllane, improvisatsioonipaindlik. Kui saunanaine üha igatseb ja ootab oma Madist tagasi, kuuldub ootuse vastukajaks sulase kohmetu: Matu olen …

Vargamäe uustulnukad. Jane Napp ja Märten Matsu, Vargamäel mõlemad uustulnukad, kuuluvad mängu samavõrd orgaaniliselt, hoolivalt, kargelt ja südamlikult. Nende osaks on olla kaks paari, kes saavad saunast abi ja nõu, lohutust ja eluaset. Kõigepealt ollakse Mari ja Juss. Hiljem Mäe Liisi ja Oru Joosep, kelle armastuse lugu saab ju haruldaselt õnneliku lahenduse. Jussi tegelaskuju suhtes on Lennuk aina olnud eriliselt osavõtlik, vaimukas, nüansileidlik. Üks väikene näide: Juss unistab saabastest ja ostabki linnast saapapaari. Et peremees Andres teise saapa jõuludeni hoiule võtab ja Juss nõndamoodi liipama jääb, üks jalg paljas, võib ju näida koomiline, ent samas viitab tasahiljukesi Jussi saatusele, kus jõulud teatavasti traagiliseks murdepunktiks.

Omapärane läbiv motiiv on raamatute osatähtsus. Eriti Mari peab raamatutest lugu ja nõuab, et Juss teeks riiuli. Kui Maril-Jussil sünnivad lapsed Juku ja Kata, on nemadki raamatud. Juss naeratab lapsukestele lõpmata õrnalt, enne kui läheb. Varem ei olegi ma nii lõpuni mõelda mõistnud, et kuidas ometi raatsis Juss oma lapsed maha jätta. Teises vaatuses näeme raamaturiiuleid mõlemal pool uste kohal, raamatute pealkirjadeks vastakuti Mäe ja Oru laste nimed. Igavik, kestma jäämise lootus, nii lastes kui raamatutes. Looduses, loomises.

Kui Mari toob rahutu uudise, mida Krõõt temalt surivoodil oli palunud, siis saunanaine julgustab: mingu Mari tallu, et lastel saaks kergem. Ülle Lichtfeldt mängib dialoogi Mariga üksiti nagu sisemonoloogi, kui mälestust sellest Marist, kes ta ise kord olnud. Tollane „Vargamäe varjus“ heiastub nüüd ka lavaviivul, mil ülalt lakaluugist piserdab uduvihma. Sealtsamast ülalt langes tookord Marile kaela halastuseta vihmavaling ja Lichtfeldti vaadates on aimatav, et tema saunanaisena mäletab sedagi, vaatab kui läbielatud und. Teades, et see kõik kordub … Aga ikka tasase, elutarga, katkematu helgusega. Märkamatult silmanurgast pisarat pühkides, et jälle elule vastu naeratada.

Lakaluuk ja elupealne on Vargamäe rehetare lavastustes alati märgiliselt mängu kaasatud, nõnda nüüdki. Samuti need suured uksed, mis õigel hetkel valla lüüakse ja taas koomale lükatakse. Loojangu veerel oli päike sedavõrd ere, et pimestas silmi. Oma elu elavad ka sinna-tänna lendlevad pääsukesed. Kunstnik Annika Lindemann ja valguskunstnik Sander Aleks Paavo täiendavad ümbritsevat loodust taktitundega, mängu­ruumis ei näe midagi juhuslikku ega üleliigset.

Kõik algab peagi uuesti. Seesama vihmaga alanud aastaring, lakaluugist hoovavad ilmamuutused ja aastaaegade valgus, teisendab Vargamäe aja korraga suhteliseks ja luuleliseks. Teises vaatuses süveneb see uneline meeleolu veelgi. Eriti tundlikus stseenis, mil Jane Napp ja Märten Matsu on vastamisi otsisklevas dialoogis, püüdes sõnades tabada, millal ollakse Mari ja Juss, millal Liisi ja Joosep. Nii need olemised segunevad, ekslevad, kohtuvad taas, luues üle aja sõnadest ja pilkudest silda, sõlmides kokku vargamäelaste saatusi, palmitsedes armastust niisama ilmatu pikaks patsiks nagu sauna­naisel kanda. Matu ja saunanaine on sellal vaatlejad, misanstseenide täpses ja õhulises süsteemis.

Kaudselt võime tajuda ka „Tõe ja õiguse“ viimast osa, kas või algusest peale Krõõda riidekirstule mõeldes; Liisi ja Joosepi Vargamäelt alla minek toob meelde Indreku ja Tiina.

Lavastuse finaal kuulub saunanaisele, kes meie silme all muutub imeliselt nooreks, kuigi ta ongi eatu. Ja see igavene sulane, olgu tema nimeks siis Matu või Madis, püsib siinsamas, õige lähedal, saunanaise ülesminemist pilguga saates. Üks unenägu saab nõnda lõpuni vaadatud. Kõik algab peagi uuesti. Kes jääb Vargamäe valvuriks? Kes loeb läbi riiulis ootevalmis raamatud, kes toob-loob uusi köiteid lisaks?

„Vargamäe valvuri“ õhustikule tagasi mõeldes meenus ühtäkki see Baudelaire’i tsitaat, mis kirjas A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa tiitellehel, ehkki üksnes 1926. aasta esmatrükis, hiljem enam mitte. Korraga mõistsin, et autor Urmas Lennuk ja lavastaja Vallo Kirs on vaikse, sissepoole pöörduva naeratusega taas ellu äratanud just selle moto: „Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardunud iga tühisem lapse­põlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda teaks.“