Kätte on jõudnud augusti keskpaik ja paari nädala pärast algab kool, mistõttu on aeg vaadata, kuidas meie reformiderohkes koolisüsteemis asjad edenevad. Alates sellest aastast on koolikohustus asendunud õppimiskohustusega, mis tähendab, et kõik lapsed vanuses 7–18 peavad osalema põhi-, kesk- või kutsehariduse õppes. Selle reformiga soovitakse tagada, et kõik Eesti noored õpiksid täisealiseks saamiseni. Mõte on ilus, kuid reform on endaga kaasa toonud palju probleeme.

Mõni aasta tagasi oli tavapärane, et gümnaasiumide sisseastumiskatsed tehti märtsis ja põhikooli lõpueksamid juuni alguses. Paljud õpilased tegid katsed vaid oma koolis jätkamiseks ja õppisidki seal edasi. Pärast lõpueksameid oli toona juba peaaegu kõigil teada, kuhu kooli saab edasi õppima minna. Siis aga tuli kellelgi idee, et lõpueksamid peaksid täitma hoopis vastuvõtu rolli. Ometi on sisseastumiskatsete eesmärk sootuks teine kui lõpueksamitel. Kui lõpueksam peaks tegema kindlaks, millisel tasemel on õpilane omandanud põhikooli õppekava, siis sisseastumiskatsetel valitakse välja kooli sobivaimad õpilased, s.t selgitatakse välja tugevaimad kandidaadid.

Kuna lõpueksami teevad väga paljud hästi või isegi väga hästi, siis keskmine tulemus õpilasi ei erista. Samuti ei erista neid kuigivõrd vestlused. Seetõttu kandideerib enamik õpilasi mitmesse kooli. Kui õpilane saab soovikohasesse kooli, on muidugi kõik kena. Kui see aga ei õnnestu või pakub kohta mõni niisugune kool, kuhu noor vaid igaks juhuks kandideeris, kuid kuhu ta tegelikult minna ei soovi, siis saab ta meelepärasesse kooli kandideerida jätkuvastuvõtul. Kummaline on see, et jätkuvastuvõtul tuleb kandideerida ka siis, kui soovitud koolis on vabu kohti.

Haridusministri Kristina Kallase¹ sõnul oli augusti alguses veel 2400 noort, kel ei olnud õppekohta, kuigi vabu kohti on üle 4000. Üks põhjusi on, et osa õpilasi ei ole oma õppima minekut kinnitanud. Teine põhjus on aga see, et koolid on puhkusel ja jätkuvastuvõtuga kandideerinud õpilased ei ole veel vastuseid saanud.

Muidugi võib keskhariduse saada ka kutsekoolis, kuid siingi on probleeme. Kõigepealt muidugi see, et pahatihti ei õpetata huvipakkuvat eriala lähikonna koolis. Sellele on samuti kaasa aidanud haridusministeeriumi tegutsemine. Näiteks Hiiumaal ühendati ametikool ja riigigümnaasium ning loodi HIIG+, mis pakub nii gümnaasiumi- kui ka kutseharidust. Kahe kooli ühinemisel jäi põhikoolijärgseks õppekavaks vaid turismiteenused (kahe suunaga: „elamusturismi teenindus“ ja „sündmuste korraldamine“). Kui vastuvõtt gümnaasiumisuunda on küllaltki suure konkursiga, siis kutseõppesuunale soovis tänavu astuda vaid kümme noort ja õppima minekut on praeguseks kinnitanud vaid kaks. Hiiu vallavolikogu hariduskomisjoni esimehe Antti Leigri² sõnul lubas ministeerium, et õppekava avatakse isegi vaid ühe õpilasega, kuid ei pea olema majandusgeenius mõistmaks, et nii napi õpilaste arvuga kool ei ole jätkusuutlik. Seniajani populaarseid aianduserialasid tohib kool õpetada vaid tasulistel õppekavadel, sest Räpina aianduskoolis on ju sellesarnased õppekavad olemas. Asjaolu, et lapse Hiiumaalt Räpinasse õppima minek nõuab tema vanematelt kopsakat rahakotti, ametnikke muidugi ei huvita.

Noortele, kel eksamid ebaõnnestusid või on probleeme õppimise või kooliskäimisega, hakkavad koolid pakkuma ettevalmistavat õpet, millega loodetakse likvideerida õpilüngad ja suunata noor õigele teele. Taas tore idee, kuid ei ole selge, kust võtavad koolid tugipersonali, kes õpilasi toetab. Kui õpilasel on mitme aasta jagu õpilünki, siis on keeruline neid ühe aastaga täita. Samuti tuleb arvestada, et õpilüngad tekivad mitmel põhjusel, nt võib asi olla õpilase vähestes võimetes, tema vaimses tervises, aga ka nutisõltuvuses vms. Kuidas kõik need noored õppima saadakse, pole teada, sest käsud-keelud nende noorte puhul ei tööta.

Loodan väga, et mu pessimism on alusetu. Ehk on nüüdseks kõik õpilased koolides kirjas ning valmis õppimis­kohustust täitma.