On vana nali inimesest, kes surivoodil tõdeb rahulolevalt: „Näete siis – matemaatikat ei läinudki vaja!“ Nalja mõte on muidugi, et koolis õpitakse palju asju, mille otsest praktilist kasutamist alati ei märgata. Ometi ei õpita koolis ainult praktilisi oskusi. On teadmisi, mida peame nii oluliseks, et need kuuluvad üldhariduse hulka sõltumata sellest, kas inimesel neid hiljem igapäevaelus tarvis läheb või mitte. Nii peame enesestmõistetavaks, et iga gümnaasiumi lõpetanu teab midagi Pythagorase teoreemist, DNAst või Eesti Vabadussõjast.

Minu arvates peaks samasse kategooriasse kuuluma ka Eestimaa tundmine. Õppejõuna kohtan sageli noori, kes pole kunagi käinud Suurel Munamäel, Saare­maal või mõnes teises Eesti sümbolpaigas. See ei tulene tavaliselt huvipuudusest, vaid sellest, et pole olnud võimalust. Kui noor inimene jõuab pärast kahtteist aastat Eesti haridussüsteemis õppimist ülikooli, kuid pole veel oma silmaga näinud Eesti kõrgeimat tippu, suurimaid saari või ajalooliselt tähtsaid kohti, tasub küsida, kas meie arusaam üldharidusest on ikka tasakaalus. Võib-olla oleme keskendunud liiga palju sellele, mida õpilane peab teadma, ja liiga vähe sellele, mida ta peaks olema kogenud.

Eesti koolides on alati korraldatud õppekäike ja ekskursioone. Sageli on need õppeperioodi meeldejäävamad hetked. Nende maht ja ulatus sõltub aga õpetajate ettevõtlikkusest. Lisanduvad kooli võimekus ja lapsevanemate rahakott. Siinkohal jätan kõrvale hiljutise segaduse õppekäikude rahastusega. Mõnes koolis jõuavad õpilased kooliaja jooksul läbi käia suure osa Eestist, mõnes piirdutakse üksikute väljasõitudega. Nii kujuneb olukord, kus ühele noorele on Eesti eri paigad tuttavad ja omased, teisele aga pelgalt nimed kaardil.

Üldhariduse mõte on tagada kõigile noortele ühine kogemus ja teadmiste pagas. Kui peame oluliseks, et kõik õpivad matemaatikat, kirjandust või ajalugu, siis peaksime pidama oluliseks ka seda, et kõik õpivad tundma oma kodumaad. Pealegi annab seesuguse kodumaa tundmaõppimisega seostada paljusid õppeaineid. Ida-Virumaal saab rääkida keskkonnaprobleemidest seonduvalt majanduse ja rahvastikuga. Palverännak Vargamäele lubab siduda kirjanduse ja ajaloo. Lõuna-Eesti orud ja mäed võimaldavad rääkida tangensist – just seda näiteks tähendab protsendiga liiklusmärk järskudel nõlvadel. Eesti tundmine ei tähenda ainult geograafiliste paikade äratundmist või nende kohta faktide teadmist. Paikadel on oma lood, mälestused ja tähendused, mida on raske edasi anda üksnes õpikus või klassitunnis. Alles kohapeal tekib arusaam, miks mõni maastik, linn või ajalooline paik on eriline. Selline kogemus aitab siduda teadmised isikliku elamusega ning muudab õpitu püsivamaks. Kui noor on ise seisnud Suurel Munamäel või näinud oma silmaga pankrannikut, ei jää need kohad enam anonüümseteks nimedeks kaardil, vaid on osa tema ettekujutusest Eestist. Just niimoodi kujuneb kodumaaga side, mida ei ole võimalik täielikult saavutada ainult klassiruumis õppides.

Seetõttu võiks Eesti haridussüsteemis olla riiklik programm (nt nagu kultuuriranitsa toetusmeede), mille kohaselt on iga õpilane gümnaasiumi lõpuks käinud näiteks kümnes Eesti olulises paigas. Kohtade valikuks võiks koostada umbes kahekümnest sümbolpaigast koosneva nimekirja, kust saavad koolid koos õpilastega valida enda jaoks põnevamad. Narva noor võiks käia näiteks Seto- ja Saaremaal ning seto ja saarlane Narvas. Niisuguse nimekirja koostamisel ei ole vaja alustada tühjalt kohalt. Aluseks võib võtta näiteks Mart Laari käsitluse Eesti ajaloolistest mälupaikadest („Eesti mälupaigad“, 2026) või Eesti Looduskaitse Seltsi koostatud rahvusmaastike nimekirja („Eesti rahvusmaastikud sõnas ja pildis“, 2018). Mõlemad pakuvad häid orientiire valimaks paiku, mille kaudu mõista Eesti ajalugu, loodust, kultuuri ja identiteeti. Loomulikult võivad olla õppekäikudesse põimitud nii RMK matkarajad kui ka suuremad ja väiksemad muuseumid.

Programmi sisunimekiri ei muutuks lihtsalt veel üheks õppekava punktiks, mille juurde tuleb teha linnuke. Seetõttu ei peaks põhiküsimus olema see, kuidas lisada Eesti tundmaõppimine veel ühe kohustusena kooliprogrammi, vaid see, kuidas muuta kooliekskursioonid tegevuseks, millest koolid ja õpilased tahavad osa võtta. Ja ilmselt tuleb õppekavades millestki ka loobuda, sest vastasel korral oleks Eesti sümbolpaikade tundmaõppimine lihtsalt üks uus koormus niigi koormatud haridussüsteemile. Riiklik toetus peaks seejuures looma võimaluse käia ära Eesti olulistes paikades ehk eemaldama takistused, kui pere sisse­tulek või kooli asukoht takistab noorel Eestit näha ja ise tundma õppida.

Üldhariduses jääb kohati mulje, et mõne aine puhul on liigutud liiga spetsiifiliste teadmiste poole. Mitmed teadus­harud on viimastel aastakümnetel kiiresti arenenud ning uus teadmine on loomulikult jõudnud ka õppekavadesse. Samal ajal on suur osa faktiteadmistest tänapäeval kergesti kättesaadav ja tehisaru selgitusega kiiresti mõistetav. Seda enam tasuks koolis väärtustada kogemusi, mida tehnoloogia ei suuda asendada.

Ühtlasi oleks tegemist ka regionaalpoliitilise meetmega. Kui igal aastal liiguvad tuhanded õpilased mööda Eestit ringi, siis saavad sellest kasu kõik muuseumid, külastuskeskused, giidid, majutusettevõtted, toitlustajad ja transpordi­firmad. Riik investeeriks korraga nii haridusse kui ka siseturismi arengusse. Sageli räägime vajadusest toetada Eesti eri piirkondade arengut. Paindlik kooliekskursioonide süsteem oleks selleks üks praktiline ja hästi sihitud võimalus. Lõppkokkuvõttes ei ole küsimus ainult selles, kas noor on mõnes paigas ära käinud. Oluline on, et tal tekiks arusaam Eestist kui tervikust ning side paikadega, millest räägitakse meie kirjanduses, ajaloos ja ühiskonna aruteludes. Selline kogemus aitab edaspidi paremini mõista nii päevapoliitikat, paikkondlikke erinevusi kui ka looduskaitse või kultuuripärandi üle peetavaid vaidlusi. Mida rohkem on inimene kokku puutunud Eesti paikadega, seda lihtsam on tal näha neid millegi enamana kui punktid kaardil. Mõnikord tuleb lihtsalt bussiga kohale sõita.