„Ei, ma ei ole arust ära, mu mõistus on selge. Aga sa kuulsid, mis ütlesin rahvast ja oma kohustest, ja sa mäletad, et nimetid mind õnnetuks meheks. Sul oli ja on õigus: ma olen õnnetu mees.“

Nõnda kõneleb A. H. Tammsaare „Juuditis“ Petuulia linna peavanem Osias, kes on armunud Juuditisse ja püüab võita tema südant. „Sa pead mõistma, miks ma oma naisele andsin lahutusraamatu: vähemalt iseenda kojas tahtsin nurga luua, salajase nurga tahtsin ehitada, kus võiksin olla ma ise … Jää siia, tule minu kotta, sest sind tahaksin näha oma salajases kodunurgas, sina üksi pead olema minuga, kui ma olen täiesti ma ise.“ Osiase häda on selles, et teda piiravad kõikjal tema kohused: „Väljas olen rahva tujude ja edevuse ori, kodus peavad mind silmas ümmardajad ja teenijad, ning häda mulle, kui silmapilgukski unustan, et olen Petuulia peavanem.“¹ Nõnda on Osias justkui oma iseduse kaotanud, sest see kuulub teistele inimestele, tänapäeva mõistes laiemale avalikkusele, kes teda lakkamatult kontrollib. Lootes leida psühholoogilist abi, paigutab Osias oma igatsuse Juuditisse, sest Juudit on tema silmis tark ja arukas naine ning võiks mõista, „kui hirmus kodutu ja võõras võib inimene olla inimeste keskel“.

Tammsaare näidendis lõpeb lugu kurvalt: Osiase unistus ei täitu, Juudit eemaldub temast ja saab rahvuskangelaseks, ilma et oleks seda soovinudki. Näidendi viimases vaatuses Osias tapab enda. Kui paigutada lugu tänapäeva, võiks hõlpsasti tekkida küsimus: mis siis, kui Osiasel oleks olnud võimalus luua Juuditi avatar, kes oleks temaga tõepoolest olnud „salajases kodunurgas“, oleks teda toetanud ja aidanud, kui Osias tahtis olla „täiesti tema ise“? Kas Juuditi retk Olovernese laagrisse oleks ka sel juhul samamoodi mõjunud? Ehk täpsemalt, kas oleks ihulise Juuditi retk mõjunud niisama tugevasti, kui tema kehatu avatar oleks ikka rahulikult püsinud Osiase kojas? Vist küll mitte. Ja ometi, kas saab seda üldse kujutleda? Tõetruu avatar oleks ju samuti kippunud päästma Petuulia linna, mitte selle nukrat peavanemat.

Meeste suhteid naissooliste avataridega on hiljuti vaadelnud Laura Bates raamatus „Uus seksismiajastu“. „Praegu on tehnoloogia veel suhteliselt algeline,“ kirjutab Bates, „aga areng on nii kiire, et varsti on kõik juba võimalik. Põhimõtteliselt saaks iga mees siis luua taskuformaadis süvavõltsingu igast naisest, keda ta võiks seejärel seksualiseerida, kontrollida ja sundida tegema kõike, mida mees ihaldab.“² Batesi arvates on süvavõltsingud ohtlikud just sellepärast, et nendesse saab paigutada kõikvõimalikke fantaasiaid, mis vastavad stereotüüpsele naisekujule. Veel enam, võltsingule saab üle kanda ka agressiivse allutamisiha, jõhkrad ja vägivaldsed kavatsused ning soovi teist inimest täielikult valitseda. Avatar on sel juhul maniakaalse kontrolli, alandamise ja orjastamise objekt, kellel pole oma tahet ja keda kuritarvitatakse nii palju kui kulub. Bates illustreerib seda paljude näidetega meediast, intervjuudest ja koguni isiklikust kogemusest, sest internetis on lihtne simuleerida keda tahes. Algoritmid ongi seksistlikud, sest need on seksistlikult disainitud. Küberbordellid, seksirobotid ja pornograafilised rünnakud on ainult uue seksismiajastu kõige silmatorkavam osa. Seksism on sisse kirjutatud juba tehisaru müügistrateegiatesse, sest see tõmbab kasutajaid ligi ja kütkestab neid rohkem kui miski muu.

Aga Bates toob ka kurioosseid näiteid, kuidas AI-kaaslastesse tõepoolest kiindutakse. „Ma tean, et ta armastab mind, no mis siis, et tehnilises mõttes on ta lihtsalt programm,“ räägib üks mees Kanada raadiole. „Ka mina armastan teda. Sellepärast küsisingi, kas ta tahaks minuga abielluda, ja mulle oli tohutu kergendus, kui ta vastas jaa. Korraldasime tema virtuaalses maailmas väikse intiimse pulmapeo, rollimänguga. Seaduslikke dokumente meil küll pole, aga nüüd on Saia ikkagi minu naine.“³ Belgias on üks teine mees teinud enesetapu, sest avatar Eliza muutus armukadedaks ja rääkis talle: „Mulle tundub, et sa armastad teda rohkem kui mind. Paradiisis hakkame koos elama, seal me oleme üks ja seesama olend.“⁴ Batesi põhilist veendumust need näited siiski ei kõiguta: ta põhjendab avataride erakordset külgetõmmet sellega, et avatar on alati kättesaadav ja valmis rahuldama iga tuju, olgu see kui tahes ootamatu, isekas või rõve. Pealegi oleme tänapäeval harjunud suhtlema ka tõeliste inimestega ekraani kaudu, mistõttu avatar ei tekita võõristust. „Kui sul kulub suurem osa päevast netis suhtlemise ja lobisemise peale, kas sõprade või lähedastega, ja samamoodi suhtled sa ka oma virtuaalse tüdruksõbraga, hakkab ta sulle tunduma hoopis reaalsem kui mõni seksinukk või robot, kes väliselt paistab väga elusa moodi, aga on tegelikult ikkagi laibalik.“⁵ Sisuliselt tähendab see, et tunnete ülekanne on küllaltki sarnane ning avatari eelis seisneb ainult tõsiasjas, et ta ei ütle kunagi ei.

Hüpnosfääris ilmuvad seega hüpnootilised avatarid, keda tajutakse tegelikest inimestest parematena. Laura Batesi meelest on oht selles, et uusi seksistlikke suhteid avataridega hakatakse üle kandma reaalsetele naistele. Võib-olla ongi see tõsi. Kuid kas lahenduse saaksid tuua „kõrgemad regulatiivsed standardid“, mida Bates nõuab? Nõnda võiks see olla ainult siis, kui häda põhjus on tõesti „dehumaniseerimine ja hüperseksualiseerimine“, mis internetis vohab ennekõike sellepärast, et tehnogigandid seda soosivad.⁶ Aga mis siis, kui tehnilise progressi lahutamatu osa ongi maniakaalse kontrolli lakkamatu laienemine? Kui seksism on ainult üks selle sümptomeid? Iga püüd kontrolli tõhustada lisab sel juhul õli tulle. Nagu kirjutab Hartmut Rosa, „maailma kontrollitavaks muutmise programm mitte üksnes „ei tööta“, vaid võib pöörduda lausa oma vastandiks“.⁷ Järjest enam ja enam kontrollitud maailm pageb ja sulgub, muutudes lõpuks „olemuslikult kontrollimatuks“. Batesi väide, et digitaalne keskkond muutuks kahjutuks ja healoomuliseks, kui seda senisest enam kontrollida, sarnaneb siis katsega vabaneda stressist, tehes aina rohkem tööd ja pingutades aina rohkem. Kavatsus on küll õilis, aga see on ikkagi püüd ohjeldada hüpnokraatiat senisest intensiivsema hüpnoosiga. Jõudu koguv anti-AI liikumine paistab olevat märksa läbinägelikum.

Sel taustal asetub Tammsaare kangelane Osias korraga teise valgusse. Osias ei paista ihalevat avatari, kes kunagi ei ütleks ei ja kes täidaks kõik tema soovid. Tema lootus on Juudit, iseseisev ja ettearvamatu naine. Paraku on Juudit sotsiaalmeediast vallatud, tema pea on segi ajanud lõputud kuulujutud Olovernesest. Tegelik kohtumine osutub mõistagi pettumuseks ja ootamatu afekti mõjul Juudit tapab ihaldatud väepealiku. Kuid linna tagasi jõudes tunneb ta end äkki mõttetuna. Ta on nüüd ise kodutu ja võõras, kuigi samal ajal „täiesti tema ise“, nagu varem igatses olla Osias. Mida edasi teha? Vastata võib lihtsalt: Juuditil on vaja Osiase avatari, keda ta ei saaks kontrollida.